Kui Laurel Halo kolmas kauamängiv on midagi füüsilist – ja eks ta kipub füüsiline olema küll - , siis ta on üks abstraktse kehaga ollus. Panete plaadi toas mängima ja plaadimängijast, võimust, kõlaritest valgub venivalt ja aeglaselt, mullitavalt ja mullidega, mis paukudes lõhkevad, mingit plasmataolist ainest, mis peagi kogu ruumi täidab ja teid ennast sinna sisse mähib. Sellest kummalisest massist võrsuvad suvalisel hetkel suvalisest kohast välja niidistikud, mis veel vabasid pindu vallutavad. Ja kombitsad. Sirguvad silmadega kombitsad, mis uurivad teie nägu, keha, sisemust – nagu tulnukad inimest kirurgiliselt lahti opereerimas.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel