Leebelt vägivaldne lelulugu
Transformerid ehk erinevate esemete kuju võtvad
mängurobotid on tuntud Ameerika lelufirma Hasbro ülipopulaarne
tooteseeria, mille juured viivad välja Jaapani lelugigandi Takara 1970.
aastatel loodud kahe robotmänguasjade sarjani. 1983. aastal sai Hasbro
Takaraga kaubale ning kombineeris nende olemasolevad tooted
rahvusvahelisele mänguasjaturule kohandatud uueks kaubamärgiks,
Transformeriteks. (Sarja tegeliku tootmise eest vastutab siiani Takara, Hasbro
tegeleb disaini ja turustusega.) Hasbro püüdlused uudistooteid
tõhusamalt turustada viisid välja samanimelise teleanimasarja
(1984–1987) ning koomiksisaagani. Elu on näidanud, et
ükskõik millises formaadis Transformereid ka pakutakse, ei tundu
lastel neist kõrini saavat. Mõni ime siis, et meil tuleb
nüüd taluda ka nende toimetamistest pajatavat suure-eelarvelist
märulifilmi.
“Transformerite” (Transformers, 2007)
filmiversiooni lavastajaks on Hollywoodi põhiline märulispetsialist
Michael Bay, kes on küll omas elemendis eelkõige suurtele poistele
mõeldud veriste action-spektaaklite (“Kaljukindlus”,
“Pahad poisid”) loojana, ent ka tema käe all valminud
PG-13-tsensuurireitinguga märulid (“Armageddon”,
“Saar”) ei näe niisuguste keskmise tasemega võrreldes
sugugi hambutud välja.
“Transformerite”
lavastamisest Bay esialgu keeldus, pidades projekti tobedaks
mänguasjalooks, kuid filmi juures produtsendi ametit pidaval Steven
Spielbergil õnnestus talle siiski auk pähe rääkida (kes
Hollywoodis Steven Spielbergile ei ütleks?). Film järgib
üldjoontes Transformerite tooteliini põhilegendi: Transformerid,
tulnukarass, kelle oma planeet Cybertron on sõjategevuse tõttu
hävinud, jagunevad sõbralikeks autobotsideks ja vaenulikeks
decepticonideks. Viimased otsivad juhuslikult avakosmosest Maale sadanud
ülivõimsat energiakuubikut Allsparki, et siis selle abil
võimutseda ja hävingut külvata. Autobotsid üritavad aga
inimkonda kaitsta ning Allsparki hävitada. Objekt ise, nagu selgub, on
sattunud Ameerika valitsuse salaorganisatsiooni Sector Seven valdusesse koos
decepticonide kinnikülmunud liidri Megatroniga. Ülikurja monstrumi
häält teeb jätkuvalt oma pahaendelisuse-numbriga elatist teeniv
Hugo Weaving. (Staar-kassamagneteid filmis tegelikult ei ole, enamik
näitlejaseltskonnast kuulus vähemalt enne seda filmi n-ö
odavamasse kategooriasse.)
Film on üles ehitatud tüüpiliste
Hollywoodi katastroofifilmi stsenaariumide eeskujul. Lugu jälgib erinevaid
tegelaskujusid, kellel pole justkui midagi ühist (kui fotogeenilisus
välja arvata), kuid kes on sellegipoolest määratud mingil hetkel
kohtuma ning astuma vastu ohule, mis ähvardab hävitada kogu planeedi.
Peatähelepanu on koondatud keskkoolipoiss Sam Witwickyle (Hollywoodi
tõusev täht, uueks Tom Hanksiks peetav Shia LaBeouf), kes avastab,
et isa kingitud autologu on hoopis vormi muutev robot Bumblebee, kes
räägib Mark Ryani häälega.
Esimese ehmatuse
järel sõbruneb poiss metallimürakaga ning viimane aitab tal
koguni pääseda salapärase iludusest kooliõe Mikaela
(tulikuum Megan Fox) tähelepanu orbiiti. Iraagis teeniva kapten
Lennoxi (telesarjast “Las Vegas” tuntud Josh Duhamel) kohtumine
decepticoniga ei kulge aga sugugi nii meeldivas toonis, sest viimane
hävitab pea terve väeosa, otsides sõjaväe
arvutisüsteemist infot Allsparki asukoha kohta. Samal ajal teeb
võimukas USA kaitseminister John Keller (Jon Voight) meeleheitlikke
pingutusi mõistmaks, kes või mis õigupoolest
Ühendriike ründab. Appi v&a
uml;rvatakse nii ametlikke (austraallasest uustulnuk Rachael Taylor) kui ka
mitteametlikke arvutispetsialiste (telesarjast “Räpane Mackie”
tuntud Anthony Anderson).
