“Lühim tee iseendani viib ringi ümber maailma”

Eesti kirjanikud on ikka käinud reisimas. Eestist laia maailma sõitnud reisumehed ja -naised on ikka kirjutanud. On kirjutatud oma tunnetest. Oma mõtetest. Reisile mineku ja seal oleku põhjustest. Ja muidugi on kirjutatud kaugetest maadest. Margit Tõnson, Hans H. Luik ja Veiko Märka võtavad reisid ja reisikirjanduse luubi alla.

“Tõnu Õnnepalu oleks võinud oma “Paradiisi” raamatu “Minu Hiiumaa” nime all välja anda, oleks palju paremini müünud,” muheles Areeni peremees, suvehiidlane Siim Nestor. Kahtlemata on tema huumoris iva sees. Epp Petrone sissetöötatud “Minu…” sarja edukus on viimastel aastatel pannud ka teisi kirjastusi reisihimulisi kirjaoskajaid taga ajama – oma reisikirjade sari on Pegasusel (Christel Karits, Liis Kängsepp), Ajakirjade Kirjastusel on Go Reisiraamat (Sergei Stadnikov, Brigitta Davidjants, Mari Kodres), omapäraseid reisiraamatuid on kirjastanud ka Ekspressi kirjastus (Krister Kivi, Peeter Vihma, Lii Unt). Areeni kauaaegne kultuuritoimetaja Mele Pesti andis koos abikaasa Kristjan Janseniga kirjutatud “Mate ja miljon mahla” välja oma kulu ja kirjadega. Maadeavastajad selgitasid oma reisikirge nii: “See aitab meie enda mõistmisele ja maailma mõistmisele väga palju kaasa. Ja kui palju rikkamana sa pärast tagasi tuled!”

Seesama mõte, ruumis reisimise igivana vaimne lisaväärtus, maailmapildi avardamise lootus polnud võõras ka ülemöödunud sajandi lõpu ja eelmise alguse reisihimulistele kirjanikele, kes pika rongisõidu Tallinn-Riia-Berliin-maailm ette võtsid ning oma üle- ja läbielamistest ajalehtedes järjejutte kirjutasid. 19. sajandil avaldati reisikirju põhiliselt ajakirjanduses joonealusena. Eriti paistis sellega silma Jannseni Postimees, kuhu oma Saksamaa- ja Austria-reisist inspireeritud teateid saatis muu hulgas ka tema tütar ­Lydia Koidula.

Eduard Bornhöhe oli esimeste seas, kes maalis lisaks kuivadele faktidele uljalt meeleolukaid reisipilte. 1886 kirjutas ta “Teekonnas Õhtu-Euroopasse”, et “eestlaste reisikirjandus ei ole veel suur ja see, mis temas algupäraline on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist.” Vaesus, nagu näitab tänane reisikirjandusmaastik, võib aga sama hästi ka reisile minekut põhjustada – minnakse laia maailma õnne otsima nagu vanades muinasjuttudes või Paulo Coelho raamatutes. Sest reisimine ise on muutunud võrratult lihtsamaks ja odavamaks kui sajand tagasi.

Nende kohta, kes reisil käivad ja hiljem kodus sellega suurustlevad, kirjutas Bornhöhe järgmist: “Mõni mees ei näe terve oma reisi peal muud kui raudtee vagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesama mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada ja kirjutada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad.” Ometi on kuuljaid kõrvu ja ahneid silmi reisiheietustele alati jagunud – lugejate huvidel on küll eri aegadel olnud eri põhjused – näiteks nõukogude ajal oli reisikirjandus lihtsa inimese jaoks alternatiiv, kuidas kodust välja minemata midagigi kaugete maade kohta teada saada. “Maailm ja mõnda” sari oli toona sama popp kui “Minu...” sari praegu.

20. sajandi alguses astus Born­höhe kõrvale tema tädipoeg Eduard Vilde. Andekas kirjamees, kes siiski ei saanud oma ihaldatud majakest Alpide läheduses ega saanudki päris-eurooplaseks, nagu süda kutsus. Mõlema tekstides domineerib lustakas, seiklejalik alatoon. Ajakirjaniku ja diplomaadi leiba söönud Vilde elas ligi 20 aastat võõrsil. New York, Kopenhaagen, Pariis, Berliin, Budapest, Konstantinoopol… Peaaegu kõikjalt on Vilde kirjutanud ka reisikirju, saatnud ajakirjandusse korrespon­dentsi. Ühtlasi on ta tunnistanud, et just pideva teel-olemise ja kohvri otsas kirjutamise pärast ei saanud tema “Prohvet Maltsvet” (1905–1908) küllalt hea. Aga tuleb ju just Vilde sulest legendaar­ne mõttesähvatus, et “rida on raha”.

1918. aastal sisenes reisikirjandusse Friedebert Tuglas. Tema “Teekond Hispaania” oli üks esimesi omaette raamatuna välja antud reisikirju. ­Tuglase meisterlikult viimistletud tekst ja filosoofilised mõtisklused panid aluse kunstiliselt kõrgetasemelisele reisi­kirjandusele. Meenutuste vorm andis kirjanikele eelise võrreldes sajandi alguse reisimeestega, kes olid sunnitud oma sõitudest vahetult raporteerima.

Tuglas olla armastanud rõhutada, et tema ei reisi Euroopas nagu turist (toonases tähenduses lõbureisija), mida ta Vildele pahaks pani. Tema oli pigemini vaimsel teekonnal. Reisimine oli tema jaoks miski, mis aitas reaalsuses veenduda, tõelisust tunda. Tuglas elas üle seda, et kuhu ta ka ei läinud, kõikjal oli sama lugu – Eestit ei tea mitte keegi, meid pole olemas. 40ndate silmapaistvamaid teoseid oli samuti Tuglase meenutusteraamat “Esimene välisreis. Pagulusmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909–1910” (1945).

Eduard Vilde muuseumi ja Tallinna ülikooli korraldatud tagasihoidlikul konverentsil “Kirjanik kohvriga” leidis kirjandusteadlane Toomas Haug, et kui võtta maailma lõppu reisisihina, siis algab Eesti reisikirjandus Kreutzwaldi “Kalevipojast”. Eeposest pärineb ka uskumus reisist kui targaks saamisest – eelduseks, et tarkus on Eestist ära viidud, õigemini, ära kingitud. Matthias Johann Eisen (1857–1934) kirjutas omal ajal Kalevipoega uuri­des: “Selle silmapilguga, kui Kalevipoeg isa raamatu ära kingib, kingib ta ka isa tarkuse või parem rahva tarkuse, rahva vanad õigused ja rahva vabaduse ära. Varak viib Kalevi raamatu Lapi maale ja rahvas langeb varsti rumalusesse, kaotab vanad õigused, kaotab prii põlve.” Mis meil siis muud üle jääb kui seda tarkust mööda ilma taga ajada.

Vabariigi tulek tõmbas aktiivsemale reisimisele kriipsu peale. Vaesemad olud võimaldasid vaid vähestel pikemaid reise ette võtta. Üks selline oli poliitik ja kirjanik Karl Ast-Rumor. Kui täna pureb meedia ühtepuhku kirjanike või näitlejate enesetäiendusreiside kallal, mida Kultuurkapital vahetevahel toetada julgeb, siis võrdluseks – Rumor sai Kulka toetuse kaheksakuuliseks India ja Sri Lanka reisiks ning põhjenduseks piisas sellest, et “just see ongi see maa, kuhu mu hing ihkab”. Tegelikult ta seal nii kaua ei olnud, raha sai enne otsa.

Ruturaamatud, sellisteks on Hando Runnel ristinud Rumori reisiraamatuid. “Palava päikese ja fanaatilise usu maal: reisukirjad Tseilonist ja Indiast” (1930–31), ja kaks aastat elu Marokos leidis käsitlemist raamatus “Allah ja ta rahvas: tähelepanekuid ja elamusi Marokos” (1936). Kirjandusteadlane Janika Kronberg leiab 2007 ilmunud teost “Maailma lõpus” arvustades, et see on hea määratlus: “Sest Ast-Rumori neil aastail rahutu ning paigast paika kulgev nomaadlik eluviis eriti ju süveneda ei lubanud. Ja kiiresti kirjutama kannustas ka reisidel paratamatu rahavajadus.”

Selle, mis tunnetus neis ärakäijate lugudes toona domineeris, võtab hästi kokku Karl August Hindrey: “Seda tundmust võib igaüks kergeste ja väiksemal mõõdul läbi elada. Sõidetagu kitsastest ja vastikuks läinud oludest välja, raudteega, laevaga, ükstäis, siis tuntakse, et inimene ikka rohkem iseenese ja terve maailma laotuse päralt on, ja siis vabanevad sinus hääled, mis seni vaikisid. Olgu see ka siis küll ehk suuremal mõõdul õhumuutuse mõjul käima pandud kehaline protsess – sellest sündiva hingelise protsessi kuju on kaasinimesele huvitav ja loob kaasaelamise tuju.”

60ndatel, nüüd juba teistlaadsete olude paranedes, sai reisipublitsistika jälle hoo sisse. Iga endast lugupidav turist soovis tingimata ka reisikirjanikuks hakata. Kuid nõukogude perioodi reisikirjade puhul kasvas küll kvantiteet, kvaliteet aga niivõrd mitte. Kriitikud rõhutasidki, et reisikiri peaks esitama fakte ja andma ka kunstilist elamust ning et hea reisikirjanik on ­ühtaegu väljapaistev esseist ja filosoofiline mõtleja.

Jaan Toomla arvustas 1964. aastal Rahva Hääles moeasjaks saanud turismikirja, “reisirahakirjandust, mis justkui rakvere raibe oma upsakas lopsakuses on tunginud kirjanduse kultiveeritud orasepõllule”. Alates 1956. aastast hakati Loomingus välja andma kirjanike reisisõna. Esimese iseseisva raamatuna sel perioodil ilmus 1957 Voldemar Panso kirev ja vaimukas “Laevaga Leningradist Odessasse ehk Miks otse minna, kui ringi saab”. 1959. aastal avaldati kokku kuus iseseisvat reisiraamatut, sh Juhan Smuuli “Jäine raamat”, mida tõlgiti paljudesse keeltesse ja mida saatis tohutu menu.

