Läbi põrgu paradiisi

Ingvar Luhaäär jõudis vapustusrohke õhusõidu järel Sri Lankale, kuid Buddha hammast ei näinud.

Võtsin nõuks proovida Sri Lankal reisimismoodust, mida ma pole senini kasutanud, individuaalpaketti – marsruut on kindlaks määratud, sulle antakse kohapeal takso koos juhiga, kes on ühtlasi giid. Hind ei tundunud kallim, kui et oleksin läinud reisile suures grupis.

Kannatused lennukis

Tormi tõttu ei liikunud Soome lahel väikesed laevad ja kui suurega Helsingisse jõudsin, olin oma lennukist maha jäänud. Ent ka järgmisega tundus veel võimalik õigeks ajaks Moskvasse jõuda. Oleksingi jõudnud, kui väljalend poleks pool tundi hilinenud. Kui Moskvas lennukist välja sain, oli minu lennuki väljumiseni veel viis minutit. Näitasin hädise näoga oma piletit ühele vormis naisele. See haaras mu kaasa ja algas jooks läbi lennujaama, mõningaid uksi avas ta oma võtmega, mõnelt poolt läbi trügides sai ise vasakult ja paremalt sõimata, lõpuks ta sõna otses mõttes koputas juba sulgunud lennukiuksele. Sellise teene eest poleks kahju olnud talle ka sada dollarit anda, kuid juba läks uks mu taga kinni.

Mu istekoht oli suure, lausa kinosaalina mõjuva lennuki tagaosas keskealiste turskete meeste vahel, kuid stjuardess juhatas mu ettepoole, avas klapptooli ja osutas sellele. Olin juba valmis protestima, kuid ei teinud seda, sest eeliseks oli aken, mina aga hindan väga võimalust lennu ajal aknast välja vaadata.

Tõusime ööpimeduses õhku. Mõne aja pärast sundis mind pead pöörama tagantpoolt kostev lärm. Vaatepilt oli vapustav: ringi käisid suured lapikud Ballan­tinesi pudelid, meestel suitsud ees, paaris kohas arenes juba kaklus. Mis see siis on – vene maffia dessant Sri Lankale?!..  Kobasin põuetaskut – mul ikkagi dollarites suurem summa reisiraha kaasas. Ainus lootus oli, et poisid ei tunne end ehk tööl olevat. Olukord lennukis läks tundtunnilt hullemaks, stjuardessid tõmbasid endile ukse-eesriided ette ega julgenud üldse enam salongis nägu näidata. Reproduktoritest kostis lenduri erutatud hääl: “Ärge jamage, me võime tõesti plahvatada!..” Lennuk kõikus hirmuäratavalt. Väga võimalik, et lendurid kättemaksuks ja hirmutamiseks kõigutasid. Muidugi ei saanud ma sel ööl kübetki und.

Hingasin kergemalt alles siis, kui akna taga lõi juba koitma ja lennuk hakkas laskuma vahemaandumiseks Malediividel. Tagapool võttis hoogu uutmoodi sagin: paljud mehed tõusid. “Kas nüüd hakkavad veel ka lennukit kaaperdama?” tuli hirmus mõte. Rahunesin, kui nägin, et nad siiski valmistuvad mahaminekuks, võtavad ülevalt pagasisahtlist kotte ja kohvreid alla. Lennuk maandus sujuvalt väikesele meretasasele piklikule saarekesele, mis oligi tehtud terveni lennuväljaks. Paari kilomeetri kaugusel paistis teine, mitte küll kõrghooneid, kuid ikkagi päris kõrgeid hooneid pilgeni täis saareke – pealinn Male. Lennuk läks peaaegu tühjaks, tegin endamisi järelduse: keskastme mafioosod sõitsid Malediividele puhkama.

Ja veel teine mõte: olgu see viimane kord Aeroflotiga lõunamaale lennata! Nagunii ei anna see ka rahaliselt enam suuremat kokkuhoidu. Tänutundes meenutan siiski Moskva “naislennuväelast” ja lennuki stjuardessi – vaevalt oleks läänes keegi mulle sellist vastutulekut osutanud. Teist tüüpi vastutulekuks küll puudub läänes õnneks ka vajadus, mida ei saa aga öelda esimese kohta – lennukite hilinemisest on saanud juba pigem reegel kui erand ja keegi ei vaevu sind sel puhul nii ennastsalgavalt aitama.

Teekond Peegelmüürini

Colombo lennujaamas ootas ees see idamaadele nii tavaline miljöö: passikontrolli läbinud saabujaid tilgub ühe-, kahe-, kolmekaupa kitsast koridori mööda, lõppenud on nii tüütud formaalsused kui ka lennujaama konditsioneeritud õhk, ees ootab juba lämbe väline palavus ja tohutu kobrutav murd segast seltskonda, mis püüab su tähelepanu äratada: taksojuhid, hotelliagendid, gruppidele ja üksikisikuile vastu tulnud giidid, kes hoiavad kõrgel omakirjutatud plakateid nimedega. Üsna varsti märkan ka silti MR. LUHAAAR ja selle all väikest kasvu sõbralikku mustanäolist meest, kes siiski pole neeger.

Colombo jättis oma heakorra poolest päris meeldiva mulje (eriti kui võrrelda India linnadega), kuid et tegu on suhteliselt uue linnaga, siis vanu templeid ega muid kultuurimälestisi seal eriti pole. Päris kena oli vaadata peatänava ääres üht templit, kus üksteise kõrval istus väljas lageda taeva all tohutu hulk ühesuguseid elusuuruses budakujusid, kõik nii nunnud.

Lämbe troopiline õhk oli muidugi harjumatu. Võtsime suuna ühe Sri Lanka peamise vaatamisväärsuse, Sigiriya kalju poole. Teel sai mulle kohe ilmsiks ka sellise reisimismooduse suur eelis – alati, kui märkasin tee ääres midagi huvitavat, sandli­puust budakujude müügiletti või troopilise taimestiku vahelt ei tea kust paari meetri kõrguselt alla pahisevat veerikast koske, võisin paluda peatust, mida ju bussireisi puhul endale nii naljalt lubada ei saa.

Sigiriya on meie Munamäest vaid natuke kõrgem (377 meetrit) kalju, mille küljed tõusevad püstloodis ja mille tipus on 1,6 hektarit tasast pinda. Hiljemalt 5. sajandil, kuid tõenäoliselt veelgi varem on seal asunud kuningaloss, hilisemal ajal aga budistlik klooster. Ehitistest on säilinud vaid tumelilladest tellistest alusmüürid ja kaljusse lõigatud nelinurkne bassein, millest pole teada, kas seda on kasutatud suplusteks või vihmavee kogumiseks, võimalik, et mõlemaks. Ma ei ole küll tähele pannud, et meie Munamäe jalamil ja tipus oleks täiesti erinev kliima, kuid siin, troopikas, on küll: all lämbe palavus, ülal aga päris mõnusalt jahe. Kuid siiani pole ma veel rääkinud peamisest. Kalju keskel viib üles kivisse raiutud kaldtee, mille seinad on maalitud täis taevalikke naisi. Kunagi on neid olnud üle viiesaja, säilinud on paarkümmend. Kuna vihmavesi ega päikesekiired pole saanud maalinguid kahjustada, on nad üllatavalt värvikirevad veel praegugi

Et alla vaatamine ei paneks mäkketõusjail pead pööritama, on ka kaldteest vasakule jäetud kivimüür, mis on nii siledaks lihvitud, et peegeldab.

“Peegelmüürina” seda tuntaksegi. Tekib tunne, et kunagi on siin olnud selline tihe mäkketrügimine, et inimesed on üksteise kõrval üles rühkides nühkinud selle müüri nii siledaks. Sellesse müüri on kraabitud 7.–11. sajandi vahemikus (seega siis ammu enne meie Lembitu-aega!) loendamatu hulk kirju, mis peamiselt kujutavad endast kommentaare vastasseinal olevate maalingute kohta. 685 kirjutist on sedavõrd säilinud, et neid on võimalik lugeda (muidugi vaid vana-singaleesi keele oskajal). Need on ka raamatuna trükis välja antud. Keegi mees on kirjutanud: “Naised, kes kannavad kuldseid ehteid oma rindade ümber, viipavad mulle. Pärast seda, kui olen näinud neid naisi, on taevas kaotanud minu silmis oma võlu.” Üks naine on kirjutanud: “Siia mäeküljele maalitud hirvesilmne naine tekitab minus viha; ta hoiab käe s p&am p;am p; ;aum l;rlikeed ja vaatab min d sellise pilguga, nagu tahaks olla mulle võistleja.”

Kumbagi kirjeldatud naist ilmselt pole enam kalju vastasküljel, mina küll ei märganud – üksnes hall kaljupind. Kahju.

Kui kergeks võis nende maalingute vaatamine teha kunagi siinse tee mäkke – viissada naist, üks kaunim kui teine!

