30.10.2008, 00:00
Luarvik Luarvik “Enigma variatsioonid”
End mugavalt tundev progemuusika.
Luarvik Luarvik
“Enigma variatsioonid”
(Manjana)
Luarvik Luarviku nime taga peituv mõte pole just raskesti
tabatav. Ebamaine ja ebastandardne olend teisest maailmast, kes sööb
silmi pilgutamata ära koorega sidruni ja kelle kõnepruuk
võikski olla näide “enigma variatsioonidest” –
lingvistilistest sõnamängudest, millega on oma loomingus
järjekindlalt tegemist olnud nii Kiwal, Andres Lõol kui ka Luarvik
Luarviku kunstilisel juhil Mihkel Kleisil. Kui aga tulnukas Luarvik
Luarvik üritas imiteerida normaalsust ja (tulutult) argipäeva sisse
sulanduda, siis ansambel Luarvik Luarvik võtab vastupidise tee ja
afišeerib oma kuulumatust nii loonimedega (“Trigonomeetria
trglodüütidele” ja “Walpurgi burlesk”
näiteks), kujundusega, millest kõnelemisel on parem see vanaaegne
Ilus-Kole joonlaud kunsti mõõtmiseks kohe nurka visata, ja kas
või avalooga “Nekronius Superior”, mis on mitmevaatuseline
üheksaminutine trotslik sõjalipp loogilise struktuuri vastu.
Paraku on Luarvik Luarviku veidrusel omad piirid ja tahes-tahtmata
meenub nende pastišš-proget kuulates see, mis on tänaseks
juhtunud džässiga. Omas ajastus põhimõtteliselt pungi rolli
täitnud mustade muusikastiil esitas väljakutse arusaamadele
helistikust ja taktimõõdust ning toimis antireaktsioonina
normaalsusele. Tänaseks on jazz’ist suures osas saanud taust
konformistidele. Progeroki algne idee oli olla “progressiivne” ja
teha rokiga sama mis džässmuusikaga veidi varem. Kui aga King Crimsoni
ajal oli veel kõik korras, siis Supertramp oli terve mõistuse
jaoks ehk juba pisut palju. Tulles tagasi pungi juurde, oligi punk ju
reaktsiooniks lohisevale pretensioonikusele, kuhu olid kaldunud progeroki
kontseptsioonialbumid. “Enigma variatsioonid” on nostalgiline
pilguheit sellesse aega, aga sarnaselt (minu jaoks) suurema osaga
tänapäeva džässist ei lisa see plaat proge-kaanonile midagi
juurde, vaid seab end mugavalt sisse juba kolmkümmend aastat tagasi
tallatud radu pidi käima, kus on tuttav iga käänak ja
kõrvaltee. See plaat on üksnes kommentaar, loomata ise uut teksti.
Need, kelle jaoks stiilipuhtad žanrikatsetused
äratundmisrõõmu pakuvad, mängivad seda plaati ilmselt
palju. Mina aga sooviks, et kui tulnukas on juba teiselt planeedilt
võtnud vaevaks kohale tulla, võiks ta meievahelises vestluses
öelda ka midagi täiesti uut.