Turundusprojektina on asjal jumet
küll (seda enam, et “Transformeritele” korraldati arvatavasti
selle kinoaasta kõige massiivsem promokampaania), ent filmina jätab
“Transformerid” siiski pisut luhtunud võimaluse mulje.
Väliselt on film muidugi üliuhke: eriefektivabriku Industrial Light
and Magic töökojas sepistatud detailid näevad mõjusad
välja ning mänguasjade fännidest lapsed saavad kindlasti piisava
annuse märulit. Pettumuse valmistab film aga kõigile, kes madinale
lisaks ka toimivat lugu loodavad. Tegelaskujud on küll sümpaatsed,
kuid filmis ei jõuta nende tutvustamisest kuigi palju kaugemale.
Kõik väljapakutavad teemaliinid jäävad kuhugi õhku
rippuma ja nii polegi lõpuks sooja ega külma, kas Sam ja Mikaela
armuvad, kas kapten Lennox jõuab lõpuks koju oma naise ja lapse
juurde, kas kaitseministri pea plahvatab suurest mõtlemisest või
kas Anthony Andersoni kehastatud koomiline arvutihäkker suudab
lõpuks ka mõne mittepiinlikult mõjuva nalja visata.
Ükskõik kui lootustandvalt tegelaste lood ka ei alanud,
lõpuks ei ole neist kellelgi midagi targemat teha kui sebida ringi
majasuuruste rauakolakate vahel, kes üksteisele lõuga annavad,
suurlinna lõhuvad ja mörisevate häältega mõttetu
machojutuga ärplevad. Kuna tegemist on lastesõbraliku reitinguga
filmiga, on kogu märul seejuures suhteliselt ohvritevaba. Näeb
efektne välja küll, aga tüütab õige kiiresti
ära – paraku kestab see läbu kokku ligi 30 minutit.
Kõige elavam on film siis, kui mängu tuleb üldiselt
sedasorti filmide jaoks liiga hea näitleja John Turturro võrratult
kehastatud Sector Seveni salaagent Simmons, kes on ülbe, ennast täis
ja võimu kuritarvitamist varjamatult nautiv mölakas. Tegelaskujul
on filmis ka kaamera taha jõudev tasand: nimelt kasutas John Turturro
agent Simmonsi käitumismaneere välja töötades eeskujuna
Michael Bayd ennast. Lavastajahärra, kellel eneseirooniaga ilmselt asjad
korras, lasi sel rahumeeli toimuda ning tulemus on vaimustav. Ei puudu ka
mürgised viited Bay varasemale loomingule: videokaameraga Maale langevate
Transformerite saabumist salvestav mehike lausub heldinult: “See oli
tunduvalt lahedam kui Armageddon!” Filmi päästvaks elemendiks
ongi õigupoolest see, et tegijad tajuvad suurepäraselt, kui napaka
looga neil tegemist on, ja suudavad asju piisava irooniaga käsitleda. Ilma
selleta olnuks “Transformerid” ilmselt siinkirjutaja taluvuspiiri
ületav kogemus.
Ent oht pole veel möödas: kuna film
on hetkel ainuüksi Ameerika kinodes toonud sisse ligi 300 miljonit
dollarit, pole mingi ime, et DreamWorksi stuudio on juba andnud rohelise tee
lausa kahele järjele. Staarid Shia LaBeouf ja Megan Fox on juba ka
osalemislepingutele alla kirjutanud, Michael Bayga
läbirääkimised alles käivad. Produtsentide sõnul
töötavad nad stsenaariumide kallal, mis tooksid tegevusse uued
Transformerite mänguasjaperekonda kuuluvad liigid, nagu dinobotsid,
constructiconid ja soundwave’id. Oodata on ka vägevat filmiga seotud
muude toodete tulva: Hasbro on sõlminud lepingud 200 firmaga
seitsmekümnest riigist. Isegi Nokial on käesoleva aasta kolmandas
kvartalis tulemas spetsiaalne Transformerite mobiiltelefonimudel N93i. Kui te
ei karda, et mehed mustas teid ära viivad, siis proovige lisainfo
saamiseks külastada internetilehekülge http://www.sectorseven.org/