On tõsiasi, et Tallinn on riigi esindamise koht. Ja seda kahel moel, oma rahva ja külaliste jaoks. Riik ja linn on ruumiliselt põimunud. Seda on osaliselt kinnitatud ka seadusega. Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus kinnitab, et Eesti Vabariigi pealinn on Tallinn. Vabariigi Valitsuse seadus ütleb, et Vabariigi Valitsuse asukoht on Tallinnas. Kuid rakendusseadusteni ja ilmselt ka tõsiste kokkulepeteni pole riigi ja linna vahel jõutud. Räägitakse pealinna seaduse koostamisest.

Riiki on vaja visualiseerida nii endale kui teistele. See lähendab võimu rahvale ja teistele maadele. Tallinna moodsaks “agoraaks” ehk avaliku elu keskuseks ja rahva ning sõjaväelaste kogunemiskohaks on vaikimisi määratud Vabaduse väljak, algseks “agoraaks” aga Raekoja plats. Neid kahte ühendab Harju tänav, mille tähtsus pole ammu enam olla keskaegne kitsas elutänav. 

Inimeste jaoks omab Vabaduse väljak sümboolset ja tseremoniaalset tähendust. Siin on peetud paraade, rahvaüritusi igal ajal ja erinevatel põhjustel. Selle servas, kusagil kohvikute ja kunstihoone ees on läbi aegade trehvamisi kokku lepitud. Kõrgetel riigikülalistel pole Vabaduse platsil aga midagi teha. Seni kuni pole otsustatud vabaduse monumendi saatus, peavad välisriikide esindajad panema lilli Reaalkooli esisele monumendile, millel tekst: “Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajaile õpilastele 1919-1920”. Riik ja linn on kui Andres ja Pearu, kes kumbki kavatsevad teha eraldi vabaduse monumendi ja pealegi kõrvuti. Linn teeb vabaduse kella monumendi, riik aga vabaduse monumendi. 

Vabaduse monumente pole ju mõtet ehitada enne, kuni pole leitud kõiki rahuldavat terviklahendust Vabaduse väljakule. Siin peavad ümber laua istuma president, peaminister, volikogu esimees ja linnapea ning kokku leppima mitu monumenti teha ja mis ette võtta selle jama õnnelikuks lõpetamiseks. On selge, et tenniseväljakute aluse maa vabastamiseks tuleb teha kulutusi, mille taha väljaku arendamine on takerdunud. Linnal tuleb teha tähtis otsus maa väljaostmiseks, nagu tehti kunagi Tartu maantee läbimurdeks.

Tartu maantee on vaieldamatult üks Tallinna esindustänavaid. Arvatakse, et kuni 90% kõrgetest väliskülalistest tuleb Eestisse lennuki või helikopteriga. Seejärel viiakse nad Tartu maantee kaudu autoga kas välisministeeriumisse Islandi väljaku servas, presidendi lossi Kadrioru pargis või siis Toompeale Stenbocki majja või parlamenti. Tartu maantee vana osa esinduslikuks ehitamine võtab veel ilmselt kümmekond aastat aega. Siia on ehitatud mitmeid “kolearhitektuuriga” maju ja on säilinud hulk sobimatut hoonestust. Kuid õige lähenemisega saaks selle tänavaosa laiendamise abil korda teha.  Tartu maantee läbimurre Seegi kvartalist on linnaehituslikult õige lahendus, kuid eks tulevased põlved otsustavad siia kerkinud majade arhitektuuri ja vaesevõitu tänavaelu üle.

Keerulisem on olukord Islandi väljakul. Rävala puiestee kavatsetakse lõpetada nagu noaga lõigatult enne konservatooriumit kõrge ja laia büroomaja seinaga keset loogilist tänava maad. Nii sulgetakse Tallinna esindustänava kaugvaated Tatari tänava poole. Maa-aluse tunneliga ei lahene ära ka läbimurre kino “Kosmose” juurde.

Parem jäägu siis praegune olukord kuni tuleb mingi parem idee.

Imelikud on lahendused ka välisministeeriumi ja Estonia teatri vahelisel rohealal, kuhu on detailplaneeringuga ette nähtud neli asfaltriba, mille vahel on kitsastel kõnniteedel puuderead. Lahendus meenutab kangesti 30-ndatel ameerikas levinud “parkway” ideed. Seda ala võiks vaadata enam roheala ja pargina. Siia võiks korraldada ideevõistluse parima linnaruumi ja liiklusskeemi saamiseks.

