Leslie elektroonilised puudutused
Päeval on ta Leslie Laasner - Euro RSCG Idea Creative Director, ehk inimeste keeles: Eesti juhtiva reklaamibüroo Idea loominguline juht.
Öösiti on ta Leslie Da Bass. Mängib mõnes ööklubis plaate –electrost dnbni – või kuulab seal, mida teised mängivad. Või istub oma koduses „stuudios“. Remixib Eesti hip-hopi (vaata Critikali või A-Rühma viimaseid singleid), katsetab drum’n’bassiga (vaata kogumikku „Dynamu Bass“ ja Leslie talvist EP-d „It’s the Poominator“) või mistahes meeltest välja pressivate helidega (vaata siia).
Juba üle kümne aasta erinevates bändides kitarri, bassi ja ka mikrofoni (vaata kõrval kastikest) taga tuuseldanud Leslie on selleks kevadeks valmis saanud oma esimese sooloalbumi. „Touch“ on elektrooniline rütmimuusikaplaat, kus kohtuvad purakas 80ndate bassisaund, italo disco klimberdused, soft-rocki massiivsed sündikäigud, Boraxist tuttavad unistavad meloodiad, big room house, robotlik elektro, tuttavad ja täiesti võõrad vokaalsämplind ning mulle tundub, et paras annus irooniat. Ja kokkuvõttes polegi võimalik öelda, et mis stiilis kettatäie muusikat Leslie meile ette on söötnud. Kindel on vaid see, et kui keegi kunagi koostab nimekirja kõige parematest Eestis valmistatud tantsulugudest, ei ole tema edetabel tõsiselt võetav, kui sealt puuduks vähemalt kolm lugu Da Bassi debüütalbumilt: „Highschool Disco“, „Take Your Chance“ ja „Touch“. Mahlakad ja meloodilised masinamuusika klassikud.
Sa just rääkisid üks päev: kogu aeg tuleb välja nii palju uut muusikat, et keegi ei mäleta enam mis plaadid eelmisel nädalal ilmusid. Millest siis pealehakkamine, et ka ise üks album välja anda?
Protsess ise on mõnus - muusika tegemine. Öösel arvuti taga istuda on täitsa
Äge. Ja mõelda sellejuures midagi huvitavat välja, see träkiks vormistada - see on kuul.
Ning seda tegevust nautides valmib mul suurel hulgal muusikat ja varem või hiljem tekib tahtmine materjalist album vormida. Kasvõi nädalaks, kasvõi mõnele inimesele.
Kas "Touch" on pigem suure tantsusaali või tugitooli album?
See on moodne versioon igihaljast küsimusest “mis stiili te viljelete?”.
Ma lausa ootan seda küsimust, sest vastus on klassikaline: ma ei tea! Ehk ma
ei ole sellist lahterdamist kunagi jälginud või oluliseks pidanud,
üheski oma bändidest.
Muusika on vabadus. Sa võid teha, mis pähe tuleb, ükskõik millal, kuidas,
millega või kellega. Ma ei ole lasknud ühelgi stiilil omalt vabadust võtta, seetõttu on mul raske vastata kas on see chill-out või " dancefloor" asi.
Võibolla sobib see tantsusaali, kus on ka mõned tugitoolid, autosse,
kus on vesivoodi, või elutuppa, kus on stroboskoop. Kõrvaklappidesse
igal juhul.
Lugu "U Think U Know" - kas ma kuulen sind siin laulmas? Ülejäänud saundid on kõik elektroonilised?
„U Think U Know“ on jah minu lauldud. Kogustuff on tõepoolest elektrooniline vahelduseks, väljaarvatud viimane lugu, kus on basskitarr ja natsa kidra. Ma olen koguaeg igast
laivasju teinud ja võtsin nüüd vahelduseks masinad ja sündid ette.
Natukene on ka vokaali plaadil, aga ma ei tähtsusta seda üle, segasin selle sämplitega ega too seda eraldi välja. Siis on segasem ja mõnusam, sämplitest sämplitud sämplid ja enese sämplimine.
Kohvi Records mainis ajakirja Wire viimases numbris, et nende suurimaks mõjutajaks on Berliin. Milline geograafiline punkt sind kõige rohkem mõjutanud on?
Geograafia mind eriti ei mõjuta, vist. Ma ei tea ju tegelikult. Võibolla ainult need punktid, kus ma pole viibinud käivitavad mingi fantaasia. Geograafiaga seoses olen täheldanud seda, et näiteks viimase
“Vibratsiooni” kogumiku peal on lood “Tokyo”, “Chelsea”, “Norway”, kohati tundub, et suur nimi annab nagu mingi garantii eduks.
Teinekord tekib niisama äge kontrast elektroonilise piuksu ja globaalse nime vahel. Mulle meeldib nn “suurlinna taust” lihtsas muusikas nt Metro Area.
Okei, aga milline saundiline punkt siis?
Soundiliselt olen ma tugevalt 80ndate mõjusfääris, kuna sinnakanti jäi
Aeg, kus ma hakkasin muusikast juba midagi arvama ja kasvasin suhteliselt melomaanilises keskkonnas. Selleaegne lääne muusika mulle ka oma templi lajatas vist.
Kindlasti jättis sügava jälje video tulek, see avaldas ikka mega mõju, musavideod ja laivid... Üks asi, mis mind veel mõjutab on inimesed, lugusid tehes mõtlen alati konkreetsetele inimestele, mõnikord ühele mõnikord sajale. Kuigi, et ma kohati ei tea kas nad üldse reaalselt eksisteerivad.
