06.03.2009, 00:00
Lood Stroomi metsadest
Linnainimese kontakti mereäärse ala ja loodusega on võimalik säilitada ainult targa linnaplaneeringu abil, paneb meile südamele arhitekt Margit Mutso.
Olen Stroomi metsa ja ranna kandis vahelduva eduga elanud 36 aastat ja selle
piirkonna käekäik on mulle väga oluline. See ala – mets,
meri, Seevaldi alad, hipodroom ja asukoht kesk linna – on
äärmiselt unikaalne. Pahatihti ei osata sellist potentsiaali
piisavalt väärtustada ning ainulaadsed võimalused
mängitakse hetkekasumeid jahtides jäädavalt maha.
Alustati rannaäärega
Omal ajal oli
ranna kasutamine piiratud, sest sinna suubus lahtine kanalisatsioonikollektor.
Oli suur rõõm, kui linn otsustas ranna ja mereäärse ala
korda teha. Kogu piirkonna elukvaliteet paranes seeläbi mitu korda.
Kahjuks sai uus rannahoone omaaegse puidust supelmajaga võrreldes
üsna mannetu. Edasised arendused olid aga märksa vähem
rõõmustavad...
Kolde puiestee ja metsa vahelist laokil
ala olid kohalikud aiamaana kasutanud ning oligi oodata, et selle neelab
kinnisvaraarendus. Kujutlesin, et sinna kerkib madaltihe aedlinnak, mis
jätkaks esimese vabariigi ajal valminud Kolde puiestee paarismajade
kogumit, sidudes ühtlasi nõukaaegsed paneelikad orgaaniliselt
ulatusliku rohealaga... Tegelikkus tõi sinna küll üsna
sümpaatsed aedadega ümbritsetud kortermajad, kuid mets oli nende
planeerijatel läinud sootuks meelest. Nii lõikab Helme tänava
majadegrupp oma mitmesajameetriste traataedadega läbi elukvartali
ühenduse metsaga. Ei pääse metsa ega metsast välja muidu,
kui tuleb suur tiir ümber elamute traavida...
Samuti on
planeerijatel kahe silma vahele jäänud kaks väljakujunenud
jalutusalleed, millest üks lõpeb nüüd elamute tagahoovis
ning teine, väljudes metsast Kolde ja Sõle tänavaristi suunas,
põrkab vastu politseimaja betoonplanku. Ühesõnaga –
selle asemel, et mets ja meri inimeste igapäevaellu integreerida, on
pääs sinna tehtud ebamugavaks – suur potentsiaal on
jäänud realiseerimata.
Paldiski maantee
äärne
Edasi kandus planeerimistegevus Paldiski
maantee äärde, kus on psühhoneuroloogiahaigla ning 85 aastat
tagasi hobusekasvatajate poolt rajatud hipodroom. Nii haigla kui ka hipodroom
on otsustanud, et nende ajaloolistest asupaikadest peab saama atraktiivne elu-
ja ärirajoon.
Küllap pidas paruness Marie Girard de
Soucanton seda looduslähedast paika vaimuhaiglale sobivaks, kui ta endise
Winckleri suvemõisa maad 1898. aasta Seewaldi Närvi- ja
Vaimuhaiguste Haiglale annetas. Mind painab küsimus: miks ometi tahab
haigla lahke parunessi kingituse maha müüa? Seejuures on Seewaldi ala
planeering pikenenud poole metsani – kuni (seni veel lahtise saatusega)
Põhjaväilani.
Mustjõe
tühermaa
Läänesuunast liitub Stroomi metsaga
Mustjõe roheala. See kujutab endast hiigelsuurt hooldamata
maatükki, kuhu on aja jooksul ladustatud prügi ja lund ning mille
merepoolses osas on merelindude pesitsuspaiku täis roostik. 2002.
aastal korraldati avalik arhitektuurivõistlus, et lahendada uue elu- ja
ärimaa planeering. Mereäärset ala pidi oli ette nähtud
rannapargi pikendus. Alustati ka detailplaneeringu koostamist, kuid see
jäi linna ja riigiametite lahkehelide tõttu pooleli ning
Mustjõe saatus on siiani selgusetu.
Paistab, et hipodroomi
tabavad muutused järgmisena.
Hipodroom linnas
või maal?
Minu meelest on hipodroomile raske paremat
kohta välja pakkuda kui praegune, üheski linnas Euroopas ei saa
hobused end nii hästi tunda kui Põhja-Tallinnas metsa ja mere
ääres.
Hipodroomi üks omanikest – Jaan Manitski
– väitis Vikerradio “Reporteritunnis” (10.10.2008), et
siit ära kolimine on vastutulek hobuste soovidele.
Aga kas on?
Traavlid elavad väga kindla režiimi järgi iga päev treenides
ning kallist looma ei lasta karjamaale uitama. Päevast, mil traavel ei tee
sporti, tuues omanikele raha sisse, lõpeb selle liigi eksistents. Kas on
aga lootust, et kuskil Saku taga saab hipodroomi paremini tööle kui
Tallinna kesklinna piiril?
Hipodroomi kui potentsiaalse
turismiobjekti tegevuse taaselavdamisel on oluline koha kättesaadavus.
Miks? Võiks ju mõelda, et ka näiteks Tallinna loomaaed
võiks paikneda hoopis Kapa-Kohilas, kus maa odav ja ruumi loomadele
kordades rohkem, Veskimetsa kõrval võiks olla hoopis mõnus
ostuparadiis ja korterelamud. Ainult et kellele loomaaed siis
töötaks? Ja milline oleks Tallinna väärtus ilma
loomaaiata?
