22.02.2007, 00:00
Lahtihüpe päevapoliitikast
Jaan Ruus leiab, et tänavusel Berliini filmifestivalil said suuri auhindu just komöödiad.
Teatavasti on veebruaris toimuv Berliini filmifestival algava
aasta teine tähtsam filmisündmus jaanuarikuise Rotterdami järel.
Siin esmalinastunud ekraanitööd hakkavad aasta vältel ringlema
ümber maakera.
Festivali suur žürii, mida juhtis Martin Scorsese kuulsate noorepõlvefilmide (“Taksojuht”, “Raevunud härg” jt) stsenarist ja hilisem režissöör Paul Schrader, andis peaauhinna Kuldkaru hiina filmile “Tuya abielu”. See oli tugev film, kuid pani mõtlema kunsti hindamisprintsiipide üle, samuti Berliini festivali võistlusprogrammi valikute üle. Berliini festival on külge saanud justkui poliitiliste filmide festivali maine. Tänavu olid trendi kinnituseks võistlusprogrammis Robert De Niro lavastus “Hea karjane” Matt Damoniga peaosas, mis restaureeris sõjajärgse Luure Keskagentuuri loomise ja selle duelli KGBga. Veteranlavastaja Bille Augusti “Hüvasti, Bafana” näitas Lõuna-Aafrika valge vangivalvuri lähemist kuulsale poliitilisele vangile Nelson Mandelale. Filmis “Piirilinn” (Režissöör Gregory Nava) mängis Jennifer Lopez reporterit, kes võitleb nii politseiga kui kurjategijatega ja selgitab tõde metsikutest naistemõrvadest Mehhiko piirilinnas. Ka Steven Soderberghi film noir’i laadis “Hea sakslane” kuulus nn poliitiliste filmide sekka. (Peaosalisel George Clooneyil puudus siin küll igasugune karisma.) Ja neid oli veelgi.
Žürii aga üllatas peaauhinna andmisega filmile “Tuya abielu” arvatavasti kõiki. Sellest Wang Quanani sise-Mongoolias lavastatud filmist on meie ajakirjanduses juba juttu olnud. See on karakterportree kahe lapse ja halvatud mehega üksikus jurtas elavast toimekast mongolitarist, kes seab oma uue abielu vältimatuks tingimuseks, et uus mees hoolitseks ka endise eest ja et nad elaksid kolmekesi koos.
Õieti eksituste komöödiate hulka liigituv film pakub nutikaid pöördeid, kui kosilasi hakkab tulema järjepanu ning naine need kõik tagasi lükkab. Kandvaks kõrvaltegelaseks on hullupööra armunud nooruk, kel aga kõik äpardub. Naispeaosaline Yu Nan oli ainus professionaalne näitleja selles tiimis. Eluline film. Komöödia, kuid samal ajal tõsiselt võetav. Sentimentaalsust pole, küll aga etnograafiat ja sotsioloogiatki.
Ka otsus kuulutada festivali parimaks režissööriks iisraellane Joseph Cedar filmiga “Beaufort” üllatas. Sisuks on iisraeli vägede evakueerimine Lõuna-Liibanoni mägikindlusest aastal 2000. Film esitab sõda sõduri vaatepunktist – Cedar teenis ise Beaufort’is. Siingi tuleb auhindamisel näha just tõsielulisuse väärtustamist. Kunstiliselt üsna üksluises, staatiliste misanstseenidega filmis oli siiski teatavat fiilingut.
Ootamatu oli, et Argentina film “Teine” sai koguni kaks auhinda (žürii suur auhind ja parim meesnäitleja). Meie ette manatakse mõned päevad keskeakriisis 40–45aastase advokaadi elust, kes on justkui segadusse sattunud naise teatest, et too ootab last. Ärireisil esineb ta ootamatult surnud tundmatu reisikaaslase ja veel mõne teise nime all, otsides nagu erinevaid elamisvõimalusi. Julio Chavezi mäng mehena, kes püüab ennast leida ega suuda end väljendada, on küll salapärane, ent me ei saagi teada, mis tema peas siis õieti toimub. Aga võimalik, et žüriid köitis just see igaühele nii igituttav identiteedi otsimise teema (gnothi seauton).
