"'Lavastaja ei ole jooksupoiss või vahemees"'

Lavastaja, meediaekspert, kaitseliitlane ja korporant Jaanika Juhanson (30) toob uues koduteatris Rakveres lavale Ilfi ja Petrovi surematu "'12 tooli"', avastas Veiko Märka.

Jaanika on pärit Keilast. Esimese kõrghariduse (peaaineks teatriteadus) omandas Tartus. Teise (lavastaja õppesuunal 2007) Viljandis. Praegune töökoht on tal Rakveres, tegelikult elab aga juba Kultuuriakadeemia ajast Tallinnas. Mis linnast tal endal kõige kaunimad mälestused on?

“Need on nii muutlikud asjad. Hetkel, kui sa midagi teed, pead olema selles hetkes ja selleaegne kodu on kõige parem kodu. Need perioodid on olnud väga erinevad. Keila on kauge lapsepõlvelinn – arvestan, et lapsepõlv kestis keskkooli lõpetamiseni. Tartu oli klassikaline ülikooliaeg kõige juurdekuuluvaga. Sinna mahtus ka aasta töötamist Vanemuise pressiesindajana.” (Ka Kaitseliitu astus Jaanika Tartus ja kuulub selle malevasse tänaseni.)

“Viljandi aeg jaotub minu jaoks kaheks: töötamine Kultuuriakadeemias ja õppimine sealsamas.

Rakveres pidin tegelikult lavastama ainult ühe tüki, aga jutuajamistel peanäitejuhiga selgus ­ootamatult, et meie ideed klapivad, ja üsna kiiresti pakuti, et ma võiksin siia päriselt lavastajaks tulla. Rakvere teater on üldse hea õhkkonnaga koht.”

Esimesed lavastajakogemused sai Jaanika varases lapsepõlves. Vanemate väitel olnud tal kalduvus hoovi lapsed trepile üles rivistada, neid laulma sundida ja ise dirigeerida. Esimene pärislavastus oli Viljandis sisseastumiskatsetel – katkend “Romeost ja Juliast”. Õnnestumise taga oli ka hea näitlejate valik – nii Sten Karpovist kui Kaili Viidasest on tänaseks saanud kutselised näitlejad.

Viljandi ­Kultuuriakadeemias lavastajaks õppides palus juhendaja Kalju “Koma” Komissarov kõigil kirja panna, mis näidendid neid huvitavad. Jaanika nimekiri oli nii pikk, et Koma öelnud: “Näha, et sul on kümne järgmise aasta repertuaar paigas.” Siis näitas Jaanika veel nimekirja lisa ning Koma järeldas: “Ahah, kolmekümne aasta repertuaar.” Lisaks Ilfile ja Petrovile on selles nimekirjas muuhulgas Shakespeare, Gombrowicz, Witkiewicz ja Gorki. Rohkem kui näitekirjandust on selles aga paeluvaid teoseid instseneerimiseks.

Viljandis oli Jaanika vahepeal nii üliõpilane kui meediasuhtluse aluste õppejõud. Oma sõnul suutis ta üsna ruttu ühest rolli teise minna, sest ei andnud ju loenguid enda kursusele. Ainult paar korda juhtus, et ta automaatselt istus loengu alguses õppejõu toolile ja taipas alles siis, et tema koht on auditooriumis.

Juhanson: “Minu jaoks on “12 tooli” raamat, mida võin suvalisest kohast lahti võtta ja mis on mulle igatepidi oluline. Hea tuju raamatute nimekirja eesotsas. Ma ei mäletagi, millal seda esimest korda lugesin.”

“12 tooli” pakub mitmeid tõlgendamisvõimalusi. Seda võib võtta kui tüüpiliselt nõukogulikku teost. Või tüüpiliselt venelikku. Aga ka üldinimlikku rikastumiskire kajastamist. Võib rõhutada rohkem naljakat, humoristlikku külge või kriitilist satiiri, mõlemat on raamatus piisavalt.

