Linnaloomade välimääraja
Istun Tartu maabussijaama kohvikus. Istun seal juba tunde, laual jahtunud kohv, järjekorras neljas. Vaatan inimesi. Vaatan, kuidas osa neist istuvad bussidesse ja sõidavad linnast välja, teised aga astuvad bussist jälle maha ning sukelduvad linna.
Mõned saabujad on kuidagi heitunud, kohmetud, resigneerunud või linnaga kohtumisest juba ette alla andvate nägudega. Mõne inimese (enamasti küll noore) näost peegelduvad vastu aga rõõmsad ootused, ta siseneb linna otsekui tõotatud paradiisi.
Istun kohvikus, jälgides saabuvaid ja lahkuvaid inimesi.
Korraga hakkan end tundma kuidagi imelikult. Saabuvad ja lahkuvad bussid, piletite ostmine, bussijaama sisenemised ning jaamast väljumised, see kõik meenutab mulle midagi. Midagi hoopis muud. See meenutab mulle bussi-, rongi- ja lennujaamadest läbi kulgevat nähtamatut joont; piiri, mis on omakorda üsna sarnane lagendikku ja metsa eraldava piiriga, selle aimatava joonega, kus lõpeb avamaastik ja algab suletud, endasse tõmbuv maastik.
Ja siis kerkib mu meeltesse kujutlus, et linn, see ju polegi midagi muud kui mets oma unenäolisel, paranoilisel, liialdatud kujul. Endasse suletud mikrokliimaga hüpermets oma läbinisti kubistlike ja avangardsete vormidega, kuid muidu siiski üsna tavaliste metsa seaduspärasustega. Nägemus haarab mind kaasa ning ma süvenen sellesse veelgi. Ja mõni hetk hiljem olen ma juba täiesti veendunud, et linn, kus ma viibin, on tegelikult tänavate-, majade-, väljakute-, maanteede-, koridoride-, pööningute-, keldrite-, tubade-, kappide-, sahtlite- ja tornidekujuline tihe, endassesuletud mets.
See uut laadi nägemus haarab mind sedavõrd kaasa, et juba järgmisel hetkel olen ma täielikult oma uude rolli sisse elanud. Nii tõusengi ma sealt kohvikulauast juba hoopis kellegi teisena, kummaliselt säravate silmadega libaloomana (kõhna ja terava haistmisega rebasena), et pöörduda tagasi oma kodusesse metsa, Tartusse, mille aimatavateks jalgradadeks on tänavad ja koridorid, mille padrikuteks ja salajast elu peitvateks tihnikuteks on majad, suured ja väikesed, uued ja vanad, kerkivad ja lagunevad majad. Pöördun tagasi metsa, mille lagendikeks, joogikohtadeks ja väludeks, kuhu inimesteks kutsutud hüperloomad õhtuti lagedale ilmuvad, on kõrtsid, kinod, supermarketid, kaubamajad, ujulad, tantsusaalid.
Et klassifitseerida enda jaoks mõningad hüperloomad, võtan aja maha ning lähen kohvikusse. Ja olles tellinud enesele pitsi konjakit ning kange kohvi, hakkan visandama liike.
1. karud – lugupeetavad poliitikud ja globaalse mõtlemisega suur-ärimehed (sageli endised hundid), kellest on saanud metseenid ja heategijaid, kohtusüsteemi juhid. Metsa, kus elab karu, peetakse suureks, õiglaseks ja heaks. Ainuke liik, keda hundid reeglina kardavad ja kelle arvamust respekteerivad.
2. värvulised – kirevate sulgedega huvitavad linnud: luuletajad, boheemlased, näitlejad, esteedid, krišnaiidid, anarhistid, hipid, lauljad, elukunstnikud, hiromandid, astroloogid, fanaatikud, elupõletajad, tööta jäänud psühhoanalüütikud, maailmarändurid jne (huntidega teed enamasti ei ristu, kuna värvulised elavad vertikaalsel teljel).
3. mägrad – ausad ja oma ametist lugupidavad rahumeelsed üksikettevõtjad ja väikepoodnikud. Kuna nad enamasti oma kliente ei peta ning töökvaliteet on garanteeritud, peavad ka hundid neist rohkem lugu (s.t lüpsavad neid vähem kui näiteks jäneseid ja sigu).
