Let’s go / Turn it on again*
Näitus "Kollektsioon: valitud teosed I" Tallinna Kunstihoones. Kuraator Harry Liivrand, kujundaja Leonhard Lapin. Avatud 20. septembrini.
Lihtne ja tavaajakirjanduslik on öelda, et see nelja Kunstihoone saali täitev väljapanek on eesti sõjajärgse kunsti - alates 60. aastatest - hittide paraad. Rõhuasetusega muidugi maalil. Aga edasi?
Jagaksin selle väljapaneku eesmärgid, nagu ma kõrvaltvaatajana neid ette kujutan, neljaks.
Kõigepealt: nostalgia. Ja see pole pealiskaudne nali. Vanema publiku taaskohtumised töödega, mida mäletatakse ja mida pole vaatamata nende krestomaatilisusele kuigi tihti eksponeeritud. Nagu läbi udu sõidavad mälusügavustest välja teosed, millega oled kunagi kohtunud. Minu jaoks, kelle kunstimälu algab kuskilt 70ndate lõpust, oli eriti erutav näha mõningaid tollal vaid viletsa mustvalge Sirbi või Kunsti reprona mällu jäänud töid täies hiilguses. Kunstihoone näitustele jõudsin ma pidevalt ju alles 1987. aasta sügisest.
Praegu puudutavad mõned tööd mind otse isiklikult, pisaratkiskuval piiril, kas või Tiit Pääsukese "Neli naist ja värvid", Peeter Mudisti "Käib. Ei hargne" või Jaak Arro "Paat".
Teiseks. Pedagoogiline väärtus. Noor põlvkond kunstnikke ja kunstihuvilisi pole suurest osast väljasolevast lihtsalt teadlik ja see pole nende süü.
Kuraatori sotsrealismist tänapäevani ulatuv valik esindab teadlikule subjektiivsusele vaatamata parimat võimalikust. Näitus on klassikalise selguse ja vajaliku konservatiivsusega kujundatud.
Ekskursioonid kunstiüliõpilastele, Kunstiakadeemia ja kunstikoolide juhtkondadele, aga ka lihtsalt koolilastele ja vanematele huvilistele on siinkohal kohustuslikud.
Kolmandaks: Üllatuslikkus. Kui paljud ka vanematest vaatajatest mäletavad näiteks nüüdseks juba ammu vastavalt Soome ja Slovakkiasse emigreerunud Ludmilla Siimu ja Jaak Adamsoni kordumatult uuenduslikke töid? Või kui hiilgav maalija oli omal ajal Urmas Pedanik? Või kui tehniliselt virtuooslikud olid Rein Tammiku hüperrealistlikud maalid? Või kes mäletab hiljem keskmise eesti kodu diivanitaguseid pruunis koloriidis loodusmaalidega varustanud Valdur Ohakat kui modernisti? Või...
Ja päris uusi kinke või deponeeringuid vaadates: kuidas on Raul Rajangu oma uusimas, Alfa Romeo superautot kujutavas töös jõudnud tagasi oma varaste tööde reljeefse maalipinnani? Või kust tulid Leonhard Lapini triibulisse geomeetriasse järsku sisse liblikad? Kuidas jõudis Julia-Maria Künnap oma tüüpmaja aknaga seinapaneeli kujutava ehteni? Kunstnikud toetavad Kunstihoonet, on selle institutsiooni näitusepoliitikaga solidaarsed, näitab viimase saali väljapanek.
Neljandaks: Kunstihoone kogu olemasolu meeldetuletamine üldse. Et KUMU ja Tartu Kunstimuuseumi kõrval on olemas selline, kuskil mitte just hiilgavais ega jätkusuutlikes tingimustes hoitav kogu parimat eesti kunsti, mitte liiga suur, aga samas igatahes võrreldav kohalike suurimate kunstikogujate erakogudega, väärib teadvustamist. Ja toetust, iseasi, kuidas ja kust see peaks tulema.
Ma olin liigutatud, vaadates Arnold Akbergi hilistööd, väikeseformaadilist Viljandi, mu kunagise kodulinna vaadet. Kui Akberg elaks, ma telliksin talt oma praeguse kodutänava vaate. Ma tean, milline see oleks, aga magus valutunne ütleb, et täpselt sellist ei saaks iial enam teha.
Ajad pole enam need. Aga uus aeg teeb võimalikuks sellised targad tagasivaated, na gu seda praegune Kunstihoone 75. aastapäevale pühendatud väljapanek on.
* Viited eksponeeritud Miljard Kilgi kuulsaimale maalile ja Genesise hitile.
Let's go / Turn it on again*
Digg.ee:Väärt lugu!
Järjehoidjad: Lisa del.icio.us-i Lisa Google bookmark-i
Blogid sel teemal: Otsi Technorati-st