Iidne pealinn Kandy

Jälle kord kogen, kui tähtis on troopikas kõrgus merepinnast. Kandy ümbrus on juba pisut kõrgem (maa keskosas leidub mäestikus isegi 2500 meetri kõrgusi tippe!) ja kliima on siin eurooplase jaoks täiesti mõnus. Künkanõlvu katavad tee­istandused. Külastan ka üht teevabrikut, suurt mitmekorruselist valgeks lubjatud kivimaja, mille sees ragisevad ja nihelevad päevinäinud raudsed seadmed, mis tunduvad olevat kõik roostest läbi näritud, kuid tegelikult muidugi on üksnes parkunud teelehemahladest.

Silma torkab see, et kõik on hästi korras ja hooldatud, kuid ometi ei saa lahti tundest, et viibid “töötavas muuseumis” – kõik on nii, nagu britid selle möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lõpuks siin käima panid, midagi uut pole vahepeal lisandunud. See kehtib ka kogu Sri Lanka riigi suhtes: koloniaalvõimu kokku varisedes seadsid nad asjad nii, et valgetel polnud enam kasulik siinmail oma tegevust jätkata.

Tuleb tunnistada, et kohalikud tulid kõige ülevõtmise ja samal tasemel jätkamisega päris hästi toime, iseküsimus on see, kas ja kuivõrd on nende majandus ka tänapäeva maailma parimal tasemel. Turismimajandus küll on. Paraku tundub, et turiste napib, kuigi hinnad on all. Võib-olla kardetakse tulla seepärast, et maa põhjaosas hingitseb ikka veel pikaleveninud kodusõda. Mina ei teadnud karta ja kogu reisi vältel ka ei märganud midagi sõjale viitavat.

Ühel ööl läks uni ära ja heitsin avarast aknast pilgu välja. Seal avanes mu silmile maitsekalt seatud lampidega valgustatud öine troopiline loodus. Riietusin ja astusin välja. Vihma ei sadanud, kuid õhk oli nii niiske, et aeg-ajalt langes laialeheliste puude okstelt alla suuri piisku. Nende langemise plartsatused vaheldusid valgete magnooliaõite kukkumise potsatustega. Kui olin veidi aega vaikselt kuulatanud, oskasin juba nende helide vahel vahet teha.

Üks prožektor valgustas ka lillat müürinurka, mis oli samasugustest tellistest nagu meie mõnus ühekorruseline luksushotell, ainult et aastatuhandeid vana.

Iidseid varemeid on Sri Lankal nii palju, et kaitstakse üksnes kõige erilisemaid, “tavaline” mitme tuhande aastane müüritükk võib vabalt olla uue hotelli aias lihtsalt üheks dekoratiivseks elemendiks. Kuulatasin veel pikka aega võlutult troopilise öö hääli. Tundus, et olen selles hotellis parajasti ainuke elanik.

Kandy on tõeliselt mõnus koht, künklikul maastikul on palju põnevat vana arhitektuuri, suurlinna muljet ei teki siin hoopiski. Auväärseim on muidugi tempel, kus hoiul haruldane reliikvia, ­Buddha hammas. Ei maksa mõelda, et seda hammast ka näha saab. Kõige paremal päeval – kord aastas suurte pidustuste puhul – lastakse silmata selle ruumi ust, milles asub kuldlaegas reliikviaga. Minule ei saanud osaks sedagi õnne. Küll aga juhtus mulle templis ülimalt entusiastlik giid. Nii sisenduslikku misjonit nagu tema mulle tegi, pole ma veel kogenud. Ta juhtis mu pühakujusid ümbritsevas lillemeres juba närtsima hakkavate lillede juurde ja hüüatas (me jutt käis muidugi inglise keeles): “Vaata! Ka sinu elu on sama üürike!” – kahe k&a mp;a mp;a uml;ega lükkas ta lilled tsinklaualt – mis tõesti v&o tilde;is meenutada laibalauda – kauhti! suurde prügikasti laua otsa juures. “Kasuta oma elu õigesti, nii kaua kui see on veel võimalik!”

Kas ma pidin hakkama talle seletama, et ma tean küll, kuid olen tantrist ja leian endale vajalikku pigem ta tiibeti usuvendade juurest, ma ei mõtlegi heituda sellest, et elunaudingud on üürikesed, vaid püüan just nende kaudu valgustatuks saada. Sri Lanka on tüüpiline hinajaana-budistlik maa, siinne budism tundus vähemalt minule küll ilus, kuid igav, ei kusagil meelierutavat seksuaalset sümboolikat nagu Himaalaja maades...

Sri Lanka on tõesti selline, nagu teda kaardilgi näed: pärl India ookeanis.

Hämmastab ka looduslik mitmekesisus ja rikkus: siin võid näha metsikut elevanti metsast välja tulemas, nautida fantastilist koitu mägedes. Ning kui seda kõike saab giidi-taksojuhi abil sama hinnaga kui suures turismigrupis ringi liikudes – miks mitte!