Hõbekaru režissöör Robert De Niro filmi “Hea karjane” kogu trupile tähendas vai d viisakat kummardust Ameerika kolleegile ja ameerika filmile, küll iseenesest mahukale tööle.
Ei saanud jätta hindamata ka inglise režissööri David Mackenzie “Hallam Foe’d”. Nimiosalise, 17aastase poisi vastuolulisi emotsioone käsitlevas filmis on ootamatust ja ehtsat kinematograafilisust. Film sai ühe vähema, muusika Hõbekaru.
Ning muidugi võis anda Alfred Baueri, Berlinale rajaja, mälestusauhinna erilise novaatorluse eest Korea lavastajale Park Chan-wookile. Film “Olen küborg, kuid olgu” – vaimuhaiglas hargnev armastuslugu kleptomaanist noormehe ja end robotinimeseks arvava neiu vahel – kuulub komöödiate hulka, mis koosneb paljudest improvisatsioonilistest sketšidest. Nendes on vaimukus segamini amatöörteaterlikkusega. Selle Imedemaa Alice’i rännaku juurde kuuluvad ka filmitrikid ja võtted kalasilma-lainurkoptikaga. (Olgu öeldud, et Park Chan-wook on teinud ka ühe novaatorliku filmi – “Vanapoiss”.)
Naisnäitleja Hõbekaru andmises Nina Hossile tuleb näha sõbralikkuse akti sakslaste suhtes. Metafüüsilises põnevikus “Yella” esitas ta Ida-Saksa keskkonnast tulnud noort ambitsioonikat karjäärinaist. Saksa näitlejatarid on Hõbekarusid saanud juba kolm aastat järjest: 2006 Sandra Hüller ja 2005 Julia Jentsch.
“Berlinale” ajal andsid festivalilehti välja Euroopa filmitööstuse ajakiri Screen International ja Ameerika filmitööstuse ajakirjad Variety ning Hollywood Reporter. Neist Screen otsustas panna filme hindama ka kaheksa kriitikut seitsmest riigist, siinkirjutaja nende hulgas. Kui festivali žürii hindas filme, olles ära vaadanud kõik, siis meie pidime langetama otsuse kohe pärast igat filmi. Hindasime skaalal “suurepärasest” (****) kuni “kehvani” (*), päris “halb” oli x.
Festivali esimeses pooles said meilt enim punkte “Tuya abielu” ja “Valerahategijad” – mõlemad 2,38. “Valerahategijad” – inglise naelte ja ameerika dollarite võltsimisest saksa koonduslaagris – seab moraaliküsimuse, kuivõrd võivad vangid teha koostööd vangivalvuritega. Hoolimata ärakulutatud teemast on film vaadatav, seda just tänu karismaatilisele peaosalisele Karl Markovicsile.
Kriitikute edetabelit aga jäigi juhtima Belgia-Suurbritannia hoogne ja vaimukas komöödia “Irina Palm” (2,75 punkti). Provintsis elav 50aastane leskvanaema otsib haige lapselapse arstimiseks teenistust ja temast saab sekstöötaja, kes silitab käega meeste peenist läbi seinaaugu – “parim käsi Londonis” (peeniseid endid muide ei näidata kordagi). Peaosalist “kunstnikunimega” Irina Palm (e.k Pihu-Iriina) mängib, küll ühel noodil, aga veenvalt, kunagine poplaulja Marianne Faithfull. Tunnustuse põhjuseks polnud mitte teravmeelsed verbaalsed vahel allpool-naba naljad, vaid see, et puudusid järsud lahknemised hinnetes nagu “Tuya abielu” ja “Valerahategijate” puhul.
