LUGEMISELAMUS. “Tallinn vanadel fotodel.”
1944. aasta märtsipommitamise eelset Viru väljakut ma ei mäleta. Küll aga on mu silmade ees kooliaegne tühi plats, Tallinna busside alg-, lõpp- ning vahepeatus. Ja pommitamised ning põlemised üleelanud üksik kivimaja sellesama Suure Sõjapealiku Stalini nime kandma pandud väljaku keskel, kelle käsul lakkas Tallinn kvartalite kaupa olemast. Kuuekümnendatest hakkas plats muutuma – hooneid kadus ja kerkis. Tulid Kaubamaja, Viru hotell, Postimaja ja möödunud aastal maa-aluste ja maapealsete käikude hiidkärg, mida nimetatakse Viru keskuseks. Väljakut ei ole enam.
Tallinn kasvab ja teiseneb, elab meie silme all läbi oma ajaloo dünaamilisemat ning vastuolulisemat järku. Iseenesest on see põnev, vaimustav, paiguti uskumatu, mis on tosina aastaga ära tehtud. Paraku hävitab uus vana ja pahatihti arusaamatu jõhkrusega.
Viimastel aastatel on rohkesti taasavaldatud pilte kunagisest Tallinnast. Areeni piltnik võttis mind üles ühega mitmest võimalusest, nimelt raamatuga “Tallinn vanadel fotodel”. Ligi poolteisel sajal leheküljel näeme kodulinna sellisena, nagu seda tundsid meie isad, vanaisad, vanavanaisad. Olen seda fotovalimiku korduvalt lehitsenud, ja ikka kahestunud tundega. Äratundmisrõõmu – toogi maja on suutnud hävitust trotsida! – jagub ohtralt. Teisalt teeb meele mõruks eriti see hoolimatus ning isekus, millega eelmine sajand pani ennast kehtima Vanalinnas. Sõda purustas valikuta, jah, aga juba enne esimest ilmasõda, sõdade vahel ja eriti halastamatult pärast viimast sõda on meie iidse linna ilmet tundmatuseni muudetud, kõrvaldades, moonutades, uusehitades nii üksikuid hooneid kui ka terveid tänavafronte. Otsekui oleks üks arhitektide ja ehitajate põlvkond teise järel vihanud seda, mis polnud nende maitsest ja tahtest sündinud.
Madal ja unine oli meie kodulinn saja ja kaheksakümne aasta eest. Uulitsatel liiguvad vankrid, kalessid, Väike-Karja tänaval koguni regi, hobune ees. Mõnel pildil on näha esimesi autosid ja ühel rööpapaaril sõitvat trammi. Trotuaaril jalutavad härrad tokiga, daamid uhkeldavad kübaraga. Rahvast koguvad ausamba avamised, paraadid, välismaa külalised, laulupeod ja mõistagi kihav turg. Ei ummikuid, ei kiirustamist, ei närveldamist, et milleski jäädakse ilma.
Kadunud maailm, kaotatud linn. Mulle meeldib vana, ja kui vana ei ole enam, eelistaksin – näiteks Vanalinnas või ka Kadriorus – kunagi olnu illusoorset tagasitulekut. Mõistagi on kõigel piir ja Viru väljak või Narva maantee ei ilmuta ennast tallinlastele enam eales selles näos ja teos, milles nad püsivad möödunud sajandi esimeste kümnendite piltpostkaartidel. Või miks nad peaksidki? Kes neid säärasena tagasi tahaksidki? Idüllivõlu suudavad nad säilitada üksnes vanadel fotodel – ei kusagil mujal.
