“Enigma variatsioonid”

(Manjana)


Luarvik Luarviku nime taga peituv mõte pole just raskesti tabatav. Ebamaine ja ebastandardne olend teisest maailmast, kes sööb silmi pilgutamata ära koorega sidruni ja kelle kõnepruuk võikski olla näide “enigma variatsioonidest” – lingvistilistest sõnamängudest, millega on oma loomingus järjekindlalt tegemist olnud nii Kiwal, Andres Lõol kui ka Luarvik Luarviku kunstilisel juhil Mihkel Kleisil. Kui aga tulnukas ­Luarvik Luarvik üritas imiteerida normaalsust ja (tulutult) argipäeva sisse sulanduda, siis ansambel Luarvik Luarvik võtab vastupidise tee ja afišeerib oma kuulumatust nii loonimedega (“Trigonomeetria trglodüütidele” ja “Walpurgi burlesk” näiteks), kujundusega, millest kõnelemisel on parem see vanaaegne Ilus-Kole joonlaud kunsti mõõtmiseks kohe nurka visata, ja kas või avalooga “Nekronius Superior”, mis on mitmevaatuseline üheksaminutine trotslik sõjalipp loogilise struktuuri vastu.


Paraku on Luarvik Luarviku veidrusel omad piirid ja tahes-tahtmata meenub nende pastišš-proget kuulates see, mis on tänaseks juhtunud džässiga. Omas ajastus põhimõtteliselt pungi rolli täitnud mustade muusikastiil esitas väljakutse arusaamadele helistikust ja taktimõõdust ning toimis antireaktsioonina normaalsusele. Tänaseks on jazz’ist suures osas saanud taust konformistidele. Progeroki algne idee oli olla “progressiivne” ja teha rokiga sama mis džässmuusikaga veidi varem. Kui aga King Crimsoni ajal oli veel kõik korras, siis Supertramp oli terve mõistuse jaoks ehk juba pisut palju. Tulles tagasi pungi juurde, oligi punk ju reaktsiooniks lohisevale pretensioonikusele, kuhu olid kaldunud progeroki kontseptsioonialbumid. “Enigma variatsioonid” on nostalgiline pilguheit sellesse aega, aga sarnaselt (minu jaoks) suurema osaga tänapäeva džässist ei lisa see plaat proge-kaanonile midagi juurde, vaid seab end mugavalt sisse juba kolmkümmend aastat tagasi tallatud radu pidi käima, kus on tuttav iga käänak ja kõrvaltee. See plaat on üksnes kommentaar, loomata ise uut teksti. Need, kelle jaoks stiilipuhtad žanrikatsetused äratundmisrõõmu pakuvad, mängivad seda plaati ilmselt palju. Mina aga sooviks, et kui tulnukas on juba teiselt planeedilt võtnud vaevaks kohale tulla, võiks ta meievahelises vestluses öelda ka midagi täiesti uut.
6