Kriitikute auhinnale pretendeerisid ka vanameistrid Jacques Rivette ja Jiry Menzel, esimene võimsa tõsimeelse teaterliku armastusballaadiga “Ära puuduta kirvest” ja teine humoristlik-vestelise filmiga “Ma teenindasin Inglise kuningat” (mis sai siiski FIPRESCI auhinna oma tummfilmiliku koomika tõttu). Põhižürii nägi neis ilmselt ülestiliseeritud manerismi, ja õigusega.
Kriitikute ja filmitegijate (kellest valdavalt koosneb põhižürii) rõhuasetused peavadki olema erinevad. Esime sed juhinduvad esteetikast, sobivusest olemasolevasse kunstisüsteemi. Kriitikud on, nii kummaline kui see ka pole, tihti traditsioonilisemad kui kunstnikud. Kunstnikest koosnev žürii ei pea otsuseid langetama kooskõlas kujunenud reeglitega, vaid nad teevad seda subjektiivsemalt.
Saksa kriitikud pahandasid pärast auhindamist suurtes päevalehtedes ja esitasid küsimuse: kas “Berlinale” afišeerimine poliitiliste filmidega pole üldse vale suundumus? Või tuleks muuta senist suunda ja mitte valida “Berlinalele” poliitiliselt aktuaalseid filme (Der Tagesspiegel)? Frankfurter Allgemeine kriitik leiab, et tänavuse festivali võistlusprogramm oli trööstituim aastakäik festivalijuhi Dieter Kosslicki kogu viieaastases töös. “Tuya abielu” kohta kirjutab ta irooniliselt: “Festivali lõppedes oleme eksperdid mongoolia põllumajandusprobleemide alal.” Siiski pole põhjust olla nii terav. Auhinnad üllatasid, sest oleme hakanud võtma “Berlinalet” poliitilise festivalina. Žürii lahtiütlemine päevapoliitikast ei tähenda aga seda, et me ei tahaks mõista poliitika allhoovusi. Poliitikatagused probleemid ja poliitika alused on sageli eksistentsiaalsed.
Festivali suur žürii, mida juhtis Martin Scorsese kuulsate noorepõlvefilmide (“Taksojuht”, “Raevunud härg” jt) stsenarist ja hilisem režissöör Paul Schrader, andis peaauhinna Kuldkaru hiina filmile “Tuya abielu”. See oli tugev film, kuid pani mõtlema kunsti hindamisprintsiipide üle, samuti Berliini festivali võistlusprogrammi valikute üle. Berliini festival on külge saanud justkui poliitiliste filmide festivali maine. Tänavu olid trendi kinnituseks võistlusprogrammis Robert De Niro lavastus “Hea karjane” Matt Damoniga peaosas, mis restaureeris sõjajärgse Luure Keskagentuuri loomise ja selle duelli KGBga. Veteranlavastaja Bille Augusti “Hüvasti, Bafana” näitas Lõuna-Aafrika valge vangivalvuri lähemist kuulsale poliitilisele vangile Nelson Mandelale. Filmis “Piirilinn” (Režissöör Gregory Nava) mängis Jennifer Lopez reporterit, kes võitleb nii politseiga kui kurjategijatega ja selgitab tõde metsikutest naistemõrvadest Mehhiko piirilinnas. Ka Steven Soderberghi film noir’i laadis “Hea sakslane” kuulus nn poliitiliste filmide sekka. (Peaosalisel George Clooneyil puudus siin küll igasugune karisma.) Ja neid oli veelgi.
Žürii aga üllatas peaauhinna andmisega filmile “Tuya abielu” arvatavasti kõiki. Sellest Wang Quanani sise-Mongoolias lavastatud filmist on meie ajakirjanduses juba juttu olnud. See on karakterportree kahe lapse ja halvatud mehega üksikus jurtas elavast toimekast mongolitarist, kes seab oma uue abielu vältimatuks tingimuseks, et uus mees hoolitseks ka endise eest ja et nad elaksid kolmekesi koos.
