Loomalood inimestest
“Türannosaurus”
Režissöör Paddy Considine.
Osades Peter Mullan, Olivia Colman, Eddie Marsan jt.
Kinos Sõprus.
Selle ülesanne oli tegeleda otsustega, mis puudutavad indiviidi ellujäämist. Tema peamisteks käsklusteks olid “ründa!”, “põgene!”, “söö!”, “paaritu!”. Sisalikuajust oli väga palju kasu ürginimesel, kelle puhul ellujäämine kohtumises endast tugevamaga sõltus sellest, kui kiiresti kõnealusest ajupiirkonnast käsk “põgene!” teele saadeti.
Tänapäeval tuleb sisalikuajul niisuguseid ohuolukordi menetleda äärmiselt harva. Ühiskond on teinud oma liikmete turvalisuse tagamiseks pingutusi. Ja ühiskonnaliikmete hirmudki on muutunud. Ka sisalikuaju on aegade jooksul oludega kohanenud ja endale uusi väljakutseid otsinud. Nüüd on tema mänguväljakuks inimese sotsiaalne ellujäämine. Igaüks, kes on kunagi tundnud, et tegi vales kohas valel ajal suu lahti ning sellele järgnes alandus või hukkamõist, õpib sellest ning surub järgmine kord endas kõnelemissoovi maha. See ongi sisalikuaju töö!
Näitleja Paddy Considine’i režissööridebüüt “Türannosaurus” viib vaataja mõneks ajaks just nende inimeste hulka, kes on täielikult ära unustanud, et neil on olemas ka prefrontaalkorteks ehk ajukoor, too kõige uuem osa meie mõtlemis- ja mõtestamisaparaadist, mis meid loomadest eristab. Kogu nende maailmatõlgendamine käib tõesti vaid sisalikuaju suurte hirmusilmade läbi. Ja need moonutused on kohati üsna võikad ega lase tekkinud olukordi adekvaatselt analüüsida, veel vähem neist väljapääsu leida.
“Türannosauruse” äkkvihasest peategelasest, töötust leskmehest Josephist (Peter Mullani järjekordne tunnustust vääriv sooritus) õhkub põlgust, süütunnet, raevu, frustratsiooni, nurka-aetust, käegalöömist, lootusetust, ja veel natuke viha. Kui ma oleksin arst, siis ma kahtlustaksin ilmselt ka piiripealset isiksushäiret, asotsiaalsust, alkoholismist rääkimata.
Ta vihastab oma koera peale ja lööb ta pikemalt mõtlemata maha, ta vihastab noorte ärplevate nolkide peale pubis ja tuuseldab neid mõnuga. Ta vihastab naabrinaise tropist kavaleri peale, kes oma lõrisevat marukoera naise väikesele pojale kallale ässitab. Ma ei tea, millest räägivad arvustajad, kes leiavad, et Josephi elule annab uue suuna ja lootuse kohtumine Hannah’ga (Mullaniga samas liigas mängiv Olivia Colman), sarnase nurkasurutud ja lootuse kaotanud hingekesega, kelle elust ei puudu samuti alkohol ega alandused ja vägivald, millega kostitab teda omaenese deemonitega maadlev abikaasa (Eddie Marsan), kes pole võimeline naisele last kinkima.
Mis mõttes lootuse? Mis ajast lootusetus pluss lootusetus annab kokku lootuse? Kaks halba valikut annavad kokku normaalse? Muidugi, Joseph tõesti näib tajuvat, et mahalöödud koera asemel on tal nüüd ühtäkki jälle keegi, kes temast sõltub, aga tema sisalikuaju ketrab ikka vaheldumisi käsklusi “põgene!” ja “ründa!”. Mõelda ja küsida, mis ühes või teises olukorras tegelikult valesti on, ei oska neist rusikatega rääkima harjunud tüüpidest keegi, küll aga ennast õigustada ja oma närust olukorda unikaalseks pidada.
Isegi põrgus on mõned deemonid ilmselt paremad kui teised, võttis oma tunded “Türannosaurusest” kokku paljunäinud USA filmikriitik Roger Ebert. Et filmi tundetonaalsus siiski kogu aeg sabapidi vastu maad ei lohiseks, on soundtrack’iks lisatud sentimentaalset indie-rock’i, mis minu jaoks Considine’i muidu detailitäpselt tabatud muserdatud hingede anatoomiale vee peale tõmbab. Ilma selle muusikata oleks film ehk režissööri püstitatud eesmärki – olla midagi enamat kui “väike briti film” – paremini täitnud.
Considine’il endal on värskelt diagnoositud Aspergeri sündroom. Nüüd on tal võimalik varem lihtsalt “hulluseks” ja “vihaks” nimetatud emotsioonidele õige nimi anda ja oma sotsiaalse võimekuse puudujääke paremini põhjendada. Võimalik, et ka tema loodud tegelaskujudele oleks oma viha ja hulluse tegelikest põhjustest teadlikuks saamine abiks olnud: kui mees, kes on abikaasa näo siniseks tampinud, hiljem tema süles nutab ja andestust palub, öeldes, et see ei ole tema tegelik mina, kes niisuguseid asju teeb – siis oleks ju loogiline, et ütleja pöörduks järgmise sammuna arsti poole ning ta saaks hakata oma skisofreeniat ravima, aga niisuguseks järelduseks Considine’i tegelased võimelised pole ning lasevad pimedal vihal enda eest edaspidigi otsuseid langetada.
Aasta tagasi võitis PÖFFil parima filmi tiitli Sergei Ložnitsa “Minu õnn”, mis on samuti tume ja rusuv film, lootuse ja lohutuseta. Ka seal on inimesed loomastunud, ka seal käib mäng ellujäämise peale. Ložnitsa ei lollita põrgus lubadusega helgemast saatusest või lunastusest. Põrgus on kõik deemonid ühtemoodi neetud. Mulle tundub see viimane versioon ausam. Considine’i on mul raskem uskuda.
(Artikkel ilmus esimest korda kinolehes La Strada)
