Lennart Jörälv"'Püha Birgitta. Imeteod ja reliikviad"'.
Kes loodab sellest pisut kitšihõngulise väljanägemisega raamatust, mille kaanelt vaatab vastu kuldses rüüs pisut tahmase ninaga mõtlik naispühak Birgitta (1303-1373), midagi harrast, püha ning filosoofilist leida, peab pettuma. Selle asemel toob rootslasest kirjanik meieni hulga mitmesugustest allikatest kogutud põnevaid fakte ja lugusid naise sündmusterohkest elust Rootsimaal ja Euroopas. Kirjeldab tema rännakuid ja poliitilisi ettevõtmisi, talle osaks saanud ilmutusi ja kloostriordu rajamist. Samuti antakse ülevaade Rootsi tuntuima, Vadstena kloostri tõusu- ning languseloost.
Kõrvale ei jäeta ka lugusid naise kaasaegsetest ning järgijatest, kelle seas on nii pühakuid, kõrgeid riigiametnikke kui palverändureid. Eraldi peatükid on pühendatud kloostrielu kirjeldustele, reliikviate saatusele ning Birgittaga seotud rahvapärimusele. Kokku on kuhjatud hulk fakte keskaja inimeste eluolust ning omavahel vastukäivaid lugusid ja ilmutusi. Aeg-ajalt tuleb lausa hambad ristis end faktiderägastikust läbi närida ning ikka ja jälle tekib küsimus, mis kõige selle taga tegelikult oli ehk kuidas ikkagi mõista tollaseid inimesi.
Olgugi et autor nimetab Birgittat läbi aegade tuntuimaks rootslaseks, Põhjala prohvetiks, kelle sära tänini tuhmunud pole (nimetas ju paavst Johannes Paulus II naise eelmise aastatuhande viimasel aastal Euroopa kaitsepühakuks), astub lugeja ette luust ja lihast, kohati isegi krutskeid täis vanadaam (või siis haige fantaasiaga leinav lesk, nagu keegi teda kirjeldada julgeb). Kõrgest soost ja haritud Birgittale ei valmista raskusi nimetada Rootsi kuningat Magnust kroonitud eesliks, argpüksiks ja meeste ihalejaks ega õhutada teda jumala nimel vaeste ja väetite jalgu pesema.
Kelle teadmised seda võimaldavad, suudavad ehk kirjeldatu taga ka tõsisemaid tähendusi näha, teistel tuleb leppida raamatule eessõna kirjutanud Vello Salo tõdemusega, et eestlasest lugejal on raske möödunut mõista.
