Carolina Pihelgas. “Pimeduse pisiasjad”. Kaksikhammas (2017), 81 lk.

On puudutatud paljusid pindasid – või puudutatud mitmest küljest. Väga sügavale enamasti ei minda. Juba puudutades on need asjad jahedad, võõrad, mitteusaldusväärsed, teevad isegi haiget. Kui minna sügavamale, oleks kindlasti veel hullem.

Siin valitseb teatav suletus, tardumus. Tegelikult on kõik, mida tahaksin selle raamatu kohta öelda, siin äragi öeldud. Ei astu kaugemale, kui jalad kannavad [--]Puhata selle lause sees, üleni lehe valges; Lõhud oma elu aina väiksemateks tükkideks, ikka selleks, et see oleks haaratav, elatav; Liigun valu joont mööda, see on sirge kitsas tee, kus libastumist pole karta; Kõik see, millest ma ei tohi rääkida, sest see hirmutaks. Sellest ei räägitagi siin, aga see on ikkagi ligi. Ja lausa piltidena. Olen pärani aken maailma, mida ma ei tunne.

Ah, ma ei tahagi teist midagi teada, lina­västrikud! Üks selle raamatu kahest hüüumärgist. Enamjaolt kõik, mis siin toimub, toimub toas. Aga toas võib toimuda ju lõpmatult, tegelikult kõik, mis toimub hinges, võib toimuda ka toas. Ka vihmad, lumed, ilmad, aastaajad kogunevad tuppa. Ega tubagi teab mis turvalisust paku, aga tuba lihtsalt on.

Luuletus „Maastikud“: Silmaterade järsakud [--] Nõud, mis on kogemata katki läinud [--] on nende mõrad ja äkilised servad ehk maastikud ... – sellised need maastikud siin on. Ja aknast nähtud. Ebareaalsed, sõnalised. Päris asjad on toas.

Raamat on väljapeetult jahe, ühtlaselt tugeval tasemel. Palju rahulolematust ja kurba tüdimust, külmaverelist hajameelsust, vähe lootust.