Laine Jänes läheb Tallinnasse

Kultuuriministeeriumi juhtimine on kui mitme laulukooriga;suurvormi dirigeerimine, leiab värske kultuuriminister Laine Jänes intervjuus Veiko Märkale.

Kohtun ametist lahkuva Tartu linnapea ja ametisse astuva kultuuriministri Laine Jänesega (42) tema kunagises tööpaigas Vanemuise Kontserdimajas Vene ballil. Sellel traditsiooniliselt Tartus toimuval üritusel, millest võtab osa ligi 800 venekeelse eliidi esindajat kõikjalt Eestist, tunneb Jänes ennast nagu kala vees. Või nojah, nagu kala pooleldi vees, sest tema ema on venelanna.

Jänes on sündinud Moskvas, kuid ei mäleta sellest linnast midagi, sest pere kolis Eestisse siis, kui ta oli poolteiseaastane.

Teil on küllaltki haruldane eesnimi 60ndate keskpaigas sündinud tüdruku kohta. Kas see on mõne sugulase auks pandud?

Ei ole, aga nimi on tõesti kummaline. Olen ise ka vanematelt küsinud, miks just Laine. Lugu oli selline: kaalul oli kaks varianti – Maret, kui laps oleks sündinud pruunide silmadega ja Laine, kui ma oleksin sündinud heledate silmadega. Sündisin mina tumedate silmadega. Aga ema leidis, et tüdruku nimes peab ikka l-täht olema. Talle tundus, et niimoodi kõlab hästi. Pealegi sobis see kokku mu tolleaegse perekonnanimega Randjärv. Päris vesine nimi kokkuvõttes.

Mihkel Mutt on öelnud, et kõige rumalamad on need naljad, mida tehakse inimese nime kohta. Kas teie perekonnanime kohta on ka head nalja tehtud?

Väga palju nalju on tehtud ja ma ei ole nende suhtes absoluutselt tundlik. Ma teen neid nalju ise ka. Viimane, mida ise eredalt mäletan, oli Urmas Oti saates “Happy hour”. Ma seletasin siis neid “jänesel kõrvad pihku”, “mokk lõhki nagu jänesel” ja muid asju. Jänes Laine, kes Postimehes Juurika leheküljel metsaelanike eest sõna võtab, on üks mu lemmiktegelasi. Ega mul midagi ka selle vastu olnud, kui Edgar Savisaar valge jänese oma kübarast välja tõmbas.

Rõõm on tõdeda, et ETV sarjas “Pehmed ja karvased” pole teie pärast vaja uut ja kallist nukku tegema hakata. Jänes on seal algusest peale olemas. Aga häält peaks küll muutma. Kes võiks teid järele teha?

Piret Kalda, kes seda häält praegu teeb, oskab küllap igasuguseid hääli. Tema võiks edasi teha. Aga ka Anu Lamp – miks mitte.

Mis tunded teid valdavad, kui jõuate Tartust sõites sildini “Tallinn”?

Erinevad tunded. Siis, kui see praegune silt püsti pandi, meenutas see mulle teatud väravaid, mille kõrval on tavaliselt veel kaks väikest väravat. Suurtest väravatest sind viiakse, väikestest tuleb ise käia. Küllaltki sünge mulje. Ma ei pea ennast kunstikriitikuks, aga selline emotsioon mind valdas.

Peale selle olen ma olnud kõva kõneleja Tallinna-Tartu maantee laiendamise poolt. Praegu on mul hea meel nendest väravatest elusana sisse jõuda, kui olen selle hirmsa maantee läbinud.

Teie päriseriala on dirigent. Pole vaja just suurt fantaasiat, et leida paralleele selle ja ministri ametikoha vahel. Milliseid häälerühmi te Eesti kultuuris tunnetate, keda on tarvis harmooniliselt koos tegutsema panna?

Ma leian, et kultuuriministeeriumi haldusala on üks keerulisemaid teiste hulgas, kõige mitmekesisem. Esiteks on kõik loomeinimesed suured isiksused oma väga erinevate mõttemaailmadega. Arhitektid ja muusikud, muinsuskaitsjad ja rahvatantsijad, filmitegijad, kirjanikud, näitlejad – kõik nad on põhimõtteliselt väga erinevad. Rääkimata spordist, mis on samuti kultuuri all, aga mida kiputakse tihti ära unustama. Lisaks loojatele on veel tarbijad, kes tahavad loodust osa saada. Lisak s ärimehed, kes kultuuri vahendavad, müüvad või toodavad.

Millise teosega seda koorimuusikas võrrelda? Igal juhul on see suurvorm mitme kooriga, kus hääled omakorda päris laialt jaotuvad. Kindlasti on seal veel orkester, orel ja selliseidki instrumente, mida traditsiooniliselt pillideks ei peeta, aga millega saab siiski heli tekitada – torud näiteks.

Miks peab sport kultuuriministeeriumi haldusalas olema?

See on ju kehakultuur.

Meil on ju ka põllukultuurid...