Juhanson: “Mina valisin suuna “muinasjutt täiskasvanuile” ehk üldinimliku külje. Kaks konkreetset märksõna, mida ma trupile selle lavastusega seoses olen rõhutanud ja mille ümber me keerleme, on “elujanu” ja “mängurõõm”. Ostap Benderi kujus ei domineeri mitte petturluse pool, vaid mäng, rõõm ja tohutu kirg elu järele.”

Jaanikat võlub avameelne mäng. “Mitte nii, et teeme nagu päris.” Groteskipool ja teadlik ülemängimine on ka lavastuse komponendid. Teg u ei ole tüüpilise ajastutükiga. Isegi toolid pole nikerdatud meister Gambsi laadis, vaid seitsmekümnendate klubitoolid.

90ndate lõpus Vanalinnastuudios mängitud “12 tooliga” Jaanika tuttav ei ole ega kasuta ka selle instse­nee­ringut. “Mul on igasuguste dra­ma­ti­see­ringutega see probleem, et kipun neid ise ­tegema.”

“12 tooli” on väga meestekeskne raamat, naised on seal üsna kõrvalised. Miks nüüd järsku naislavastaja sellega tegeleb?

Juhanson: “See mees-naisküsimus ei pea ju kunstis ega kirjanduses ­üldse tähtis olema. Ma võin ennast täiesti vabalt ka Ostapiga või Vorobjaninoviga samastada. Minu jaoks pole piire nais- ja meeskirjanduse vahel. Ja kas minu eelmine lavastus, Villu Tamme “Haned võlgu” Teatrilaboriga Von Krahlis on kuidagi ­spetsiifiliselt naiselik tükk? Või enne seda “Krabat” ehk meie, Teatrilabori variandis “KrabattabarK”? “

Ühes leheloos on ­Juhansoni kohta sellised sõnad: “Maailmade tekitamine tähendab ka seda, et Jaanikat ei huvita eriti autori eksponeerimine. Pigem üritab ta näidata, mida tema kirjanikus nägi.” Praegu arvab ta – “12 tooli” kontekstis –, et Ilf ja Petrov on talle loomulikult tähtsad.

“Aga “eksponeerimine” on ­vale sõna, õige oleks “illustreerimine”. Kes tahab tõsiselt Ilfi ja Petrovi kohutavalt head teksti nautida, see lugegu raamatut. Mina ei saa olla nende käepikendus, nende töö on tehtud ja kaante vahel. Lavastaja amet ei ole olla jooksupoiss või vahemees.”

Kui suure varanduse tagaajamine sunniks Jaanika enda oma kutsetööst loobuma? “Ma kardan, et ma ei raatsiks loobuda. Olen nii pikalt selle lavastajatöö poole liikunud. Läksin seda üsna vanalt ja teadlikult õppima, nüüd tahaks mõnda aega sellel alal püsida. Olen pateetiliselt mõelnud, et kui oleks valida kõikide elukutsete seast, siis mu esimene valik oleks ikka lavastaja.”

Ja kui lavastajana töötamine ära keelataks, hakkaks Jaanika näitlema. Jaanika on töötanud nii pressiesindajana kui meediaõppejõuna. Mida ta “12 tooli” pressiteates rõhutaks? “See pole nüüd küll sobiv vastus, aga meie reklaamijuht kukkus rõdult alla ja murdis rangluu. Nii et pressiteade ongi põhimõtteliselt minu koostatud. Võin selle sulle saata.”

Jaanikal on ikka olnud mitu tööd korraga käsil. Nii ka praegu. Paralleelselt tööga Rakveres lavastas ta Raadioteatris Henno Käo ainetel kuuldemängu “Oliüks”. (See on tema kolmas kuuldemäng.) “Haned võlgu” ilmub peagi nii plaadi kui raamatu kujul – kui Villu ainult teksti ära toimetab. “Aga tegelikult on kaks viimast aastat mulle kõige olulisemaks asjaks Teatrilabor endise Salongteatri ruumides. See töö ei katke ka Rakverre minekuga, sügisel on plaanis välja tuua audiolavastus Olimar Kallase koomiksiraamatu “Seiklus Sekontias” põhjal.

Mida lavastaja enne 19. aprilli “12 tooli” esietendust kõige rohkem kardab?

“Seda, kas naljad ikka hakkavad täis saali ees tööle.”