Lars Saabye Christensen “Oscar Wilde’i lift”
Eha Vain on viimastel aastatel meile vahendanud palju tumedakoelist, sünget, põhjamaist proosat, mis võlub oma hää keeletaju, eksistentsiaalse sügavuse ning musta (kuigi siiski ka südamliku) huumoriga. Mu lemmikute hulka kuuluvad Ingvar Ambjørnseni “Öö vastu sünget homset” ja Jon Fosse “See on Ales”. Nüüd siis ka Christenseni novellivalimik “Oscar Wilde’i lift”.
See raamat viis mind ajas tagasi – sinna, kus ma veel teadmata või ära tundmata enese kokkukuuluvust tolle kirjutatuga, ahmisin sisse Salingeri ja Hemingway lugusid, veidi hiljem juba Sauterit ja siis Kerouaci. Christensen kirjutab ehtsat, vanamoodsat novelli, ehk veidi oodatavalt puänteeritud lugusid, aga see-eest keelenõtkelt, melanhoolselt, mänguliselt ... ja veidi ka süngelt. Kuigi ta näitab ennast siin muheda humoristina. Kusjuures, ega neid nalju ümber rääkida hästi saa – ta oskab ka läbinähtavat killukest situatsioonikoomikas nõnda välja mängida, et kuigi tead vahel lahenduskäiku ette, kisub vägisi suunurgad ülespoole.
Mis veel on äge: nii mõnegi loo kangelasteks on lapsed, ja see lastemaailm siin on hoopis miskit muud kui too Lindgreni kujutatud põhjamaine lõpmatu mängu- ja fantaasiamaa (ärge saage valesti aru: Lindgren on üks mu lemmikuid!). Ei-ei, mitte fantaasiavaesem, aga naturalistlikult närusem, valusam, kuid ikkagi sama lõbus, väikse võllaroamuigega suunurgas.
Kes meil Eestis miskit säärast kirjutaks? Kiviräha novellidest, Õunapuu asjust, Holger Kaintsi “Lennukivaatlejast” leiame ehk sarnast tunnet ja taju.
Milline too põrgulik Põhjala siin siis on? Koht nagu iga teine – koht, kus vanemad ei saa oma lastest aru, kus lapsed kõnnivad piki pikki hämaraid tänavaid, kus kirjanik ajab segi klassiku, kelle haual ta kõnelema peab, kus mees jääb liigse aususe ja agaruse tõttu kuulsas Oscar Wilde’i liftis kohe esimesel korral armukesega vahele, kus muhameedlased lasevad haiglaseinalt armsa seapildi maha võtta, kus parima sõbra isa osutub kurjategijaks ja seetõttu ei saa sa temaga enam kunagi kokku ... Veidi lohutu, aga realistlik, tragikoomiline nagu elu ise. Mu vaim puhkas seda raamatut lugedes, ja hing ümises neid lugusid kaasa, nagu mänginuks mõni vana hää lapsepõlvevinüül. Kuigi lugesin seda esimest korda elus, midagi nii pagana tuttavat oli ses ... Põneval moel tuttavat.
