Põllumajandusteadlasest presidendil ja teedemajanduse juhist edukal ärimehel peaks olema laias laastus täiesti ükskõik, kas neid jäädvustatakse mustvalgelt, värviliselt või hoopis digitaalse kaameraga. Kui kõige selle taga ongi mingi isiklik ambitsioon, siis olgu. Kas me oleme kadedad või?

Nii suuri kui väikesi asju peab ju keegi ikka tagant lükkama. Imbi ja Ärni käed krabavad teadagi enda poole, kui ehk naabri ribide vahele kõmatav küünarnukk välja arvata. Arno ja Aadu püüavad õpetada käte ulatamise kunsti, leppimise vaimu ja koostegemise rõõmu. Ja saavad selle eest küünarnukkidega.

Asja uba pole selles, kas esimene ulatab teisele käe või vastupidi. Pole mõtet vaielda. Uba on kolmandas, meie lastele suunatud Eestis ja selles, kas nad siin tulevikus saavad elada või mitte. Kas see on sotsiaalsete kokkulepete riik või labane enda kehtestamise kooslus. Selline tegelik Kesk-Aafrika Vabariik Põhjala-Eroopas, nagu üks hästi tuntud riigikontrolör kunagi diagnoosis.

Iirlased jõudsid teineteisele käe ulatamise vajaduse tundeni üldises vaesuses ja majanduse peataolekus. Põhjamaades on kokkulepete toel tegutsev riik toimetanud nii headel kui halbadel aegadel. See on loomulik osa nende igapäevasest elust.

Laste, hariduse ja teadmistel põhineva majanduse tähtsustamine ei saa tekitada vastuseisu, ka mitte paljukirutud poliitikute poolt. Ometi käib vilgas tegevus selle nimel, et ühiskondliku leppe nime all tuntud maimuke iga hinna eest abordikliinikusse saata. Mitte seetõttu, et lapsel miski viga küljes, vaid seepärast, et titel valed vanemad. Tegemist on sügava maailmavaatelise eriarvamusega Eesti riigielu korraldamise ja korraldajate küsimuses.

Ühe koosluse vastuseis leppele on siiraimast siiram. Nende jaoks algab ja lõpeb kõik valimistega. Siis saadud ja antud häälte alusel sõlmitakse poliitkokkuleppeid ja moodustatakse valitsus. See valitseb ja juhib. Kui kellelgi selle kohta mingi arvamus või mõte tekib, siis avaldatagu seda järgmistel valimistel. Punkt.

See lihtne skeem töötab võimule saamise kontekstis, olles aga liiga primitiivne ühiskonna kui terviku arendamiseks ning selle eri tahkude mõistmiseks. Nii toimiks äriettevõte, eriline AS Eesti Vabariik, mille aktsionärideks on erakonnad ja osalus ettevõttes pannakse paika valimistega. Siis saab rääkida, et mul on 100 000 aktsiat ja sul 80 000, sinul aga 35 000.

Ja siis ongi omaniku küsimus täiesti siiras: mida need teised siin üldse askeldavad, näidaku ette oma aktsiapakk! Nad ei taha tunnistada, et töötajad on oma liikmeksolekuga andnud mandaadi ametiühingule, kogudustesse kuulujad kirikule, talumehed oma liidule. Kodanikuühiskond on nende jaoks mandaaditu kooslus, kelle võimalus aktsiaseltsiga suhelda saabub kord nelja aasta tagant, mil mingitel äriloogikaga mitte seotud põhjustel aktsiad omanikku vahetama peavad.

Loomulikult põhjustab aktsiaseltsi juhtkonnas hämmingut ka asjaolu, et äriühingul on mingil põhjusel mitu juhti. Parem oleks ikka üks ja ideaalis võiks selleks olla ajudeta musklimees või mõni teine Terminaator.

Paljuski samal põhjusel sõdib kodanikuühenduste leppe vastu ka teine rühm seltsimehi, kelle meelest juhtimisega saab hakkama ainult Juht. Kodanikuühiskond ei lase end 500 krooni eest ära osta. Kodanikuühiskond pole vee hind, mis justkui allub kontrollile. Juht vajab lojaalsust, kogudust, kel õiged sõnad peas. Ettepanek panna lepet sõlmivad ühingud ja erakonnad alla kirjutama ühe partei programmile, pole ei rohkem ega vähem kui diktatuur. Sellist kokkulepet ei ole võimalik mitte kunagi sõlmida.

Mulle kui sotsiaaldemokraadile on lähedasemad need mõtted, mida töötaja oma ametiühingu kaudu välja ütleb. See ei tähenda, et ma ei kuulaks ka ettevõtja teinekord vägagi vastupidiseid ideid. Vastupidi, ma saan neist aru ja usun, et kokkuleppe koht on kindlasti olemas. Ateistina mõistan inimest, kes Jumalalt tuge otsib ja leiab. Isa ja vanaisana mõistan muresid, millest räägivad lapsevanemate ühendused. Ühishuvi kannab alati vilja, hunt on söönud ja lammas terve.

Demokraatia ei tähenda ainult inimeste õigust ühineda ja oma huvide eest seista. See tähendab ka nende õigust osaleda ja otsuseid langetada. Iga seadus on teatud laadi ühiskondlik kokkulepe. Sageli aga enamuse poolt sõlmitud ja vähemuse huve mitte arvestav. Palju kõrgemalt tuleb hinnata neid kokkuleppeid, kus arvestatakse, ehk mitte täiel määral kuid suures osas siiski, kõigi arvamusi, sest just need loovad eelduse tegelikule arengule.

Ainult siis saab ka kodanik aru, miks siin riigis üht või teist moodi tehakse. Selline riik on kodanike riik, mitte võõrandunud kooslus, kus ühed teevad seadusi ja teised neid hambaid kiristades täitma peavad. Me liivakast on ju ühine, mis sest, et mõnel mänguauto uuem ja teisel kühvel kulunud.

Ühiskondliku kokkuleppe väärtus ei seisne vaid asjus, milles paberi peal kokku lepitakse. Vaat et tähtsamgi on foorum ise, sest esimest korda üldse on poliitikute pesakond asumas täitma kodanikuühiskonna kontseptsioonis toodud üllaid põhimõtteid. Küsimus on ju lihtne – kas Riigikogus nende samade erakondade poolt tunnustatu on must huumor või reaalsus. Siin ajas ja ruumis 21.sajandil.