02.08.2007, 00:00
Lauluema-filmistaar
Tänu publikut ja kriitikuid vaimustanud näidendile on Hilana Taarka nime kuulnud pea kõik eestlased. Varsti jõuab vägeva setu naise lugu ka kinno. Filmitegemisse sekkus Anne Vetik.
Kuulavad Siiri Sisaski laulu Taarkana. INGMAR MUUSIKUS
“Taarka” võtetele minna võtsime
nõuks kolmapäeval. Hommik oli tänavusele suvele
tüüpiline: Tallinnas sadas vihma nagu oavarrest, Tartu ligidal tekkis
tunne, et auto sõidab läbi pesula. Võru lähistel hakkas
aga ilm vaikselt looma. Pärast kolmetunnist trippi jõudsime uue
eesti suurfilmi võtteplatsile.
Üldiselt on “Taarka” meeskond reisinud päris palju ringi ning Tsiistre küla Vastseliina lähistel pole neile sugugi esimeseks peatuseks.
Kui lõpuks kohale jõuame, uitab rohelisel lagendikul ringi terve hulk filmitegelasi. Kõigil tundub olevat kiire ja esimese hooga ei oskagi ma leida mõnd abivalmis hinge, kes oleks nõus meid sündmuste keskele juhatama. Nagu selgub, võetakse parajasti üles Taarka ja tema laulukonkurendi Toomka kokkupõrget.
Päikest on filmimiseks liiga vähe ning seda asendavad prožektorid. Suunatuna koolimaja akendesse, kus tegevus aset leiab, loovad nad illusiooni selgest õhtuvalgusest. Hoone ümber patseerib edasi-tagasi filmi superviisor-lavastaja Hardi Volmer, osa filmimeeskonnast on end tibutava vihma eest kaubaautosse peitnud. Nõutakse vaikust, majast kostab setu naiste laul.
Mõne minuti pärast lastakse meid hoone sisemusse. Pinkidel istuvad setu laulunaised, kelle ülesandeks on usutavalt reageerida Taarka ootamatule väljailmumisele. Režissöör Ain Mäeots orkestreerib kogu tegevust. Vajalikku sorti reaktsioonini jõuavad stseenis osalejad paari võttega. Filmimeeskond hakkab vahetama positsioone ning Mäeotsal tekib vaba hetk, et ajakirjanikega vestelda.
Hea film nõuab pikka eelmängu
“Tulles Vanemuisesse, sain Kauksi Üllelt teada sellisest tegelasest nagu Taarka. Olin nime varemgi kuulnud, teadsin niipalju, et ta elas sajandivahetusel Setumaal. Kuid terviklikum pilt hakkas tekkima just siis. Ülle oli tema kohta hulga materjali kogunud ja aegamisi kujunes kindel plaan näidendini jõuda,” jutustab Mäeots. Esialgse stsenaariumini kulus Üllel aastaid.
“Kohe alguses mõtlesime filmile, kuid mulle tundus, et Eesti kultuuriväljas oleks keeruline tuua publikut kinno suhteliselt tundmatu isiku käekäiku vaatama,” pühendab lavastaja mind asjade käiku. Tema enda sõnul ei tekkinud tal kahtlust materjali potentsiaalse pavveri (setu vaste power’ile) suhtes. Järjekindla setu patrioodina oli Mäeotsale Obinitsas Taarka loo avastamine vaid esimeseks sammuks ambitsioonika plaani elluviimisel. “Kohe filmi kallale asuda tundus olevat liiga riskantne. Väga raske on tööd teha, kui ise nii väga usud millessegi, kuid kohtad pidevalt umbusklikke pilke ja pead aina end ümbritsevatele selgitama,” räägib ta kirglikult.
Tõepoolest, miks peaks sõitma teatrisse kuhugi Obinitsasse? Kuid publik tuli, nägi ja sai võlutud. Tundub, et Hilana Taarka ei jää karismalt alla A-klassi rokkstaaridele.
Filmiteole eelnes kaks aastat ettevalmistusi. Mäeots räägib, et tema meeskond on väga toimekas. “Kõik on suhteliselt noored, hakkamist ja tahtmist täis. Siiamaani tundub, et kõik on läinud suurepäraselt. Olen teatris näinud küllalt inimesi, kes teevad tööd, mitte kunsti, ja selline suhtumine on muidugi nakkav. Siin meeskonnas õnneks midagi sellist märgata pole, kõik elavad kaasa ja pakuvad lahendusi.”
Mäeotsale endale on see esimene film: “Filmitehniliselt olen kohati rumal ja ei häbene küsida nõu teiste käest. Nüüd tekib juba tunne, et üht-teist ma tea n. Igal juhul tänan Taarkat, et ta saatis mulle Elen Lotmani, Elo Seliranna ja Hardi Volmeri, kes mul silma peal hoiavad.”
Teatrirežissöörina pidi Mäeots paljus oma lähenemist materjalile ümber mõtestama: “See, kuidas lähenesin teatritükile, tuleb unustada. Kandev idee küll jääb, aga filmikeeles hakkab ta kõlama teisiti. Aga see mõju, tunne, millega inimene lahkub saalist, peab jääma samaks. Ma loodan, et olen sellega hakkama saanud, see “tõlketöö” on pööraselt huvitav.”
Praeguseks on suurem osa filmist üles võetud, ees on mõned võttepäevad augustis, talvestseenid filmitakse novembris. “Film sünnib kolm korda: stsenaariumina, võtetel ja montaažiruumis, kus selgub lõpptulemus,” räägib lavastaja.
Taarka kohvist ei hooli
Vaheaeg saab läbi ja lavastajat nõutakse tagasi filmi tegema. Luuran võtteplatsil ringi ja minu ohvriks langeb stsenograaf Elo Soode.
Esimese hooga selgub, et Taarkaga tutvus ta operaator Elen Lotmani kaudu, kes kutsus teda võttegrupi liikmeks. “Setumaast ja setudest teadsin üpris vähe, mu juured siia kanti ei vii, nii et taustateadmised praktiliselt puudusid.” Soode sukeldus setu maailma empiirilise kogemuse kaudu. “Võttekohti otsides suhtlesin inimestega, vaatasin ringi. Siin kohapeal olles jääb see teistsugune elutunnetus külge, tekib oma nägemus asjast. Kõik, mis on setudest kirjutatud ja minuni jõudnud, on jube vasturääkiv. See kant avab end kõigile erinevalt.”
“Taarka” visuaalseid lahendusi otsides püüdis Soode anda edasi Setumaa energeetikat, piirdumata ainuüksi olustiku kopeerimisega. “See võib kõlada esoteerikana, aga tõepoolest, vahel on tunne, justkui Taarka hoiaks meil silma peal. Sellel maal ja siinsetel inimestel on hoopis teistmoodi energeetiline väli, mis haarab ka sind oma võimusesse ja mõjutab su käitumist ja mõtteid. Siin ei saa millessegi pealiskaudselt suhtuda, see maksab kohe kätte.
Püüangi anda edasi just seda üleüldist asjade sidusust ja paljusust, maailma, kus kõigil tegudel on oma tagajärjed ja kõik nad moodustavad üht lõpmatult kulgevat lugu.” Rääkides Taarka isikust, pakub Elo, et tegu on karmikoelise feministiga, kes ei salli pealiskaudsust.
“Arvan, et temaga just kohvi ei jooks, ta on ikka üks karm naine ja sellistele asjadele aega raisata ei viitsiks.”
Samal ajal, kui vestlen stsenograafiga, käib kõrvaltoas Taarka ja Toomka võitlus. Taarkat etendav Siiri Sisask on grimeerija abil veelgi tumedaverelisemaks muutunud ning Elen Lotmani juhitava kaamera ees võtab ta juba mitmendat korda ette juubeldava lauluviisi. Ruumi täidavad teravad naishääled ning minu kõrval istuv setu vanaema uurib sosinal, kuidas ma siin ikka vastu pean. Tunnen, et väsimus hakkab must tõepoolest jagu saama, kuid olles Siiri-Taarka ja tema kaaslaste häältest hüpnotiseeritud, ei raatsi ma võttepaigast lahkuda, kuni veendun, et hakatakse teist stseeni filmima. Vean kihla, et Taarka nais-pavver annab end tunda ka filmilinal.
