Liberts – legend Läti kunstiloos
Läti Vabariigi 85. aastapäeva tähistati suurejoonelise kunsti invasiooniga – kogu Tartu oli lõunanaabrite nüüdisaegse kunsti päralt ning Tallinnas tutvustab Adamson-Ericu muuseum Läti 1920.–30. aastate modernismiklassika ühe eredama isiksuse Ludolfs Libertsi (1895–1959) loomingut.
Eelkõige on Liberts tuntud suurepärase maalija ja teatrikunstnikuna, kuid mitmekülgselt andeka ja vitaalse loojana tegutses ta ka lavastaja, õppejõu ja raamatuillustraatorina. Samas oli ta 1920.–30. aastatel sarmikas avaliku elu tegelane ning jõudis olla ka Läti Riikliku Trükikoja ja Rahapaja direktor. Tänaseks on Liberts kõrgelt hinnatud nimi nii Läti kunstiloos kui ka kunstiturul.
Liberts kuulus avangardistide põlvkonda, kes 1920. aastatel jõuliselt Läti kunstielu kujundasid ning nägid noorele rahvusriigile sobivaimat visuaalset keelt eelkõige kubistlikus vormikultuuris. 1920. aastatest võibki rääkida kui erakordselt innovatiivsest, nn kubistlikust perioodist läti kunstis. Oma vastukaja oli sellel ka Eesti kontekstis, kui Suta, Strunke, Skulme, Libertsi ja mitmete teiste legendaarse Riia Kunstnike Grupi liikmete ja mõttekaaslaste tarmukas tegutsemine ja ühisnäitused olid omamoodi inspiratsiooniks Eesti Kunstnike Rühma kujunemisel.
Nõukogude ajal oli see periood kuni 1980. aastate keskpaigani praktiliselt maha vaikitud, kuid alates 1990. aastatest on tollane avangardism kujunenud teenitult üheks läbiuurituimaks ja hinnatuimaks fenomeniks Läti kunstis.
Näitusel on Libertsi 1920. aastate julgelt otsinguline periood väga hästi välja toodud. See on paeluv oma ekspressiivse, kohati kubo-futurismile lähedase laadiga, erksa koloriidi ja kontrastide jõulise pingestatusega. Talle on omane konstruktiivne kompositsioon, mis on saavutatud teravjooneliselt eristuvate pindade geomeetrilise rütmikusega julgelt mängides. Liberts sünteesib võluva isikupäraga oma kokkupuute kogemust nii Vene kui Lääne-Euroopa avangardse kunstimõttega.
Ajastu kunstisuundumusi läbi mängides muutub kunstniku käekiri 1930. aastatel tunduvalt. Geometriseeriv vormikõne asendub kohati ekspressiivse realismi, kohati impressionistlikult visionäärse maalilisusega. Sel perioodil domineerivad Libertsi loomingus suurejoonelised maastikud ja linnavaated. Viimased on esindatud ka praegusel näitusel. Koos stilistiliste muutustega on täielikult teisenenud ka kunstniku linnakeskkonna nägemus. Nüüd paelub teda eelkõige Euroopa suurlinnade ajaloolise arhitektuuri väärikus ja glamuurne melu.
Andeka koloristina pakub ta külluslikku värvikaskaadi "Kuurordi aias" (1934) ja Veneetsia Püha Markuse katedraali (1930ndad) kujutades, või esitab oma nägemuse peaaegu monokroomses toonipeenuses, nagu 1940. aastatel maalitud "Berliini toomkirik". Selline maalilaad jääb kunstnikule iseloomulikuks loometee lõpuni paguluses Saksamaal ja New Yorgis.
Libertsi näitus tekitab huvitava dialoogi põlvkonnakaaslase Adamson-Ericu muuseumis. Mõlemad olid suurepärased aja ja kunsti muutuste tunnetajad. Huvitavalt kõrvutuvad nende 1920. aastate uljad vormiotsingud ja jõudmine 1930ndail hilisimpressionistlikku koloristlikku küpsusse. Nii Adamson-Eric kui Liberts olid oma maa kunstielus väljapaistvad isiksused ning mõlema puhul võib rõhutada andekat mitmekülgsust. Pole teada, et nad kohtunud oleks, kuid mõlema loomingut pärjati kuldmedaliga 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel.
Paralleelselt maalikunstiga pühendus Liberts teatrikunstile. 1920.–30. aastatel Läti Rahvusooperis töötades kujundas ta üle 70 lavastuse, vahel ise ka lavastades. Neis paelub dekoori toredus, ooperi ja balleti fantaasiamaailma virtuaalne lummus ning oskus kostüümiga tüpaaži jõuliselt esile tuua. Oma suurejoonelise stiili ja julge eksperimenteerimisega peetakse teda üheks Läti nüüdisteatrikunsti rajajaks.
Teatri kaudu sõlmus Libertsil perekondlik side meie kultuurilooga. Kunstniku abikaasa oli Eestist pärit Riia Rahvusooperi solist, metsosopran Amanda Liberte-Rebane (1893–1981), kes oli 1932–1934 kaastegev ka "Estonia" ooperilavastustes.
Samast ajast pärineb Libertsi küllusliku värvilõõmaga Tallinna vaade. Nii see kui ka salonglik abikaasa portree langevad välja näituse üldtoonist, kuid on meeldiv Läti kolleegide püüe neid töid välja tuues rõhutada inimlike sidemete kaudu meie kultuuriruumide lähedust.