Õieti eksituste komöödiate hulka liigituv film pakub nutikaid pöördeid, kui kosilasi hakkab tulema järjepanu ning naine need kõik tagasi lükkab. Kandvaks kõrvaltegelaseks on hullupööra armunud nooruk, kel aga kõik äpardub. Naispeaosaline Yu Nan oli ainus professionaalne näitleja selles tiimis. Eluline film. Komöödia, kuid samal ajal tõsiselt võetav. Sentimentaalsust pole, küll aga etnograafiat ja sotsioloogiatki.
Ka otsus kuulutada festivali parimaks režissööriks iisraellane Joseph Cedar filmiga “Beaufort” üllatas. Sisuks on iisraeli vägede evakueerimine Lõuna-Liibanoni mägikindlusest aastal 2000. Film esitab sõda sõduri vaatepunktist – Cedar teenis ise Beaufort’is. Siingi tuleb auhindamisel näha just tõsielulisuse väärtustamist. Kunstiliselt üsna üksluises, staatiliste misanstseenidega filmis oli siiski teatavat fiilingut.
Ootamatu oli, et Argentina film “Teine” sai koguni kaks auhinda (žürii suur auhind ja parim meesnäitleja). Meie ette manatakse mõned päevad keskeakriisis 40–45aastase advokaadi elust, kes on justkui segadusse sattunud naise teatest, et too ootab last. Ärireisil esineb ta ootamatult surnud tundmatu reisikaaslase ja veel mõne teise nime all, otsides nagu erinevaid elamisvõimalusi. Julio Chavezi mäng mehena, kes püüab ennast leida ega suuda end väljendada, on küll salapärane, ent me ei saagi teada, mis tema peas siis õieti toimub. Aga võimalik, et žüriid köitis just see igaühele nii igituttav identiteedi otsimise teema (gnothi seauton).
Hõbekaru režissöör Robert De Niro filmi “Hea karjane” kogu trupile tähendas vai d viisakat kummardust Ameerika kolleegile ja ameerika filmile, küll iseenesest mahukale tööle.
Ei saanud jätta hindamata ka inglise režissööri David Mackenzie “Hallam Foe’d”. Nimiosalise, 17aastase poisi vastuolulisi emotsioone käsitlevas filmis on ootamatust ja ehtsat kinematograafilisust. Film sai ühe vähema, muusika Hõbekaru.
Ning muidugi võis anda Alfred Baueri, Berlinale rajaja, mälestusauhinna erilise novaatorluse eest Korea lavastajale Park Chan-wookile. Film “Olen küborg, kuid olgu” – vaimuhaiglas hargnev armastuslugu kleptomaanist noormehe ja end robotinimeseks arvava neiu vahel – kuulub komöödiate hulka, mis koosneb paljudest improvisatsioonilistest sketšidest. Nendes on vaimukus segamini amatöörteaterlikkusega. Selle Imedemaa Alice’i rännaku juurde kuuluvad ka filmitrikid ja võtted kalasilma-lainurkoptikaga. (Olgu öeldud, et Park Chan-wook on teinud ka ühe novaatorliku filmi – “Vanapoiss”.)
Naisnäitleja Hõbekaru andmises Nina Hossile tuleb näha sõbralikkuse akti sakslaste suhtes. Metafüüsilises põnevikus “Yella” esitas ta Ida-Saksa keskkonnast tulnud noort ambitsioonikat karjäärinaist. Saksa näitlejatarid on Hõbekarusid saanud juba kolm aastat järjest: 2006 Sandra Hüller ja 2005 Julia Jentsch.