Omamoodi arhitektuurset ohtu sisaldab ebaprofessionaalselt korraldatud nimetatud tänavaga külgnev Sakala keskuse hoonestusõiguse andmise konkurss. Analüüsi ja värskendust vajab ka Tammsaare park ning 1905 aasta monument ning selle ümbrus Estonia tagafassaadi ees. Samuti Musumägi. Üldse tuleb südalinna avalik ruum üksipulgi läbi analüüsida.

Teoreetikud väidavad, et linna adutakse esmalt visuaalselt. Sageli on kõrge külalise ajagraafik tihe, limusiini aknast nähtu sööbib pildina mällu ja see ongi nägemus Eestist. Seetõttu on oluline suhtuda Tallinna kesklinna peatänavatesse ja allesjäänud platsidesse targalt, professionaalselt ja teatud tervikut ning esinduslikkust silmas pidades. Hoonete arhitektuurile, linnamööblile, valgustusele, linnamaastikule tuleb seada kõrgendatud nõuded. Täna Tallinnal tervikvisioon puudub, avaliku ruumi piirid ja selle kasutamise reeglid kesklinnas pole määratud. Üksikud detailplaneeringud võtavad maksimaalset ehitusõigust, teinekord tänavate arvelt.

Varem määrasid linnade arenguid ainuvalitsejad, kuningad, tsaarid, diktaatorid, despoodid. Täna peaks linnu suunama demokraatia printsiibil ja volitatud esindajate kaudu rahvas. Samas on urbanismianalüütikud jõudnud järeldusele, et “rahva tahet” teostavad tegelikult käputäis omavahel kokkuleppinud poliitikut, linnaametnikku ja rahajõmmi.

Samas on linnade arenguid mõjutanud tugevalt ka riigijuhid või valitsused, kelle salahuvi on olnud arhitektuur ja linnaehitus. Need on õnnelikud linnad. Prantsusmaa ex-president Francois Mitterrand, valutas südant Pariisi väljanägemise eest ja tulemuseks olid rahvusvahelist tähelepanu äratanud uued lahendused (La Defense, Rahvusraamatukogu, Champs Elysees rekonstrueerimine). Tänane Saksamaa Liitvabariigi kantsler Gerhard Schröder teeb kõik selleks, et Berliini taastada ühe terviklinnana, rajada uus pealinn ja õhus on kuulda tornkraanade vihinat (Potsdami platsi ümbrus). Hollandis on rajatud terve riiklik süsteem, et tegeleda ehitatud keskkonnaga (riiklikud fondid ja arendusprogrammid). Hollandit teavad arhitektuursete õnnestumiste tõttu kõik, raske on esile tõsta ühte linna teisest. Riiklikust arendusprogrammist pole pääsenud ka eraõigust ülistav London (Dockland ja Millennium Village). Õnnelik on ka Soome, kelle üheks rahvuslikuks uhkuseks lisaks tublile spordile, teadusele ja kunstile on arhitektuur ja disain, alates Alvar Aaltost. President Päts allkirjastas isiklikult kõik südalinna majade projektid. Tallinnas kujunes üheks ilusamaks rahvusliku linnaehituse näiteks hoonestus Tõnismäel, Pärnu maanteel, Roosikrantsi tänaval ja Vabaduse platsi ümbruses. Õigesti proportsioneeritud hooned tänavate ääres rahuliku lahendusega loovad esindusliku linna. Si kujuline Pärnu maantee loob vahelduva linnaruumi majade vahele. Saab küll, kui vaid tahetakse.

Uuel Eestil pole aga vedanud. Meie riigijuhtidel ega linnaisadel pole sellist salahuvi. Või kui on, siis see pole mingil moel avaldunud. Võib olla on huvi ruumikunsti vastu ainsana meie ex-presidendil Lennart Meril, kes ükskord osales ühel Rovaniemisse korraldatud arhitektuurivõistlusel ideoloogina. Meri tahtis käivitada ka noorte perede projekti Vaivaras ja kiitis eesti kodu. Meri oli ka see, kes viitas avalikult endise lennujaama viletsale seisule, et Eesti riigi värav ei saa olla nii kurvas seisus. Ja varsti see valmis ehitatigi.

Huvitav on seaduspära, et need mainitud poliitikud, kes on tõsimeelselt tegelenud linnaarendusega on olnud võimul mitu valitsusaega.