“Theater Of The Mind”

(Def Jam)


Mõnes mõttes on kahju, et hip-hopis on nii palju sooloartiste, sest siis nad ei saa kunagi õigel ajal laiali minna. Ja siis need soolokesed tulistavad uut materjali kogu aeg (Ludacris kuues albumit üheksa aastaga) ja kätte jõuab kiire keskeakriis. Kui see käes, siis räägivad nad üha sagedamini sellest, kui palju nad on subkultuuri heaks ära teinud ja et noored kuked hoidku nokad maas. Nad saavad aru, et nende “kuldaeg” hakkab otsa saama, aga nad ei taha sellega leppida. Ja siis nad tüütavad meid oma blää-blääga edasi: “Ma olen müünud 12 miljonit plaati ja olen tšempion.”


Siit plaadilt ei ole midagi esile tõsta, vahest peale Lil Wayne’i minutilise külalisräpi palas “Last Of A Dying Breed”, sest Lil Wayne on kui ussist salvatud, kähisev ja närviline, nagu päris inimene.


Mõelge, vaid üks vägev minut ja see ei kuulu ka Ludacrisile. Ja muidu vähekriitilised Ameerika kuulajad ilmselt nõustuvad minuga, sest see on esimene Ludacrise plaat üle kaheksa aasta, mis Billboard 200 edetabelis number üheks ei tõusnud. Kräpp.
3