Või võtame lauluväljaku: miks seisab
suur plats väärtuslikku maad enamiku ajast tühjana?
Paneme laulupidude ajaks bussid veerema ja viime kogu kupatuse kuskile
Harjumaa põldudele! Laulukaare asemele istutame aga superelamud vaatega
merele! Ainult et linn muutub tuimemaks. Kui enamik tallinlasi kordki elus siin
õnnehetke kogeb, on lauluväljak end rohkem õigustanud kui
merevaatega villad...
Muide, hobune on linnas vajalik ka selleks, et
linnainimene võiks teda vaatamas käia, ratsutada või
vankriga lõbusõitu teha. Nagu teisedki linnaloomad, loob hobune
positiivset emotsiooni. Linn aga peaks üha rohkem mõtlema sellele,
kuidas turistidele vaheldust ja uusi elamusi pakkuda. Eri funktsioonide
kadumist linnast võiks võrrelda liikide hävimisega
looduses.
Loogiline oleks, et ajaloolisel hobualal, kus paikneb
ka muinsuskaitsealune tall, jätkataks hobuste pidamist. Kui aga hipodroom
tingimata Tallinna piiridest lahkuda tahab, peaks linn järele
mõtlema, mis oleks selles kohas parimaks järglaseks.
Tallinnas on veel kaks hobukeskust: Veskimetsa ja Tondi ratsabaasid,
mõlema maad ja ehitised kuuluvad Tallinna linnale. Veskimetsa
ratsabaas teeb juba aastaid detailplaneeringut, mille tulemusena osa maast
muutuks ärimaaks, millest teenitav kasum investeeritaks ratsakeskuse
väljaehitamisse.
Ratsakeskuse asukoht Veskimetsa kõrval
pole küll paha, aga krunt kipub väikseks jääma ja suurim
puudus on see, et üle Paldiski maantee on raske hobustega mereni
pääseda.
Mereskäik on aga sportloomade jalgadele
parim ravi ning patt oleks siinseid võimalusi kasutamata jätta.
Tondi ratsabaas ei kannata üldse kriitikat: puuduvad koplid,
väliplats asub raudtee ja autotee vahel, sinna minekuks peab ületama
tiheda liiklusega Tondi tänava. Ei pea olema hobuseinimene, et
mõista, kui ohtlik see on, nii lastele kui ka hobustele. Ainus, mis
tõesti kiitust väärib, on tublide treenerite entusiasm ja
töö, mis on aastaid toonud lapsi telerite ja arvutite tagant hobuste
juurde.
Kaks ettepanekut
Esimene:
hipodroomi alale võiks ehitada uue suure Tallinna ratsakeskuse, mis
koondaks nii Veskimetsa kui Tondi ratsakeskused. Siis saaks treenida kodu
lähedal nii sportlased kui ka lapsed, kes praegu iga päev
linnatagustesse tallidesse sõidavad. Vabanevad Tondi ja Veskimetsa maad
võiks aga kuulutada elamu- ja ärimaaks ning kasutada
kompensatsiooniks hipodroomi eest. Teine variant oleks riigile kuuluva
Mustjõe ala vahetamine hipodroomi vastu.
Selle muutmine
äri- ja elurajooniks oleks loogilisem kui valmis hipodroomi loovutamine
uutele funktsioonidele. Küll ei pruugi riik sellest huvitatud olla, sest
riik, kellel puudub igasugune
maa kasutamise poliitika, on näidanud äärmiselt
ärimehelikku suhtumist maaküsimustesse.
Vältigem rumalaid vigu!
Julgen väita,
et nii Seewaldi ala kui hipodroomi planeerimisel on vaid üks huvi –
raha. Ehk siis ühekordne kasum. Ei vasta avalikkuse huvile, kui
üldplaneeringuga sotsiaal- ja puhkealadeks määratud maa
muudetakse äri- ja korterelamumaaks, kui roheala lükatakse
koomale ning pääs metsa ja mere äärde tehakse üha
keerulisemaks.
Ja kas on üldse õige ümbritseda
Stroomi mets elu- ja ärirajoonidega? Siinsed rohealad ei ole olulised
mitte üksnes Põhja-Tallinnale, vaid ka rohelisevaesele Kristiine
linnaosale ja Tallinnale tervikuna.
Arvan, et oleks õige aeg
kõik need projektid üles korjata ning koostada tervele sellele
alale linnapoolne tervikvisioon. Läbi mõelda koha
potentsiaalid ning kaaluda, kas tänased ideed vastavad tallinlaste ja
Tallinna külaliste ootustele.
Enne lõikamist tasuks
mõõta vähemalt üheksa korda! Tallinna, nagu ka
kõikide teiste linnade planeerimine peaks tuginema
kaugemaleulatuvatele analüüsidele ja tagama linnade
jätkusuutlikkuse ka 100 või 200 aasta pärast.
Planeerida ei saa jupphaaval, unustades tervikpildi ja kõrgemad
eesmärgid. Olukorras, kus järjest enam lapsi ja linnakodanikke
kannatab rasvumise, käitumishäirete, stressi ning loendamatute
haiguste all, tuleks eriti suurt tähelepanu pöörata
võimalustele, mida saab luua hea planeeringuga.