Avara rõdu klaasseina uks on pisut avatud ning soolasesse merehingusse kostab sealt kahe valge sulgteki alt abikaasa mõnusat unekurinat. Ilmselt näeb ta ilusaid unenägusid. On veel väga vara. Laev undab iga paari minuti järel sumedaid udusireene, et hoiatada väikelaevu.

Suured seilajad näevad meid radarilt, sest Celebrity kruiisilaev Infinity on just praegu oma klassis maailma suurim. Hiiglane kaalub 91 tonni ja on 2864 meetrit pikk. Sinna mahub tuhandeid külalisi eri teenindusklassides. Oma esimese reisi tegi see 2001. aasta märtsis. Erinevalt paljudest muudest sama firma laevadest pole see Soome Maza Yardi töö, vaid on valminud St. Nazaire'is Prantsusmaal. See on nüüd teine millenniumi klassi võimsatest alustest. Seda, et nendel laevadel on luksuslikult mõnus reisida, kogesime juba Kariibi merel.
Gunulsh-chees (Thinglit) ehk How-aa (Haida). Tänan kohalike indiaanihõimude keeltes, sest pilt, mis silme ees avaneb, ületab kõik ootused. Oleme Kõrg-Alaskas jäämägede vahel. Imelik mõelda, et just praegu on suurem osa eurooplasi ujumisrõivastes päikesekreemitatult kuurortide kuumadel liivarandadel...

Äkki lõhub uduloori häälekas sahin. Hubbardi jääväljadelt on meid saatnud hulk suuri sulelisi. Kaasa arvatud Ameerika rahvuslind bald eagle - merikotkas, kelle tiibade siruulatus ulatub üle kahe meetri ja kaal on ligi seitse kilo. Kaunis ja suurejooneline tiivuline: mustad pitsilise lõpuga tiivad, mis tõesti kannavad, valge keha, tume pea, nokk ja silmad kollased. Lend on aeglaselt majesteetlik ja väärikas. Ta teab oma staatust, kuid näib olevat uudishimulik. Ilmselt olen sel kellaajal ainuke, kes teda aktiivselt imetleb. Alaska oma piiramatute kõrgmägede, mere ja metsaväljade ning üüratu vabadusega loob kõik tingimused, et neil oleks hea.

Vancouverist alustades võtab Infinity kõigepealt kursi läbi avamere Alaska kõrguselt eelviimasesse punkti, kuhu turiste viiakse - Hubbardi liustikule, mis katab 124 km2 ning on südameks Wrangelli - St. Eliase rahvuspargile Yakutati lahe lõpus. Hubbard on Alaska mastaapsemaid jäävälju. Kõik St. Eliase liustikud on maailma võimsaimad, võrdluseks: Lowell 72 km, Kaskawulsh 68 km, Seward 76 km. Euroopa Mer de Glace-Geant Prantsusmaal on vaid 13 km ja Grosser-Aletsch Šveitsis 26 km.

Meil on õnne - kui avamerel raputas tuul (ehkki seda merelinnakus peaaegu ei tunne) ning nähtavus oli kehvavõitu, siis just siin lahe tipus võttis meid ühtäkki vastu kirgas päike ning türkiissinised jäämassid kombinatsioonis lumivalgega. Inimesed püüavad fookusse saada tonne kaaluvat vaala. Kui mereelukas asendit vahetab, kukub ka sadade kilode kaupa jäämassi merre. Muutunud kliima pole jätnud puutumata ka Alaskat.

Kapten Emmanouel Alevropoulos jalutab külaliste seas ja kõnetab lahkelt kõiki, kel selleks soovi on. Atmosfäär on vaba ja mõnus. Üllatus on vaid see, et meid, eurooplasi, on kaduvvähe. Küll on aga esindatud vist kõik USA osariigid Texasest ja Miamist kuni Briti Columbiani. Alaska on ju suurim USA osariik - täpselt kaks korda nii suur kui Texas.

Rahvast on ruutkilomeetri kohta väga vähe, kuna ligipääs on raske ja elutingimused karmid. Vanad asukad on mõistagi eskimod, suur osa on indiaanlasi ning marginaalseks jäävad aleuudid peamiselt oma saartel. Viimastel aastatel on lisandunud ka palju valgeid, kes tulevad hooajatööle.

Turism kasvab arutu kiirusega. Seda märkame igas sadamas suurtest eri mereriikide ristlejatest ning kümnetest ja kümnetest pisilennukitest ja helikopteritest, mis soovijaid lennureisile viivad ja kenasti laevale tagasi transpordivad. Ronid vaid treppidest üles ja seal sind kolmekohaline mootorlind ootabki. Seiklus võib alata.

