Maailma lõpp ei ole enam kaugel

Ühe jätkuvalt suure trendi algatajaks oli Suzanne Collinsi „Näljamängud“ (2008-2010, e. k. 2009-2011). Sarjale järgnenud koleilmade vohav järelkasv on nüüdseks matnud nii vampiirid, libahundid kui inglid enda alla ning ajanud juured sõdade, ökokatastroofide ja ellujäämislugude rammusasse mulda. Kuid paljude armetute koopiate hulgast leiab ka head ja põnevat lugemist. Suurepäraseks näiteks on Paulo Bacigalupi „Ship Breaker“ (2010). See ängistavalt realistlik lugu räägib düstoopia kattevarju all lihtsatest asjadest: usaldusest, reetmisest ja lootusest. Sarnaselt häiriv on Neal Shustermani „Unwind“ (praegu veel lõpetamata pentaloogia esimene teos ilmus 2007): ühiskond, kus orvud, sõnakuulmatud ja muidu sobimatud lapsed n-ö varuosadeks „lahti võetakse“. Märkimist väärivad koleilmad on ka Cameron Stracheri „The Water Wars“ (2011), Jonathan Maberry Benny Imura sari (2010 – …), ning James Dashneri „The Maze Runner“ (2009).

Teema võtab suurepäraselt kokku Ellen Datlow ja Terry Windlingi 19 jutust koosnev sünge ja rahutukstegev kogu „After: Nineteen Stories of Apocalypse and Dystopia“ (2012), mis on lühivormide austajale tõeliseks maiuspalaks.

 

(Super)geide pealetung

Kõiksugu eripärade käsitlemine on ka noortekirjanduses laiemalt saanud üheks kõige kiiremini levivaks trendiks. Kõige märgatavama hüppe neist on teinud seksuaalvähemuste teema. Armastus samasooliste vahel, mida veel mõni aeg tagasi võis leida peamiselt kas marginaalse tähtsusega või peamiselt ebameeldivate tegelaste juures või mida pigem kirjeldati kaastundliku peategelase silme läbi, on nüüd jõuliselt areenil.