Üldiselt on “Taarka” meeskond reisinud päris palju ringi ning Tsiistre küla Vastseliina lähistel pole neile sugugi esimeseks peatuseks.
Kui lõpuks kohale jõuame, uitab rohelisel lagendikul ringi terve hulk filmitegelasi. Kõigil tundub olevat kiire ja esimese hooga ei oskagi ma leida mõnd abivalmis hinge, kes oleks nõus meid sündmuste keskele juhatama. Nagu selgub, võetakse parajasti üles Taarka ja tema laulukonkurendi Toomka kokkupõrget.
Päikest on filmimiseks liiga vähe ning seda asendavad prožektorid. Suunatuna koolimaja akendesse, kus tegevus aset leiab, loovad nad illusiooni selgest õhtuvalgusest. Hoone ümber patseerib edasi-tagasi filmi superviisor-lavastaja Hardi Volmer, osa filmimeeskonnast on end tibutava vihma eest kaubaautosse peitnud. Nõutakse vaikust, majast kostab setu naiste laul.
Mõne minuti pärast lastakse meid hoone sisemusse. Pinkidel istuvad setu laulunaised, kelle ülesandeks on usutavalt reageerida Taarka ootamatule väljailmumisele. Režissöör Ain Mäeots orkestreerib kogu tegevust. Vajalikku sorti reaktsioonini jõuavad stseenis osalejad paari võttega. Filmimeeskond hakkab vahetama positsioone ning Mäeotsal tekib vaba hetk, et ajakirjanikega vestelda.
Hea film nõuab pikka eelmängu
“Tulles Vanemuisesse, sain Kauksi Üllelt teada sellisest tegelasest nagu Taarka. Olin nime varemgi kuulnud, teadsin niipalju, et ta elas sajandivahetusel Setumaal. Kuid terviklikum pilt hakkas tekkima just siis. Ülle oli tema kohta hulga materjali kogunud ja aegamisi kujunes kindel plaan näidendini jõuda,” jutustab Mäeots. Esialgse stsenaariumini kulus Üllel aastaid.
“Kohe alguses mõtlesime filmile, kuid mulle tundus, et Eesti kultuuriväljas oleks keeruline tuua publikut kinno suhteliselt tundmatu isiku käekäiku vaatama,” pühendab lavastaja mind asjade käiku. Tema enda sõnul ei tekkinud tal kahtlust materjali potentsiaalse pavveri (setu vaste power’ile) suhtes. Järjekindla setu patrioodina oli Mäeotsale Obinitsas Taarka loo avastamine vaid esimeseks sammuks ambitsioonika plaani elluviimisel. “Kohe filmi kallale asuda tundus olevat liiga riskantne. Väga raske on tööd teha, kui ise nii väga usud millessegi, kuid kohtad pidevalt umbusklikke pilke ja pead aina end ümbritsevatele selgitama,” räägib ta kirglikult.
Tõepoolest, miks peaks sõitma teatrisse kuhugi Obinitsasse? Kuid publik tuli, nägi ja sai võlutud. Tundub, et Hilana Taarka ei jää karismalt alla A-klassi rokkstaaridele.
Filmiteole eelnes kaks aastat ettevalmistusi. Mäeots räägib, et tema meeskond on väga toimekas. “Kõik on suhteliselt noored, hakkamist ja tahtmist täis. Siiamaani tundub, et kõik on läinud suurepäraselt. Olen teatris näinud küllalt inimesi, kes teevad tööd, mitte kunsti, ja selline suhtumine on muidugi nakkav. Siin meeskonnas õnneks midagi sellist märgata pole, kõik elavad kaasa ja pakuvad lahendusi.”
Mäeotsale endale on see esimene film: “Filmitehniliselt olen kohati rumal ja ei häbene küsida nõu teiste käest. Nüüd tekib juba tunne, et üht-teist ma tea n. Igal juhul tänan Taarkat, et ta saatis mulle Elen Lotmani, Elo Seliranna ja Hardi Volmeri, kes mul silma peal hoiavad.”
Teatrirežissöörina pidi Mäeots paljus oma lähenemist materjalile ümber mõtestama: “See, kuidas lähenesin teatritükile, tuleb unustada. Kandev idee küll jääb, aga filmikeeles hakkab ta kõlama teisiti. Aga see mõju, tunne, millega inimene lahkub saalist, peab jääma samaks. Ma loodan, et olen sellega hakkama saanud, see “tõlketöö” on pööraselt huvitav.”
Praeguseks on suurem osa filmist üles võetud, ees on mõned võttepäevad augustis, talvestseenid filmitakse novembris. “Film sünnib kolm korda: stsenaariumina, võtetel ja montaažiruumis, kus selgub lõpptulemus,” räägib lavastaja.
Taarka kohvist ei hooli
Vaheaeg saab läbi ja lavastajat nõutakse tagasi filmi tegema. Luuran võtteplatsil ringi ja minu ohvriks langeb stsenograaf Elo Soode.
Esimese hooga selgub, et Taarkaga tutvus ta operaator Elen Lotmani kaudu, kes kutsus teda võttegrupi liikmeks. “Setumaast ja setudest teadsin üpris vähe, mu juured siia kanti ei vii, nii et taustateadmised praktiliselt puudusid.” Soode sukeldus setu maailma empiirilise kogemuse kaudu. “Võttekohti otsides suhtlesin inimestega, vaatasin ringi. Siin kohapeal olles jääb see teistsugune elutunnetus külge, tekib oma nägemus asjast. Kõik, mis on setudest kirjutatud ja minuni jõudnud, on jube vasturääkiv. See kant avab end kõigile erinevalt.”
“Taarka” visuaalseid lahendusi otsides püüdis Soode anda edasi Setumaa energeetikat, piirdumata ainuüksi olustiku kopeerimisega. “See võib kõlada esoteerikana, aga tõepoolest, vahel on tunne, justkui Taarka hoiaks meil silma peal. Sellel maal ja siinsetel inimestel on hoopis teistmoodi energeetiline väli, mis haarab ka sind oma võimusesse ja mõjutab su käitumist ja mõtteid. Siin ei saa millessegi pealiskaudselt suhtuda, see maksab kohe kätte.
Püüangi anda edasi just seda üleüldist asjade sidusust ja paljusust, maailma, kus kõigil tegudel on oma tagajärjed ja kõik nad moodustavad üht lõpmatult kulgevat lugu.” Rääkides Taarka isikust, pakub Elo, et tegu on karmikoelise feministiga, kes ei salli pealiskaudsust.
“Arvan, et temaga just kohvi ei jooks, ta on ikka üks karm naine ja sellistele asjadele aega raisata ei viitsiks.”
Samal ajal, kui vestlen stsenograafiga, käib kõrvaltoas Taarka ja Toomka võitlus. Taarkat etendav Siiri Sisask on grimeerija abil veelgi tumedaverelisemaks muutunud ning Elen Lotmani juhitava kaamera ees võtab ta juba mitmendat korda ette juubeldava lauluviisi. Ruumi täidavad teravad naishääled ning minu kõrval istuv setu vanaema uurib sosinal, kuidas ma siin ikka vastu pean. Tunnen, et väsimus hakkab must tõepoolest jagu saama, kuid olles Siiri-Taarka ja tema kaaslaste häältest hüpnotiseeritud, ei raatsi ma võttepaigast lahkuda, kuni veendun, et hakatakse teist stseeni filmima. Vean kihla, et Taarka nais-pavver annab end tunda ka filmilinal.
