Lõõmav kurjus stiilses pakendis
Viiekordne Oscari kandidaat Amy Adams kehastab „Lõikepinnas“ perspektiivikat, aga enesega kimpus ajakirjanikku Camille Preakerit, kes vastutahtsi naaseb lämmatavasse kodulinna Wind Gap’i Missouris, et uurida ühe tütarlapse kadumist ja teise vägivaldset surma. Seal tuleb tal tegemist teha väljapeetud ja hirmutavalt jäise ema Adoraga; kummaliselt paeluva, ühtaegu lapsemeelse ja pahaendelise teismelise poolõe Ammaga ning minevikutontidega – või lausa jõuliselt olevikku tungivate möirgavate koletistega.
Lahti rullub tõsine pingete, saladuste ja ihade paraad. Rõhk sõnal „tõsine“. Ladina-Ameerika seebiooperlikust ümarusest võib suu puhtaks pühkida. Emotsioneerimist on, aga õhkkond jääb valdavalt hõredaks. Sõnad on need, mis matšeetena niidavad. Saatan pesitseb detailides ja tähelepanelikule vaatajale pakub „Lõikepind“ palju. Sõnadega mängitakse lisaks dialoogile ka sümbolite tasandil. Vilkuvatesse lühimontaažidesse peidetakse nii ulmasid, viiteid kui ka selgitusi tegelastest. Lugu annab end ära tükkhaaval ja aeglast küpsemist on sarjale ettegi heidetud, kuid tegelaskujude punumisel on sellest pigem just abi.
Mõrvaliin on karkass karakteriloole ja Adams on peaosas oma ülesande kõrgusel. Teda vaadates kangastub tegelane, mitte näitleja renomee. Camille on antikangelane, kelles kõneleb segadus, trauma ja peamiselt eitus tema maailma dikteeriva suhtes. Ta joob, lõigub end – ja ekstreemselt lõigub. Ühesõnaga, viljeleb enesehävituslikku käitumist. Erinevalt paljudest probleemsetest antikangelastest teles nagu näiteks „Mad Meni“ hurmav Don Draper ei ümbritse tema elu ihaldusväärne fantaasia- ega glamuuriloor. Lõikearmid on küll kaetud, aga pidetus ja pained avali.