Linnateatriring: Mida aeg inimesega teeb?
“Aeg ja perekond Conway”
Autor J. B Priestley, lavastaja Elmo Nüganen, mängivad Anne Reemann, Külli Teetamm, Evelin Pang, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Sandra Uusberg, Mikk Jürjens, Andero Ermel, Alo Kõrve, Mart Toome.
“Üsna maailma lõpus”
Autor Jean-Luc Lagarce, lavastaja Uku Uusberg, mängivad Priit Võigemast, Indrek Ojari, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Anu Lamp.
Hiljaaegu linastus Sõpruse kinos fantaasiafilm “Mr Nobody” – lugu mehest, kes poisikesena, ühel tema jaoks väga raskel hetkel, kui vanemad olid otsustanud lahku kolida, pidi tegema valiku, kas minna kaasa emaga või jääda isaga. Ja ta otsustab... mitte otsustada. Asi ei piirdu sellega – ta otsustab edaspidi mitte valida ka kolme lapsepõlvesõbranna hulgast ja nii näeme me ka tema kooselu kõigi kolme naisega... Mil moel need valitud valimata jätmised tema elukäiku mõjutasid, sellest filmifantaasia kõneleski.
Linnateatris värskelt esietendunud Elmo Nüganeni “Aeg ja perekond Conway” kõnnib samadel rööbastel. Näidendi autor J. B. Priestley oli 1937. aastal teksti kirjutades mõjutatud John William Dunne’i kümme aastat varem välja käidud hüpoteesist, et aeg kulgeb lineaarselt vaid inimese ettekujutuses, tegelikult eksisteerib minevik, olevik ja tulevik kogu aeg ühekorraga. Kujundlikult sobib teooria illustreerimiseks raamatu näide – me loeme seda küll lehekülgede kaupa, aga ega see ei muuda ülejäänud raamatut, kõike eelnenut ja järgnevat, veel olematuks.
On aasta 1919, peretütre Kay (Külli Teetamm, pildil koos Alo Kõrvega) 21. sünnipäev, noorim vend jõuab Esimesest maailmasõjast samuti koju. Õed-vennad on elevil, sest külaliste hulgas võib olla sobivaid partiisid, matroon (Anne Reemann, kes selle osatäitmisega astub ühte jalga Ita Everi tööga “Augustikuus”), kes kõigi kannatuste kiuste on elurõõmu üles leidnud, valvab hoolikalt laste heaolu üle. Lärmakast peost pisut kurnatud, kirjaniku-püüdlustega Kay suigatab ning satub unenäos (see oleks ilmselt kõige lihtsam seletus teise vaatuse ajahüppele) tulevikku, oma 40. sünnipäevale, kus unistused on purunenud ja dolce vita ununenud.
Kolmanda vaatuse Kayd kannab seetõttu déjà vu tunne, kuid eks andnud Priestley nendingule, et see kõik on juba kunagi olnud, alust ka Teise maailmasõja puhkemine. Näitemäng hoiatab, et suurustlemine ei ole voorus. Ei, mitte et ei tohiks unistada, unistada ikka võib, aga ka unistustes on parem olla mõõdukas.
*
Mis juhtub aga siis, kui õige aeg mööda lastakse, näeb Linnateatri teises väikese saali etenduses.
Uku Uusbergi lavastatud “Üsna maailma lõpus”. Ka siin on aja lineaarsusest põgenemiseks teksti autor Jean-Luc Lagarce valinud omapärase strateegia, mida ma siin ei saa ette ära rääkida. Priit Võigemasti (pildil) kehastada on 1995. aastal aidsi surnud autori autobiograafiliste mõjutustega petegelane Louis, kadunud poeg, kes läheb viimast korda koju, et oma venna, tolle abikaasa, oma õe ja emaga veel viimast korda kohtuda. Neile midagi tähtsat öelda. Aga aeg on teinud oma töö.
Kui inimeseks olemise juures on suur roll lähedaste tagasisidel, see aitab meil ennast adekvaatsemalt analüüsida, siis Louis’ puudumine/üksiolek on viinud sellele, et tema eneseanalüüsis domineerib enesehaletsus ja tema lähedaste peegeldustes halvastivarjatud igatsus, millele on pettumuse mask pähe tõmmatud. Ja nüüd on juba kõigeks liiga hilja.
Ja siis ma mõtlengi, et selles on ikka midagi väga mehelikku. Kui nüüd labaselt üldistada lubate, siis naised ei saa niimoodi vaikida. Süütunne närib neid niikaua, kuni nad kõik hinge pealt ära räägivad. (Nii, nagu jäi mulle ka arusaamatuks probleem vene filmis “Kuidas ma veetsin selle suve”, kus noor mees laseb mööda õige hetke ütlemaks vanemale kolleegile, et tema perega juhtus õnnetus. Naised omavahel sarnases olukorras – nad oleksid selle lahendanud viie minutiga ning nutnud üksteise kaelas ja läinud eluga edasi).
Õigupoolest, kui naasta nüüd Dunne’i teooria valguses “Üsna päeva lõpus” teksti kandva teema – n-ö käestlastud võimaluse juurde, siis seda “õiget hetke” kui niisugust ei saagi olemas olla, kui kõik ongi vaid üks pidev hetk. Nii muutub see lugu muidugi paradoksaalseks. Uku Uusberg on igal juhul Lagarce’i katkestuste maailma meisterlikult lavastanud. Nüganeni pillerkaari kõrval on see üks võluvalt askeetlik tükk.