Pisilennukid ja he likopterid ongi peamised liiklusvahendid, kuna teid on veel tänagi vähe. Hubbardist veel edasi Sewardist on küll võimalik teha rongireis läbi Denali Fairbanksi ja sealt ka Vancouverisse, Seattle'isse või New Yorki lennata.

Ees ootab 30 000 elanikuga Alaska pealinn Juneau. Selle sõnaga seostub, vähemalt Ameerikas, alati sõna suur. Siin on asi sootuks teisiti.Väikesed lennukid tiirlevad nagu kajakad meie ümber. Paik meenutab pisut suuremat küla. Eramute hoovidel on paat või kaks-kolm. Kala, kala ja veel kord kala. Lõhesorte on nii arvukalt, et nende nimede õppimisega tuleb pehmelt väljendudes raskusi.

Ja siis mõistagi puidutööstus - suuri laste näeb üha ja neid viiakse vilkalt veeteid mööda teistesse osariikidesse. Lisaks kuld ja karusnahad, mis külalised kirglikult sosistama paneb. Asjadest ette rutates polegi üllatus, et need, kes maale läksid, naasevad suurte kirevate kilepakenditega, silmades rõõm tehtud ostudest. Ameeriklane on paadunud šoppaja!

Meie seisame sadamas ja ootame, et meid üles nopitaks. Tuleb buss, milliseid olen näinud vanades Ameerika filmides koolitranspordina. Natuke nostalgiline tunne viiekümnendatest. Bensiini neil on, sest vaid mõne reisija jaoks on tellitud suur sõiduk.

Kümmekond minutit kõrgete kuuskede vahel ja meie ees seisab miniväli üheksa tillukese põrnikaga, millest kolm hakkavad kohe õhku tõusma. Üks koos meiega. Siit tõusevad vaid helikopterid, meie lemmikud. Nende lennumasinatega oleme nüüd koos abikaasaga seigelnud Niagara kohal USA ja Kanada piiril, Monacos, Austraalia Donc Islandi riffidel, Assoori saartel kesk Atlandit ning Kaimanisaartel Kariibi merel. Kõik õhureisid on osutunud matkade kõrgpunktideks. Esiteks võimalus luua äärmisest privaatsusest oma suhe sellega, mida näed, pluss võimalus väga kiiresti heade kommentaaride saatel saada kokkuvõtlik vastus just huvitavamatele küsimustele.

Ja piloodid teevad meie kogemuse järgi oma tööd inspiratsiooni, armastuse ja kirega. Viimast lendu toonitas vaid pisut ootamatu ohtude teadvustamine. Ei ühtki kotti ega kompsu, lubatud on vaid kaamerad ja fotoaparaadid. Üleval on külm, libe ja eluohtlik. Oma jalatsite peale tuleb tõmmata tagidega varustatud rasked kummisaapad. Naeran, et hea, tuul ei vii kõrgel ilma propellerita lendu. Kasuka peale pannakse turvavestid koos nööridega, et kui tõesti juhtub, et astud valel hetkel valesse kohta, saab sind veel üles õngitseda... Tunniga kammime läbi neli pealiustikku ning maandume neist igaühel.

Mägituul vuhiseb, ümber on silmipimestavalt kaunid kõrged mäed. Piloot ei lähe meist kaugemale kui paar meetrit. Ta selgitab, mis ohtu võime sattuda. Käsipidi talutab ta meid avauseni, mille laius on umbes 70 sentimeetrit, kuid sügavus... kolm kilomeetrit.

Värvid - türkiissinine kõikvõimalikes varjundites. Ühelt liustikult teisele lennates jääb meie alla täiesti roheline org peegeldava järvesilmaga. Siin on kõige võimsamad kalad, kuna loodus on täiesti puutumatu ja puhas. Tund venib nagu kummipael, kuid lõpuks on vaja jää ja lume lähikontaktiga siiski hüvasti jätta. Maandume järverannal ning hetkeks tundub, et püstiseismisega on raskusi - vapustus on olnud nii suur, et kisub silmanurka õnnepisara.

Kajutis leiame selle õhtu rõivakoodi - smoking ja pikk õhtukleit - ning saadame rõivad kiiresti toateenriga korrastusele. Etiketti rõhutab ka sisekujundus - siin on tõeliselt prantslaslikku elegantsi ja see seab oma nõuded. Jagame kõiki õhtuid suurepärase seltskonnaga-- kuueses lauas istub Minnesota ärimees abikaasaga ning Vietnami päritolu rõivakunstnik Californiast abiaasaga. Viimased tunnid kuluvad mõistagi jäämägede vahel tantsu keerutades ja muusika on maailma tasemel.