Väljamõeldisi lugedes tundub vahel üsna imepärane, et ikka veel osatakse leida ideid kummaliste tegelaste, nende sõidukite, eluasemete ja muu atribuutika jaoks ja üksiti nimetusi kõige selle tarbeks. Au tõlkijatele, kes tahavad kõigi nende minimoide ja sääksedega (mitte sääsk!!) vaeva näha! Ja samas on sellises loos – nagu Luc Bessoni omagi – suur ports igivanu motiive, mida on selgelt tunda nagu kätt kinda sees, kui kellegi kinnastatud käest kinni võtad. Poisike Artur tahab leida kadunud vanaisa, kelle äraoleku tõttu on vanaema eluolu kurja tegelase rünnaku alla sattunud. Vanaisa otsinguil võtab Artur ühendust vanaisa kirjutistest tuttavate minimoidega, kellel on oma probleemid lahendada. Käiku läheb legend kuningas Arturist ja kivisse löödud mõõgast. Raamatus on ohtralt filmilikku dünaamikat lahingustseenides ja muidu olukordade muutumistes.

Sära annavad loole pehmelt naljakad võrdlused autoritekstis ja tegelaste lööv ja lühike ütlemisviis. Nii et küll on üksikasju, mis tuntud filmilooja Bessoni lasteraamatu lugejat võluvad, lõbustavad ja pinge all hoiavad. Kuna raamat on kirjutatud olevikus (mis eesti keeli kattub tulevikuga), jääb mulje, et kohe-kohe hakatakse seda mängima, mitte aga, et see on lugu sündmustest, mis kunagi toimusid (jutustatakse tavalisemalt minevikus, oli kord). Esimese osa lõpus jääb sündmustik niivõrd ärevasse seisu, et lausa tõestigi noatera peale. Nii et vähegi mõistev lapsevanem varub oma lapsele kohe korraga esimese ja teise raamatu (“Artur ja keelatud linn”).