Kumu neljandal korrusel on avatud fotonäitus, kus väljas põnev valik pilte meie kunsti- ja kultuuri­elust 1940.–1980. aastatest. Üks, keda väga paljudel fotodel näha võib, on detsembris 70aastaseks saav kunstnik, arhitekt ja luuletaja Leonhard Lapin. Kui küsin Lapinilt, mis tunne on vaadata neid vanu fotosid, millest paljudel on praeguseks juba lahkunud sõbrad ja kolleegid, nagu Ando Keskküla, Vaino Vahing, Andres Tolts, Juhan Viiding jt, ütleb Lapin nii:

„Sageli aitavad surnud elavaid rohkem kui elavad. Kui mul on vaja mingeid probleeme lahendada, siis ma pöördun lahkunute poole. Ja saan nendelt palju rohkem tuge kui elavatelt. Kui neid surnuid on juba terve hulk, siis tegelikult on kogu see seltskond sinu ümber, kogu see bande. On nad siis elavad, surnud või alles sündinud. Ma olen ju näinud mõningaid inimesi nii pisikesena, nüüd on nad täiskasvanud. Ja neil on ka juba lapsed. Nii et ma olen sisuliselt näinud nii tulevikku kui minevikku. See on suur nauding.

Vanaduse üks suuri väärtusi, kui sa vaimselt ennast käest ära ei lase, on see, et kui sult midagi ära võetakse, näiteks füüsilisi võimeid, siis vaimseid võimeid antakse sulle juurde. Tuleb osata neid kasutada.“

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel