Eesti, Läti ja Leedu sümbolistlik kunst alates 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastateni, teiste seas Kristjan Raua, Konrad Mägi, Oskar Kallise ja Nikolai Triigi teosed. Peakuraator Rodolphe Rapetti.

Orsay muuseumis Pariisis 10. aprillist kuni 15. juulini 2018 ja Kumu kunstimuuseumis 12. oktoobrist 2018 kuni 3. veebruarini 2019.

Hotelli hommikusöök reedab prantsuse vaimu vankumatu püsimise vähemalt gastronoomilisel tasandil: biskviit, juust ja marmelaad on see universum, mida ei ähvarda ükski must auk. Kõrvallauas on kuhjuvate ­saiataldrikute taga leidnud ühise keele ­sakslane ja prantslane. Nad vestlevad ­Euroopa loomasöögiturust (mitte segi ­ajada lemmikloomatoiduga, toonitavad nad teineteisele, see viimane on hoopis midagi muud), mingid nihked on sealgi toimumas, loomad on hakanud keelduma tavapärasest ja otsivad uusi maitseid − individualismi kasv peegeldub alati esimesena seedeelundkonnas. Üks neist võtab välja paksu mapi joonistega, ta lappab neid, jõuab ühe kaardini, paneb oma sunnitud dieedist räsitud pöidla kaardile ja ütleb: „Estonia.“ Mõlemad kummarduvad murelikult kaardi kohale. Jah, üks turg, mis veel ootab jagamist. Ühed loomad, kes pole veel maitset suhu saanud.

MAAILM ORSAY EES: Muuseumi ees olevad prantsuse kujurite skulptuurid kannavad nimesid „Euroopa“, „Lõuna-Ameerika“, „Aasia“, „Okeaania“, „Põhja-Ameerika“ ja „Aafrika“. Foto: Kadri Karro

Musta kummist vihmamantli peale sajab õrnalt sooja Pariisi vihma, seisan tühja peatänava kõrval ja vaatan hiiglaslikku alleed, kus sõidab vaid üksik jalgrattur, pedaalid kääksumas, läbi vihmamärja õhu. Mingisuguse mantli tootmises tehtud konstruktsioonivea tõttu voolab kogu vihm otse mu pükstele, laik neil muutub minutitega järjest suuremaks, kuni neist hakkab tilkuma vett niigi juba vihmast mustavale asfaldile.

„Bonjour, monsieur!“ astub minu juurde pruunide heade kingadega mees. Märkan tema kõrva minevat juhet, vöö vahelt vilksatab püstol, ta on oma käed taskutest välja võtnud, ja kuigi tema nägu on sõbralik, reedab tema kehahoiak vaikset kammitsetud pinget nagu hüppevalmis kassil. Kõigi maailmas olevate repliikide seast suudab mu ehmunud aju välja puhastada ainult ühe: „I’m from Estonia.“ Tunnen, kuidas uus sorts vihma minu pükstele voolab. Mees naeratab ja astub minema. Sellest vastusest täna piisab.

METSIKUD HINGED: Baltimaade sümbolismi näituse avamispäev Pariisis oli vihmane, kuid muuseumi ukse taga järjekorras seisvaid inimesi see minema ei peletanud. Foto: Karel Zova / Eesti Kunstimuuseum

Vaatan alleed. See on tühi. Politsei on sulgenud kõik juurdepääsud. Teisel pool alleed kõnnivad automaaturid. Ühe muuseumi kõrval­ukse juurde on kogunenud kümmekond peenetes ülikondades meest, kõigi kõrva lähevad juhtmed, üks neist tõmbab aeglaselt kätte pikad mustad nahkkindad, proovides tõmbamisega viivitada, nagu viivitatakse õhtu viimase magustoidu allaneelamisega. Ülekäiguraja ette on astunud väikese kõhukesega noorem mees, kelle loppis sinised teksad, lohakalt lahti jäetud must nahktagi ja pealaele lükatud ilmetud päikeseprillid äratavad korraga usaldust ja kaastunnet. Ainult kõrva jooksev juhe, vöö vahelt paistev päratu käepidemega püstol ning pehme tallaga kiireks jooksuks mõeldud tossud reedavad, et see mees ei seisa siin päris niisama. Vaatan, kuidas vihma tema katmata pähe sajab ja sealt õlgadele nõrgub, kuid mees ei paneks seda nagu tähelegi. Keeran ringi ja vaatan üle Seine’i jõe. Seal, saja meetri kaugusel muuseumist idüllilises pargikeses seisis kunagi üks neist, kelle tööd on praegu automaaturite selja taga muuseumis, ja proovis kehvade värvidega midagi akvarellitaolist maalida. Möödunud on sada aastat.

Püüan neid kõiki korraks ette kujutada. Kristjan Rauda, kes kummardub õhtuhämaruses tuhmi laualambi valguses oma väikese paberitüki kohale, silmitseb seal üksikut inimfiguuri mõnede tähtede all, ja avastab, et jälle nõuab idee tegelikult suuremat paberit, tähti on juurde vaja, ning ta asub vaikselt uut paberitükki juurde kleepima. Konrad Mägi, kes istub sellest alleest siin, kus ma praegu seisan, võib-olla viie kilomeetri kaugusel, ja kirjutab udusest Pariisist oma Soome sõbrale: „Õnn ei ole meie jaoks, vaeste maa poegade jaoks. Meie jaoks on kunst ainuke pääsetee, kuna hetkel, kui hing on täis elu igavest kannatust, avab kunst meile selle, mida elu anda ei suuda. Seal, kunstis, omaenese loomingus, võib leida rahu.“ Nikolai Triik, kes elab kogu oma elu peaaegu sõnagi järele jätmata, ainult mõned üksikud postkaardid, üks politsei ülekuulamisprotokoll, mõned õpilaste mällu sööbinud tsitaadid − seismas vaikides lõuendi ees ja värvimas taevast veel punasemaks, agressiivsemaks, apokalüptilisemaks. Oskar Kallis, kes võib-olla alles otsis õiget teed poliit...

