Rutherfurd alustab oma romaani lausa maailma loomisest ehk nelisada miljonit aastat tagasi. Siis teeb ta suure hüppe aastasse 54 enne Kristust, kui Albionisse maabus Julius Caesar ja sealt kulgeb jutustuste jada tasapisi, kuni jõuab viimases peatükis 1997. aastani. Peategelasteks on väljamõeldud kangelased, kes on asetatud tõepärastesse ajaloolistesse sündmustesse koos tegelikult eksisteerinud, aga skemaatiliseks jäetud isikutega. Kuid tuleb ette, et mõni täpselt dokumenteerimata kultuurilooline paik või sündmuse kulg on samuti kirjaniku fantaasia. Kirjanik tõdeb: “Normannide vallutustest alates on säilinud rikkalik infopärand, mis ei puuduta mitte ainult Londoni ajalugu, vaid ka loendamatute kodanike elulugusid, nii et autoril ei tule üksikasjadest puudu ning aeg-ajalt peab tegema sündmuste kogumis jutustuse huvides ainult väikesi ümberkohandamisi.”

Rutherfurdi “Londonit” ei saa kasutada praktilistel eesmärkidel ei Londoni reisijuhina ega Suurbritannia ajaloo käsiraamatuna eksamiks ettevalmistamisel. Samuti ei ole seda romaani mõtet paari lehekülje kaupa õhtuti enne uinumist lugeda või siit-sealt sirvida. Lugejal peab olema piisavalt aega, et koos autoriga järjepidevalt läbi sajandite kulgeda ja lülitada ennast igapäevaelu askeldustest pikaks ajaks välja.

Nii nad lebavad raamatupoodide lettidel kõrvuti – Rutherfurdi “London” ja “New York” – ning ootavad igavust tundva ostja otsust, kummast alustada. Siinkohal jääb vaid lisada, et viimane nimetatud raamatutest on küll uuem, kuid samas poolteistsada lehekülge õhem.

Peep Pillak