Kui Tallinna sadamas hakkas tühermaale kerkima elegantne Lootsi maja, jättis nii mõnigi mööduja ehitusplatsi äärselt sildilt meelde arhitekt Hanno Grossschmidti nime. Tähelepanu olid juba äratanud Lasnamäe kergejõustikuhall ja Pärnu kontserdimaja, kus autorite hulka kuulus ka HG. Ja meeldejätmine polnud asjata: peagi järgnesid mõjukas Foorumi keskus ja kõigi lemmik – Rotermanni jahuladu. Näib, et Grossschmidtil on ka õnne olnud, asukohad on tähelepanuväärsed ja tellijad võimekad.

Vestlesime restoranis Platz, pilgud auhinnatud jahulao fassaadil.

Oled võitnud hulga konkursse ja ikka eri kolleegidega. Ainult Tomomi Hayashiga olete tiim juba üle kümne aasta?

Pärast Kunstiakadeemia lõpetamist läksime koos kursusekaaslase Siiri Vallneriga edasi õppima Virginia ülikooli, seal kohtusimegi Tomomiga. Siis tulin tagasi, aga Siiri jäi koos Tomomiga veel aastakeseks sinnakanti tööle. Sealt tuli Tomomi Eestisse kaasa ja talle hakkas siin meeldima.

Kuidas teil büroos ülesanded jagunevad?

Eks minu peal ole kõik suhted ja asjaajamine, aga projekte loome, joonistame ja arutame koos. Tegelikult ei ole ju see preemia sugugi üksikisiku, vaid kindlasti terve büroo töö tunnustamine. Arhitektuur ei saa olla autori monument, vaid alati grupitöö, tulemuse määrab koostöö edukus inseneride, omaniku, arendaja ja ehitajaga.

Millise tiimiga tahaksid tulevikus veel koos töötada?

Oleksin kõigiga valmis kohe mõnd uut tööd alustama. Ka inseneridega on koostöö sujunud, liiatigi on õnnestunud töötada väga tugevate ja uuendusmeelsete inimestega.

Oma lemmikprojekt?

Raske ütelda. Rotermann on kõige rohkem kiita saanud. Samas, maja sisestruktuuri planeerisime avatud büroodena. Kuid peagi tuli hakata teatud eraldatust looma ja teha mõningaid kompromisse.

Praeguseks on maja leidnud oma õiged rentnikud. Siiski näib, et hoone sisemine struktuur hakkab paremini tööle majades, kus fassaad ei tee sisemusele nii olulisi ettekirjutusi.

Lemmikarhitektid?

Guarino Guarini, Carlo Scarpa, Peter Zumthor, Uno Tölpus, Peeter Tarvas.

Jahulao hõbejalt helkiv klaas on kindlasti väga eriline?

Jahulao aknaklaas on väga suure soojus­eristusvõimega. Majas ei ole muud kütet peale soojustagastusega ventilatsiooni pluss akendest sissekiirgav päikesesoojus. See toimib, kuid seetõttu püüdsimegi säilitada võimalikult avatud ruumivõrku, et õhk pääseks liikuma ja temperatuur ühtlustuks.

Ka Foorumi fassaadid hakkavad silma klaasiohtrusega?

Klaasid rõdude ees on kasulikud mitmel moel: nad on tolmutõkkeks, müra­ekraaniks, päikese- ja tuulekaitseks. Nad tekitavad korterite ja tänavaruumi vahele poolprivaatse üleminekuala, lisavad kodudele keset city’t ühe kaitsekihi.

Mida pead Foorumi suurimaks õnnestumiseks?

Seda, kuidas õnnestus tihedaks tervikuks kokku pakkida väga palju eri funktsioone: kaubapassaaž, teenindus, toitlustus, bürood, korterid, maa-alune parkimine, alajaam ja lisaks ka avalik ruum katusel. Samuti olen rahul ventilatsioonilahendusega, kõik torud-restid-seadmed said hästi ära peidetud, need ei hakka kuskil silma. Keda huvitab, mingu ja mõistatagu, kuhu.

Selle asemel, et tänavafront tihkelt täis ehitada, on Foorumi Viru-poolne nurk julgelt “maha lõigatud”, avades tänavanurga laialt jalakäijatele. Uus linnaehituslik visioon?

See ehitusjoon oli detailplaneeringuga ette antud, autoriteks Martin Aunin ja Martin Melioranski.

Sellest edasi minnes – mulle meeldib idee, et Postimaja asemele tuleks mõnus linnaväljak jalutusteede, haljastuse ja pinkidega. Siis avaneks Narva maantee algusest vaade Virust mööda Estoniale, Tammsaare pargile ja vanalinnale, paremini oleks ühtlasi tähistatud ajalooline põhimaanteede sõlmpunkt. See ehk kompenseeriks viga, et Viru väljak hiljuti tihedalt täis ehitati.

Kuhu tahaksid järgmise maja ehitada?

Vast ikka sadamasse, Admiraliteedi basseini äärde. Sinna on nii palju plaane ja projekte tehtud, ometi laiutab seal endiselt tühermaa.

Suuri hooneid polegi pärast jahuladu kerkinud, millega tegelete?

Oleme viimasel ajal tegelenud ERMi uue hoone tööjoonistega. Konkursi võitnud arhitektid ei ole varem iseseisvalt maju projekteerinudki, asusime neile appi.

Kui sa poleks arhitekt, kes sa oleksid?

Ma arvan, et uuriksin mingit teadusala. Ja üldse, ma ei tähtsustaks elukutset üle; töö on ju töö, päriselu on tähtsam.


Hanno Grossschmidti suuremad projektid:


Sanatoorium Meri Kuressaares 2000 (arhitektuurse konkursi võidutöö, koos Emil Urbeli ja Ülo Peiliga)

Pärnu Kontserdimaja 2002 (konkursivõit 2001, koos Katrin Koovi ja Kaire Nõmmega)

Lasnamäe kergejõustikuhall 2003 (konkursivõit 2000, koos Siiri Vallneri ja Tomomi Hayashiga)

Lootsi maja 2003 (koos Tomomi Hayashiga)

Foorumi keskus 2007 (koos Tomomi Hayashiga)

Rotermanni jahuladu 2009 (konkursivõit 2006, koos Yoko Azukawa ja Tomomi Hayashiga)


Kolleegid arvavad:

Emil Urbel: Hannol on väga hea toon, takt ja taju. See on kõva põhi, millele saab kogu aeg peale ehitada. Peale selle on ta kindel matka- ja suusakaaslane, kellega saab asi aetud ka pikema jututa.

Andres Põime: Hanno Gross­schmidti saavutused on tugevalt seotud Tomomi Hayashiga. Hoonete vormikeelest ja veenvusest kumab läbi jaapanlik tunnetus.