„Elagu Eesti kunst!“ ütleb minister. Minu juurde astub kantsler. „Nad ootavad nelja miljonit külastajat,“ ütleb ta.

Õhk muutub sekundiga. Keegi ei viska enam nalja, automaaturite selga on löönud pinge, mustade nahkkinnastega mees näitab oma musta nimetissõrmega − nagu oleks linnud esimese müristamise peale korraga ehmunud ja valvsad. Ainult veidi ülekaaluline mees seisab edasi, vihm üle tema lahke näo habemesse nõrgumas. Limusiin libiseb ette, see on muidugi Peugeot. Macron väljub keset alleed ning kõnnib turvameesteni, mõnda neist kättpidi tervitades. Siis jääb ta uksele pidama, keerab ringi ning ootab. Minu juurde astuvad kaks kõrvajuhtmega meest ja paluvad un peu edasi astuda. Vihma ladiseb mu pükstele. Mõõdetud vaheaegade järel saabuvad veel kolm presidenti. Rituaalsed suudlused, käepigistused, seal kusagil on näha ka neli ministrit. Kuuldamatu käskluse järel keeravad kõik ringi ja kaovad muuseumi südamesse − sinna, kus le Kalevipoeg on asetatud kunagise raudteejaama seinale. Pole sugugi vähetõenäoline, et kunagi seisis täpselt samas kohas üks teine Eesti kunstnik, näppis sõrmeotstega vaksali seinast krohvitükke ja ootas rongi väljumist, mis viiks ta Normandiasse. Ma ei näe enam, suudan vaid ette kujutada, kuidas praegu neli presidenti kusagil muuseumi sumeda valgusega sügavikes kummarduvad kunstiteoste ette ja midagi mõtlevad. Üks neist pidas alles tunnike tagasi telefonikõne, kus arutati vasturünnakuid Süüria keemiarelvaõudusele. Inimene jõuab siin elus tõesti olla mitmes kohas korraga.

EESTI KUNSTI KLASSIKA PARIISIS: Konrad Mägi maalid „Meditatsioon“ (vasakul) ja „Naise portree“ Orsays, 1986. aastal endises raudteejaamas avatud kunsti­muuseumis, mis on üks Euroopa suurimaid. Foto: Karel Zova / Eesti Kunstimuuseum

Muuseumi ees on hakanud vaikseks jääma. Viimased inimesed lahkuvad, neid oli avamisele kutsutud viis tuhat ja enamik vist tuligi. Seest on kosta trellpuuride kiledat heli, võetakse maha lipuhoidjaid. Vaatan muuseumi ees olevaid 19. sajandi skulptuure. Nende autorid on prantslased ja kõik nad kujutavad mõnd maailmajagu: Aasia, Aafrika, Lõuna-Ameerika. Kõik on naisterahvad, nende ülakehad on miskipärast paljad, nagu hakkaks nad kohe tervet maailmajagu toitma või erutama. „Okeaania“ kõrval on pronksist känguru, mulle tundub, et ta piidleb silmanurgast oma emanda prinke rindu. Aafriklanna hoiab jalga kilpkonna peal, aasialanna nõjatub elevandile. „Euroopa“ rinnad on ainukesena kaetud, tema pea ümber on maitsekas pronksist loorberipärg, tema käsi nõjatub hooletult kilbile. Millegipärast tuleb mulle meelde, et kui Konrad Mägi siin linnas kunagi esimest ja ainukest korda näitusel esines, kiitsid kohalikud lehed teda ja teisi idaeurooplasi selle eest, et nad olevat niivõrd prantslaslikud.

Õhtu lõpeb − nagu ikka säärased õhtud − Ritzis. Joome sametist volangide, sametist diivanite, sametist kanapeede peal šampanjat. Peegli ette on riputatud kellegi portree. Kõrged laed annavad häältele väärikust ja kaja, laiuv samet summutab kõik argise. Tõstame klaasid, lööme kokku. „Elagu Eesti kunst!“ ütleb minister. Minu juurde astub kantsler. „Nad ootavad nelja miljonit külastajat,“ ütleb ta. Tema sõrmed on ristis, tema nägu on tõsine, kuid selle alt tulvab justkui mingi vabanemine, mingi kergendus. „Nelja miljonit,“ ütleb ta uuesti: aeglaselt, ning rõhkudega. Laest sajab hääletult sametipuru. Hetkeks tundub see kõik lõpuks ometi normaalne.

Eesti, Läti ja Leedu sümbolistlik kunst alates 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastateni, teiste seas Kristjan Raua, Konrad Mägi, Oskar Kallise ja Nikolai Triigi teosed. Peakuraator Rodolphe Rapetti.

Orsay muuseumis Pariisis 10. aprillist kuni 15. juulini 2018 ja Kumu kunstimuuseumis 12. oktoobrist 2018 kuni 3. veebruarini 2019.