29.08.2007, 00:00
"'Lõbus ja õpetlik zen-lugu"'
“Lõbus ja õpetlik zen lugu”;Koostanud Eva Luts.;Fantaasia, 2007.;108 lk.;Äsja see oli, kui meelelahutustööstus lõbustas meid looga budistlikust narkotalust, kus varjas ennast grupp näopeksuaktiviste. Eriüksuse rünnak tegi budismile kiire lõpu.
Netikommentaatorid ei suutnud kuidagi mõista, mil
kombel leebe budism ja spontaanne lõualuude purustamine omavahel seotud
võiksid olla.
Eks ta ole, kommentaatorid ei loe raamatuid. Lõbus ja õpetlik zen’i lugemik teeb meile ohtrate näidete varal selgeks, et füüsiline arveteõiendamine on budistliku pedagoogika keskne printsiip. Peksmine ahjuroobiga, vaimne terror, aastaid kestev ööpäevaringne tümitamine puumõõgaga, mõnitamine, rusikahoop näkku vastuseks igale õpilase küsimusele meenuvad esimesena.
Käesolev lugemik on kõige vähem silmakirjalik religioosne teos, mida ma sel nädalal lugenud olen. Lood, mis käsitlevad zen’i õpetajaid paljudest kultuuridest ja eri ajastutest, ei aja sama pläma mis rutiinsed pühakute elulood, õpetusssõnad ja jutlused. Õpetust kui sellist pole üldjuhul võimalik tuvastada või seisneb see ühes lihtlauses, mida kasutatakse igal elujuhtumil: “See läheb mööda” või “Ongi nii?”
Patusena sündimist ei mainita. Paradiis ja põrgu võetakse jutuks ainult oma naha päästmiseks või juhmivõitu õpilase üle irvitamiseks. Zen tegeleb vallaslaste kasvatamisega, juurvilja ostmisega, varaste soosimisega, raamatute põletamisega, jalgrattasõiduga, kõrgete aukandjate mõnitamise, totruseni ilmselgete elutõdede ülekordamise või läbinähtava hämamisega.
Religioosse mõtteviisi mõistmiseks ei ole paremat raamatut. Kõik leviusundites aukohal olev on zen’is kas naeruväärne või kasutu. Tüüpiline zen lugu räägib kassi kinnisidumisest. Õpetaja ei saanud mediteerida, sest kass laamendas. Õpetaja lasi kassi kinni siduda. Õpetaja suri, aga kass seoti ikka kinni. Kass suri, toodi uus kass ja seoti korralikult kinni.
Õpetatud isikud kirjutasid hiljem hunniku raamatuid valgustuse saavutamisest kassi ahistamise läbi. Kassiaheldamise teooria on raamatus olemas, seda esindavad pistelised kommentaarid. Raamat on väga hästi koostatud, selles mõttes, et tavatargutamist on täpselt nii palju, et selle kasutusest aru saada. Kommentaarides pole zen’i haisugi, kontrastiprintsiip kujundliku ja kujundivaba eneseväljenduse vahel on hingemattev.
Kindlasti on tegemist esmaklassilise huumorikogumikuga. Samas pole huumor budistidel vaba aja veetmise viis, vaid tõhus tööriist, millega tehakse hetkega ära see töö, mis elukestva dogmade päheõppimisega ja palvete pomisemisega võimatu on. Piinlik see raamat muidugi on, religioon on seda ju alati – kuid televaataja peaks liputamisega harjunud olema.
Tegu on igati ökonoomse ja Eesti oludesse hästi sobiva raamatuga. Lühikesed lood on hetkega loetavad ja sarnaselt meie kõige aegade suurima bestselleriga annavad tooni ahjuroop ja mättaga kinnilöömise mentaliteet nagu “Kevades”. Ühildub formaadi ja mõttelaadi poolest “Väikese pornoraamatuga” ja kui teil on allergia kõige usuga seostuva vastu, võib siit abi saada. Tervis on teatavasti tähtis asi.
Eks ta ole, kommentaatorid ei loe raamatuid. Lõbus ja õpetlik zen’i lugemik teeb meile ohtrate näidete varal selgeks, et füüsiline arveteõiendamine on budistliku pedagoogika keskne printsiip. Peksmine ahjuroobiga, vaimne terror, aastaid kestev ööpäevaringne tümitamine puumõõgaga, mõnitamine, rusikahoop näkku vastuseks igale õpilase küsimusele meenuvad esimesena.
Käesolev lugemik on kõige vähem silmakirjalik religioosne teos, mida ma sel nädalal lugenud olen. Lood, mis käsitlevad zen’i õpetajaid paljudest kultuuridest ja eri ajastutest, ei aja sama pläma mis rutiinsed pühakute elulood, õpetusssõnad ja jutlused. Õpetust kui sellist pole üldjuhul võimalik tuvastada või seisneb see ühes lihtlauses, mida kasutatakse igal elujuhtumil: “See läheb mööda” või “Ongi nii?”
Patusena sündimist ei mainita. Paradiis ja põrgu võetakse jutuks ainult oma naha päästmiseks või juhmivõitu õpilase üle irvitamiseks. Zen tegeleb vallaslaste kasvatamisega, juurvilja ostmisega, varaste soosimisega, raamatute põletamisega, jalgrattasõiduga, kõrgete aukandjate mõnitamise, totruseni ilmselgete elutõdede ülekordamise või läbinähtava hämamisega.
Religioosse mõtteviisi mõistmiseks ei ole paremat raamatut. Kõik leviusundites aukohal olev on zen’is kas naeruväärne või kasutu. Tüüpiline zen lugu räägib kassi kinnisidumisest. Õpetaja ei saanud mediteerida, sest kass laamendas. Õpetaja lasi kassi kinni siduda. Õpetaja suri, aga kass seoti ikka kinni. Kass suri, toodi uus kass ja seoti korralikult kinni.
Õpetatud isikud kirjutasid hiljem hunniku raamatuid valgustuse saavutamisest kassi ahistamise läbi. Kassiaheldamise teooria on raamatus olemas, seda esindavad pistelised kommentaarid. Raamat on väga hästi koostatud, selles mõttes, et tavatargutamist on täpselt nii palju, et selle kasutusest aru saada. Kommentaarides pole zen’i haisugi, kontrastiprintsiip kujundliku ja kujundivaba eneseväljenduse vahel on hingemattev.
Kindlasti on tegemist esmaklassilise huumorikogumikuga. Samas pole huumor budistidel vaba aja veetmise viis, vaid tõhus tööriist, millega tehakse hetkega ära see töö, mis elukestva dogmade päheõppimisega ja palvete pomisemisega võimatu on. Piinlik see raamat muidugi on, religioon on seda ju alati – kuid televaataja peaks liputamisega harjunud olema.
Tegu on igati ökonoomse ja Eesti oludesse hästi sobiva raamatuga. Lühikesed lood on hetkega loetavad ja sarnaselt meie kõige aegade suurima bestselleriga annavad tooni ahjuroop ja mättaga kinnilöömise mentaliteet nagu “Kevades”. Ühildub formaadi ja mõttelaadi poolest “Väikese pornoraamatuga” ja kui teil on allergia kõige usuga seostuva vastu, võib siit abi saada. Tervis on teatavasti tähtis asi.