4. nirgid, kärbid, nugised – väiksed ja välkkiired metsasanitarid, julgevad vajaduse korral ka hunte tagajalast hammustada. Nende sekka kuuluvad ajakirjanikud, följetonistid, isemõtlejad, mõned üksikud äraostmatud poliitikud. Selle liigi tumedama poole sisse kuuluvad pisisulid ja meistervargad (enamasti tabamatuks jäävad).
5. metskitsed, hirved, põdrad – üldiselt tasakaalukat ja humaanset mõtlemislaadi esindav liik. Maailmapilt selge ja arukas, abstraktsioonidesse liialt ei kaldu. Enamasti kõrgharidus, meeldib hea ja rahulik elu, ei sekku teiste asjadesse ja ei taha ka, et nende asjadesse sekkutaks. Väljapeetud välimus, jõukus keskmine. On üldiselt liik, kuhu kuulub inimesi paljudelt elualadelt: kultuuritöötajad, arstid, pedagoogid, kuraatorid, vastutaval kohal töötavad ametnikud, aga ka kitsama spetsialiteediga ärimehed, sportlased, modellid, lauljad.
6. öökullid – filosoofid ja geeniused. Elavad varjuelu. Vahel harva võib neid südaöises baaris mõne naiivse kaunitari kätt hoidmas näha.
7. küülikud ja jänesed – vähenõudlikud lihttöölised, teenistujad ja alamametnikud, kes on rahul ka väikese palgaga ning harjunud kellaajast kellaajani oma tööd tegema. Teised liigid (eriti hundid ja rebased) kasutavad nende tööjõudu sageli oma huvides ära. Moodustavad enamiku meie hüpermetsade elanikkonnast; kui nurisevad, siis vaikselt. Sigivad eeskujulikult (s.t iivet tõstvalt).
8. libarebased – olevused, kellele pikemat aega ei istu ükski pintsak ega amet. Võivad läbi libiseda kõigist liikidest (ja saavutada ajutiselt suurepäraseid tulemusi), suutmata ometi päriselt sisse elada ühessegi. Neid võib olla nii huntide, kitsede kui jäneste seas, aga kummaliselt ebaleva pilgu järgi tunneb teravam vaatleja nad alati ära. Kuna nad ei suuda end tõsiselt võtta, on ka ümbritsev reaalsus nende jaoks suhteliselt relatiivne mõiste. Paradoksaalsel kombel on nad paljude uudsete ideede autorid.
9. rotid ja mügrid – põhjakiht. Asotsiaalid, joodikud ja prügimägede elanikud, paljud nendest on varem kuulunud lugupeetavamatesse liikidesse, kuid elu hammasrataste vahele jäädes on alla vandunud ja mandunud.
10. koprad ja metssead – samuti teenistujad ja töölised, kuid jänestest põikpäisemad ja kõrgema spetsialiseeritusega, oma ala profesionaalid, omavad sageli isiklikku arvamust. Töötavad enamasti huntide teenistuses, kuid oma huvisid kaitstes on võimelised neile ka vastu hakkama.
11. hunt – külmavereline, arukas, ablas. Mitte eriti kõrge haridustasemega, kuid see-eest osav ja tugev. Hoiab enamiku tihnikuist oma kontrolli all. Enamasti ärijuht, turundusspetsialist, mafiooso, kinnisvaramaakler või karjääriredelil nahhaalselt ja nutikalt edasi trügiv tippametnik (kellest enamik saab hiljem poliitikuks). Üle keskmise suur jõukus on enamasti kokku kraabitud teiste liikide lihtsameelsuse või leebuse arvelt. Avalikkuse ees oma huve kaitstes esineb sageli nõrgemate liikide kostüümis.
12. kährikud, saarmad ja rebased – väikeäride omanikud, advokaadid, pudukaupmehed ja turul hangeldajad. Selle liigi tumeda poole sisse jäävad märksa suurema kraadiga sulid, aferistid ja narkodiilerid. Kuid samas võivad sellesse liiki kuuluda ka kullassepad, seiklusromaanide autorid, reklaamide väljamõtlejad, vana mööbli restaureerijad, eraarstid. On huntidele tüliks, kuna kavaldavad neid pisiasjades üle.
Tekst ilmus esmakordselt ja täies pikkuses maastikuarhitektuuri ajakirjas “ÕU”.