Sul oli miski roll mängufilmi “Sigade revolutsioon” muusikaga - milline täpsemalt?
Minu kanda oli kanda diskomuusika osa ehk luua filmivõtetel mingi meelolu
tolleaegsete diskohittidega. Hiljem ka filmimuusika produktsioon. Disko oli teema, millest mul oli kohe oma visioon ja mida ma tõeliselt tahtsin teha.
“Sigade Revolutsiooni” soundtracki ilmumine ja aeg jne on veel küsimärgi all, aga oleks sigadus see tegemata jätta. Sest "pilt" on kirju – näiteks Rein Rannapi hullumeelne kraam - ja materjali on piisavalt, et hea plaat kokku saada.
Oma albumi väljaandmiseks pandi püsti väikse plaadimärgi Freaky House Records. Milliseid plaane sa selle firmakesega pead?
Plaanid on väljastada, esialgu, vaid oma muusikat, aga ideid tulevikuks on veel. Viimane asi, mida ma siinjuures silmas pean on äriplaan.
See “musabisness” ajab mind öökima ja rikub palju ilusat ära. Mingid
tobedad reeglid jne. Minu eesmärk on muusika huvilisteni viia, teha seda
siis, kui ise tahan ja nii nagu tahan. Kasvõi peale makstes. Sounds stupid, sounds good.
Milline uus suund muusikas või artist sulle viimasel kõige
võimsama mulje on jätnud?
Häid asju on väga palju, ma ei tea kas nüüd just uued, aga võimsad küll: Chicken Lips, Wink, DFA, Bassline&Drumsound, Ebony Dubsters, DJ Shadow, plaadifirmad Output, Kingsize, Botchit Breaks, Hospital, VRecordings, Renegade, Big Dada, Lex, Meloodia, siis acid, heavy, 80s, 90s, 2010s, stop, stop, stop, nüüd peaks juba kõik üles kirjutama...
Aga üldiselt: viimastel aastatel on muusika liiga korralikuks ja “heaks” läinud, just house ja jazzikam asi. Aga kogu see diskopungi värk tuli mõnusa uuendusena, väheke robustsem, lihtsam ja segipaisatud, halvamaitseline, electroclash, plirts-plärts, potid, pannid, taldrikud versus "uuujeeh beibi muuvjor baadi". Üldse selline happelisem toksimine läheb mulle praegu, enamasti Inglismaalt ja vanemad Detroit-Chicago klassikud. Samuti on drum’n’bassis kuidagi eriliselt head asja viimasel ajal kuulda.
Oskad sa öelda - kas Tallinna reklaamibüroodes on ikka veel kõige
populaarsem muusika mahe ja soulful house?
Pole õrna aimugi, mis muusika kusagil mängib ja kas mängib. Meie büroos on täna menüüs: hommik – Erlend Øye “DJ Kicks”, lõuna – Hospitali kogumik “Weapons of Mass Creation”, õhtuks Claro Intelecto. Vahepalaks Blue Roomi (BBC Radio 1 saade) ja aegajalt vaikust.
Aeg-ajalt on tunne nagu töötaks mingis üliheas raadiojaamas. DJ Tristan (...Priimägi) kõrvallauas loeb ilmateadet ja Rubik (Janek Murd) müttab fonoteegis, Andres Lõo (ansamblist Luarvik Luarvik) ajab hullu juttu, nagu majandusuudised pungi esituses... Igav ei hakka.
Leslie bass, kitarr ja laul
Misnamed
Staadion-rockiliku haardega – vähemalt ambitsioonilt - kitarripop trio, kus pikajuukseline Leslie mängis bassi ja laulis. Laeks jäid 90ndate alguse rockfestivalid ja kassett-album “Poor 11” aastast 1993.
Pedigree
Hirmuäratavat, heas mõttes, industriaalset andmist kütnud Lõune-Eesti horroristid. Leslie - kiilakas ja patsiga või värvitud harjaha - osales bassi, kitarri ja vokaaliga Pedigree kolmel esimesel kassettalbumil. Bänd tegutseb seniajani ja varsti peaksid nad lajatama uue albumiga.
Borax
Leslie kunstiinstituudi-aegne (ta lõpetas seal graafika, Tartu kunstikooli mööbli otsa) ansambel, indie-aegade supertäht, kes keskendus põhimõtteliselt Eesti popmuusika klassikute kirjutamisele. Kaks suurepärast EP-d, kolm veel suurepärasemat albumit. Ka Rock Summeril 20 minutit esinenud ansambli ridadest on pärit ka artistid Rubik 3000 ja Paf. Paljud ootavad hinge kinni hoides Boraxi best-of-kogumikku.
Holmes
Selles sajandivahetuse ümbruse öödiskode oodatuimas live-ansamblis mängis Leslie bassi. Tänaseks aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud Holmes jõudis välja kaks vinüülplaati piiritaguste plaadifirmade alt ning viimati nähti neid kogumikul „Vibratsioon 3“.
Da Bass bassil
Leslie’t kuuleb bassi plõnnimas ka mitmel kodu- ja välismaisel tantsusinglil. Nende hulgas ka DJ Meelis Meri remixitud Kings of Tomorrow palas “Finally”. See on see singel, mis käis ära briti ametliku tantsutabeli esimesel kohal.
