Näitus seostub tõepoolest mitmete (kunsti) paradoksidega, nagu ka Eero Epner pressitekstis leiab.

1. Ikka tuleb rääkida abstraktsionismi elitaarsusest ja kodunematusest n-ö laiades massides. Praeguse üldhariduskooli kunstiõpetuse (loe: mordiõpetuse) tingimusis pole alust ka muutuseks. Liivati maaliekspositsiooni visuaalset pidulikkust ja vaimset rikkust ei saa mõista objekte joonistama õppides. Tee kunstiteose juurde on eelkõige tee vaimsuse juurde. Liivati üks korduvteemasid on "Zarathustra tulemine"; näitusevalikus kannab seda tiitlit üks uuemaist maalidest, seekordne lahendus loob sügavalt eksistentsiaalse visiooni varjude tumendatud mäetippudest hõõguva laotuse foonil.
2. Ikka leidub imestajaid abstraktsionismi edasikestmise üle. Aga abstraktsionism, nagu palju muudki, mis XX sajandil kunsti tulnud, ei ole pelgalt kunstivool selle kitsalt mõistetud tähenduses. See on midagi laiemat, see on üks (juurde)avastatud või välja puhastatud / eritletud keeltest, üks dialektidest, kui soovite. See on kunsti eneserefleksiooni üks tulemus: oma võimaluste paljususe avastamine. Miks ei peaks seda avastust siis kasutama! Miks peaks paljude võimaluste ajastul osa võimalusi olema tõrjutud ja devalveeritud paljalt kellegi subjektiivse suhtumise pärast? Puhtalt abstraktsionistliku kunsti näitusi leiab tänase Eesti kunstipildis tõesti üliharva. Seda eredamalt on võimalik Lola Liivati näitusel särada ja erandlikkust nautida.

3. Ikka kohtab suhtumist, et abstraktsionism on valmis, et selles ei ole enam võimalik teha midagi uut (ja üleüldse pole juba ammu kahemõõtmelisel tasapinnal võimalik teha midagi uut!). Ometi kohtab kas või Veneetsia biennaalil järjest uusi kunstnikukäekirju ja seni kohtamata abstraktseid arendusi. Iga keel areneb, ka abstraktsionismi keel.

Ilmselt on põhjus diametraalselt vastandlikes (kunsti)teose tajumise viisides: ühed võtavad teost (või ühte või teist kunsti väljendusvahendit) kui lõplikku valmis suurust, teised kui protsessuaalset ja muutuvat fenomeni, mis annab aimu lõputuist loomingulistest leidudest/otsinguist, mis ei piirdu ainult antud teosega. Paraku vaatame me valdavalt siiski kunstiteost kui mingit valmis treitud käsitööeset.

Liivati näitus võimendab protsessi. Ühispanga galerii on üldse tänuväärne ekspositsioonipaik visuaalselt aktiivse maali jaoks. Pika rivina rullub kogu töödevalik vaataja ees lahti - on võimalus võrrelda, kõrvutada. Me ei leia ainustki sarnast kompositsioonilist lahendust; vahelduvad eri tugevusega vertikaalid, erineva hooga diagonaalid, erineva stabiilsuse ja pidevusega horisontaalid, kord kontsentreeruvad värvimassiivid tsentrisse, kord ilmutavad laiali paiskuvat dünaamikat. Iga maal on omaette probleem, elav organism, otsimaks omaenese toimimisviise. Midagi ei saa kunagi valmis. See ei kehti mitte ainult Tallinna linna puhul! See on lihtsalt ja toimivalt üldkehtiv printsiip. Midagi lõplikku pole ka Liivati maalijakäekiri: uusimas eksponeeritud maalis "Raiesmik" (2006) püüdis ta oma sõnul vabaneda liigsest läbitöötatusest, liikuda taas suurema spontaansuse poole.

4. Käibereegel on ka see, et abstraktsionism on kergema vastupanu tee, midagi lihtsat. Midagi süsteemitut? Ehk siis kaos? Süsteemi ehk korra loomine eeldab läbimõtlemist, oma tegevuse mõtestamist, ja on seega - raske!? Lessingi näidendis "Emilia Galotti" unistab maalija Conti võimalusest maalida vahetult silmaga. Pikal teel silmast läbi käe pintsli kaudu lõuendini - kui palju läheb seal kaotsi! "Raiesmikus" lühendab Liivat seda teed "silmast" "lõuendini". Ilmselt astub kunstnik edaspidigi samme, et veelgi lühendada seda teed. Action painting on oluliselt seda teed lühendanud, vastavad arvutiprogrammid veelgi enam. Kuid see on ainult mõtte/idee/tunde "viimine tehnikasse", see on ainult transpordivahend. Mõte/idee/tunne ise on sealjuures kaua kumuleerunud, süstematiseeritud, välja puhastatud, läbi tunnetatud - seega mõtestatud. Abstraktsionism ei ole kaos. Mõtestatuse aste abstraktsionismis on raudselt suurem kui natuurikoopia sooritamise puhul.

5. Abstraktse kunsti näitus on nauditav ja huvitav ka sotsiaalse kunsti ajastul. Ajastu mentaliteet koloreerib ka töid endid sotsiaalseks. Võimalik, et meil kõigil on teatud sotsiaalsuse prillid ees. Nii võib pealkirja "Valiku märgid" tõlgendada lausa aktuaalpoliitiliselt: leiab ju näitus aset presidendivaliku perioodil - seega osaleb kunstnik valimiskampaanias. Maalide kristalliline kude loob atmosfäärilise üldmulje, tunde lakkamatust (tsüklonlikust) liikumisest. Värvikooskõlade rikkus viitab võimaluste avatusele, paljususele.