Okei. Sport tekitab samuti vaadates emotsioone ja elamusi. Ta on vaatemänguline nagu näiteks kontsert või teater. Teine paralleel on selles osalemine. Lapsed käivad tantsuringis, aga käivad ka spordiringis. Sport arendab ja kasvatab inimeses väga mitmesuguseid vajalikke kultuurseid omadusi, näiteks tahtejõudu.

Eraldi spordiministeeriumi tegemine ainult suurendaks halduskulusid.

Mis spordialad teile endale eriti meeldivad?

Ma olen tõsiselt käinud vehklemistrennis. Aga vaadata mulle vehklemisvõistlusi ei meeldiks, hoopis võistkonnamänge. Näiteks korvpalli. Olen selles mõttes nii nõrganärviline, et ei saa eriti vaadata, kui omad, see tähendab, tartlased mängivad. Kurb on see, et tavaliselt siis, kui mina saalis viibin, nad kaotavad. Ka Tallinnas hakkan Tartu meeskondade, Rocki ja Pere Leiva poolt olema. Nagu öeldakse, kodumaad ei saa vahetada.

Kas ajakirjandus on kultuuri osa?

Kindlasti. Artiklite, aga mõnikord ka uudis­te kirjutamine on ju väga loominguline tegevus. Mina lehelugejana olen vahel kohtu­nud uudistega, mida on võrreldes algmaterjaliga väga loominguliselt interpreteeritud.

Millega seoses tuli esimest korda teie ellu sõna “kultuur”?

Olin juba nelja-aastaselt muusikaga seotud. Aga selles eas vaevalt et sõna “koorikultuur” mulle midagi ütles. Meenub koolis esimestes klassides kuuldud sõnapaar “kultuurne inimene”. See oli seotud käitumiskultuuriga – “kultuurne inimene käitub viisakalt”. Mälupilt seob selle kuidagi kooliruumide ja klassijuhatajaga.

Nagu enamik muid ministeeriume tegeleb ka teie tulevane peamiselt raha jaotamisega. Aga meil on viimasel ajal olnud ka üks kultuurikonflikt, mis pole seotud rahaga, vaid on täiesti põhimõtteline. Pean silmas Tuljaku uusversiooni Viljandi Kultuuriakadeemias ja selle häbimärgistamist rahvatantsujuhtide poolt. Kelle poolt te selles olite?

Mina ei erutunud seda vaadates. Leidsin, et see versioon on vaimukas. Selle esitusega ei kadunud ju traditsiooniline Tuljak maa pealt. Ma saan aru, et rahvatantsujuhid peavad seda pühaduseks ja võrdlesid koorilauluga “Mu isamaa on minu arm”. Aga Tuljak on huumorimeelne ja naljakate sõnadega lugu. Ka lauljad on seda muutnud, olen ise Tuljakut minooris laulnud.

Inimesed, kes suudavad enda üle nalja teha, on terve hingega ja tugevad.

Laulust “Mu isamaa on minu arm” saab ka näiteks punkversiooni teha. Mida te sellest arvaksite?

Ma ei välista, et seda ongi juba tehtud. Igasuguseid laule tehakse. Aga kui seda esitatakse üldlaulupeol, siis lauldakse ikka nii nagu alati. Inimesed tõusevad püsti. Tuljaku uut versiooni ei esitatud ju tantsupeo lõpetamisel.

Kuidas saab Jänes garanteerida, et Rebane ehitab Sakala Keskusesse kultuurikeskuse, aga mitte poe?

Niikaua kuni ma pole veel kultuuriministeeriumi uksest sisse astunud, pole mulle keegi esitanud ka täpset kava, mida seal tehakse. Arvan siiski, et selle teema ­juures on üsna palju “hirmul on suured silmad” tüüpi suhtumist. Ja kui ma rohkem infot olen saanud, siis pean jälle hakkama täpsustama, milline on ministeeriumi pädevus seal midagi käskida ja keelata. Loodan südamest – kuigi üsna troostitu pilt on praegu ise neid varemeid vaadata –, et jõutakse konsensusele ja kultuurikorraldajad saavad endile ruumid.

Kas Tiina Lokk hakkab nüüd PÖFFi jaoks rohkem raha saama, kuna ta astus Reformierakonda?

Hea küsimus. Ma ei usu, et raha saamine oleks põhjus, mille pärast Reformierakonda astutakse. PÖFF on tänaseks ennast juba väga hästi tõestanud. Nagu näiteks ka Anne Ermi korraldatav “Jazzkaar” ja Viljandi Pärimusmuusika festival. Need on kolm vaala Eesti festivalimaastikul, neid võib kinnisilmi maailmaturule paisata. PÖFF ei tähenda ju Tiina Lokki, see on Eesti filmielu suursündmus.

Sellest kiidukõnest võib järeldada, et hakkab ikka saama küll.

Ei taha praegu üldse rahast rääkida, ma ei ole eelarvetega tutvunud. Ma tean, et ministeeriumi nurgas ei ole kotti rahaga, kust siis ilusamatele nägudele välja jagatakse. Raha jagamine on väga pikaajaline ­protsess, see ei sõltu ministri suvast.