“Berlinale” ajal andsid festivalilehti välja Euroopa filmitööstuse ajakiri Screen International ja Ameerika filmitööstuse ajakirjad Variety ning Hollywood Reporter. Neist Screen otsustas panna filme hindama ka kaheksa kriitikut seitsmest riigist, siinkirjutaja nende hulgas. Kui festivali žürii hindas filme, olles ära vaadanud kõik, siis meie pidime langetama otsuse kohe pärast igat filmi. Hindasime skaalal “suurepärasest” (****) kuni “kehvani” (*), päris “halb” oli x.
Festivali esimeses pooles said meilt enim punkte “Tuya abielu” ja “Valerahategijad” – mõlemad 2,38. “Valerahategijad” – inglise naelte ja ameerika dollarite võltsimisest saksa koonduslaagris – seab moraaliküsimuse, kuivõrd võivad vangid teha koostööd vangivalvuritega. Hoolimata ärakulutatud teemast on film vaadatav, seda just tänu karismaatilisele peaosalisele Karl Markovicsile.
Kriitikute edetabelit aga jäigi juhtima Belgia-Suurbritannia hoogne ja vaimukas komöödia “Irina Palm” (2,75 punkti). Provintsis elav 50aastane leskvanaema otsib haige lapselapse arstimiseks teenistust ja temast saab sekstöötaja, kes silitab käega meeste peenist läbi seinaaugu – “parim käsi Londonis” (peeniseid endid muide ei näidata kordagi). Peaosalist “kunstnikunimega” Irina Palm (e.k Pihu-Iriina) mängib, küll ühel noodil, aga veenvalt, kunagine poplaulja Marianne Faithfull. Tunnustuse põhjuseks polnud mitte teravmeelsed verbaalsed vahel allpool-naba naljad, vaid see, et puudusid järsud lahknemised hinnetes nagu “Tuya abielu” ja “Valerahategijate” puhul.
Kriitikute auhinnale pretendeerisid ka vanameistrid Jacques Rivette ja Jiry Menzel, esimene võimsa tõsimeelse teaterliku armastusballaadiga “Ära puuduta kirvest” ja teine humoristlik-vestelise filmiga “Ma teenindasin Inglise kuningat” (mis sai siiski FIPRESCI auhinna oma tummfilmiliku koomika tõttu). Põhižürii nägi neis ilmselt ülestiliseeritud manerismi, ja õigusega.
Kriitikute ja filmitegijate (kellest valdavalt koosneb põhižürii) rõhuasetused peavadki olema erinevad. Esime sed juhinduvad esteetikast, sobivusest olemasolevasse kunstisüsteemi. Kriitikud on, nii kummaline kui see ka pole, tihti traditsioonilisemad kui kunstnikud. Kunstnikest koosnev žürii ei pea otsuseid langetama kooskõlas kujunenud reeglitega, vaid nad teevad seda subjektiivsemalt.
Saksa kriitikud pahandasid pärast auhindamist suurtes päevalehtedes ja esitasid küsimuse: kas “Berlinale” afišeerimine poliitiliste filmidega pole üldse vale suundumus? Või tuleks muuta senist suunda ja mitte valida “Berlinalele” poliitiliselt aktuaalseid filme (Der Tagesspiegel)? Frankfurter Allgemeine kriitik leiab, et tänavuse festivali võistlusprogramm oli trööstituim aastakäik festivalijuhi Dieter Kosslicki kogu viieaastases töös. “Tuya abielu” kohta kirjutab ta irooniliselt: “Festivali lõppedes oleme eksperdid mongoolia põllumajandusprobleemide alal.” Siiski pole põhjust olla nii terav. Auhinnad üllatasid, sest oleme hakanud võtma “Berlinalet” poliitilise festivalina. Žürii lahtiütlemine päevapoliitikast ei tähenda aga seda, et me ei tahaks mõista poliitika allhoovusi. Poliitikatagused probleemid ja poliitika alused on sageli eksistentsiaalsed.