Kas ministri riietus hakkab silmatorkavalt erinema linnapea omast?

Ei usu. Tartus ei olnud linnapea vormi, mille ma peaks uue vastu vahetama. Juba siis, kui ma tulin Tartust Tallinnasse konservatooriumisse õppima, ei olnud mul stiili ega riietuse kompleksi.

Mis on kõige suurem erinevus linnapea ja ministri ameti vahel?

Linnapea töö oli rohkem mänedžeri, administraatori töö. Ministeeriumis on selliste asjade jaoks kantsler. Siim Sukles on viis ministrit üle elanud, elab minugi. Minu uus ametikoht on rohkem poliitiline. Koosolekuid, ülesannete jagamist hakkab vähem olema.

Kui linnavalitsuses oli mul 300 kolleegi, siis ministeeriumis hakkab olema 60. Küllap õpin neid paremini tundma.

Kandideerisite ka presidendivalimistel. Kas hakkas meeldima?

Kogemus oli positiivne. Sain ennast palju rohkem tutvustada kui linnapeana. Kui peaksin lähitulevikus presidendiks kandideerima, aga mitte saama, siis oleksin nõus kordama. Aga meil on praegu väga hea president, küllap ta valitakse teiseks perioodiks tagasi. Nii et aega on.

Milline on teie plaadiriiul?

Plaadiriiulil on mul muusikat A-st kuni

O-ni. Mulle on väga palju plaate kingitud, näiteks nendelt kollektiividelt, kes käisid kontserdimajas esinemas, kui ma seal direktor olin.

Eriti sümpaatsed plaadid on mul hoopis autos, kodus mul pole aegagi muusikat kuulata. Ja minu maitse ei ühti minu perekonna muusikalise maitsega. Kuulan ­Bachi, eriti hommikuti, igasuguseid top’e, näiteks ooperimuusika top’i. Jõulist koorimuusikat – Verdit, Wagnerit. Hästi palju on mul Frank Sinatra plaate. Eesti muusikast meeldivad Lauri Saatpalu, Kait Tamra, Johansonid, Kiigelaulukuuik.

Milline on teie lemmikajastu, milles tahaksite elada?

Impressionismiajastu. Mulle meeldib prantsuse impressionistide filosoofia. “Peatu hetk, et saaksin sind maalida”. Mõnikord võib ühes väikeses hetkes peituda terve elu. Kui sa suudad selle oma mällu ­jäädvustada, võib see sind rasketel hetkedel aidata. Mulle meeldib positiivseid emotsioone paljundada.

Ministriks hakkamise eest teile pai ei tehta. Kuidas te kavatsete oma halbu emotsioone maandada?

Olen sellega arvestanud. Ilmselt hakkan ­kontsertidel käima, Linnateater meeldib väga. Mul on Tallinnas kursusekaaslasi ja teisi s&o tilde;pru, külastan neid. Pole saladus, et ma kasutan enda aitamiseks ka NRP ehk neurolingvistilise programmeerimise tehnikat. Ega ma seda ilmaasjata õppinud.

Kas teid on tööasjus raske nutma ajada?

Täiesti võimatu. Nutma võin hakata hoopis muude asjade pärast. Mind liigutab, kui mu lapsed lõpetavad kooli. Mõni väga hea film võib mulle ka pisara silma tuua.

“Jan Uuspõld läheb Tartusse”?

Seda ma pole näinud.

Jänese menüü 

Viimane kunstielamus?
Tartu kunstikuu tervikuna. Käisin selle üritusi nii avamas kui külastamas. Kunstikuu toimus sel aastal juba neljandat korda, millest mul on väga hea meel, sest see on minu väljamõeldud üritus.
Viimane teatrielamus?
Linnateatris, kui vaatasin “Karin. Indrek. Tõde ja õigus 4”. Olin vaimustuses. Läksin sinna koos 17aastase ristipojaga ja olin mures, kuidas ta selle pika etenduse vastu peab. Aga nelja ja poole tunni järel oli tema jätkuvalt õnnelik ja mina seetõttu topeltõnnelik. Linnateater on kindel värk.
Viimane loetud raamat?
Loen viimasel ajal rohkem sotsiaalteaduslikku ja psühholoogilist kirjandust. Ilukirjandusest oli viimane raamat Paulo Coelho “Viies mägi”.
Viimane plaat, mida kuulasite?
Karl Jenkinsi “Ademus” Viljandi noorte sümfooniaorkestri esituses. Teksti sellel pole, muusika on meditatiivne, põhineb sakraalemotsioonidel.
Viimane film, mida vaatasite?
Ma vaatan nii vähe telekat, et ei suudagi öelda, millal ma mõne filmi algusest lõpuni ära vaatasin. Kinos käin ka väga vähe.
Viimane arhitektuurisaavutus, mida esile tõstaksite?
Tartu A. le Coqi spordimaja. Tõstan esile, et see pole lihtne plekk-karp nagu paljud spordihooned. See on visuaalselt ja sisuliselt hästi läbi mõeldud, hea sisekujundusega hoone.