Abimaterjalidena on kasutatud Vilde muuseumi näituse “Kirjanik kohvriga” slaide ja noppeid samanimelise kirjanduskonverentsi ettekannetest.

Pealkirjas kasutatud tsitaat pärineb Hermann von Keyserlingilt.

---

21. sajandi reisikirjandus

Kui läinud sajandi alguses kirjutas reisikirju reeglina mees ja kirjanik, siis 21. sajandil on toimunud reisikirjade feminiseerumine ja kirjanikke on nende autorite hulgas vähe. Veel 90ndatel olid reisikirjanduses joonenäitajateks kirjanikud (Jüri Talvet, Mihkel Mutt, Olev Remsu, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu), kuid 21. sajandil on reisikirjanduses kirjanikud selgelt vähemuses.

Tänane reisikirjandus on moodsate Lydia Koidulate käes. Aime Hansen, Kärt Hellerma, Lii Unt, nende kõrval nooremad ajakirjanikud ja blogijad, kes on andnud oma teekonnad pehmete või kõvade kaante vahel välja. Ma loeks pigem huviga Iirimaa kalkunikitkujast noormehe pihtimusi või Soome bussijuhi argipäevast, aga nemad ju ei kirjuta. Nende elus on tasuvamaid ahvatlusi ja argisemaid muresid kui raamatute kirjutamine.

Täna võib märgata samu tendentse, mis ilmnesid 1960. aastail, sest ka nüüd on avaldamissõltuvus krooniline ja reisimuljete jagamisest lähima sõpruskonnaga ei piisa – moekam ja kahtlemata sissetuleku võrra kasulikum on avaldada oma reisimuljed trükis. Õnneks on trüki alternatiiviks olemas blogid, reisiportaalid ja -foorumid, ka ajakirjandus on sedasorti reisi-raha-kirjandust täis.

Eestimehe ­teekond ümber maailma kirja­paberi peal

Kuigi reisikiri näib olevat suunatud peamiselt ümbruse kujutamisele, näeb lugeja just selles žanris autorit kõige selgemalt. Reisiraamatus saab tema maailmavaatest, eelarvamustest, salahirmudest – rääkimata poliitilistest eelis­tustest – teada võrreldamatult rohkem kui ilukirjanduses, kus kirjanik ümbritseb end tahes-tahtmata illusioonide, fiktsioonide ja kujundite looriga.

Eestis polegi reisikirjanduse kõrval teist kirjandusžanri, mis oleks juba sündides olnud nii küps. Jüri Jürisoni 1867–1869 Eesti Postimehes ilmunud “Eestimehe teekond ümber maailma “Askoldi” laeva peal” – Euroopat, Lõuna-Ameerikat, Lõuna-Aafrikat ja Ida-Aasiat külastanud meremehe teos – on tänagi kaasakiskuv, vaimukas ning täpne. 

Näiteks ammendav iseloomustus hiinlaste kohta: “...kus hiinlased, keda Hommiku-Aasia juutideks võiksime nimetada, sees kauplevad ja mitmetsugu antvärgitööd teevad. Mulle näitasid nemad kõik ühte nägu olevat; mõned hulgas olid rasva läinud nagu nuumröhkijad, teised jälle peened nagu silgud. Nende keel ja kõne oli veider kuulda: kiu, käu, säu, ting, tang, vang jne. – muud mina ei kuulnud.” 

Mida on sellele lisanud kogu hilisem eestikeelne kirjasõna? Vaid pisiasju.

Ka stiililiselt on raamat rikas, leidub nii kirjeldust, dialoogi lugejaga kui kõrvale­põikeid kodumaa oludesse. Teose puudused tuleb kanda tolleaegse vähearenenud eesti kirjakeele, mitte autori arvele. Mõelge ise, mis elu samal ajal Eestis elati. Esimene üldlaulupidu oli toimumata, raudtee ehitamata ja Vanemuise teatriseltsis mängisid naiste osi mehed.

Kõva rännu- ja kirjamees oli ka ­Eduard Bornhöhe, kelle “Usurändajate radadel” (1899) annab ammendava pildi Lähis-Idast selle veel neitsilikus rahus, enne konflikti­katelde podisema hakkamist.

Ka paljud Bornhöhe tähelepanekud on nii täpsed, et ei vaja saja aasta pärast korrektiive: “...olen mõnegi lätlasega juttu vestnud ja sealjuures meie eneste kohta laulu kuulnud, mille põhihääl ikka üks ja seesama oli: [–] “Kuidas võidakse ometi lätlasi ja eestlasi ühe hingetõmbamisega nimetada? Meie vahel ei ole ju mingit sarnasust. Meie, lätlased, oleme indo-euroopa rahvakännu vanem ja kallim võsu; teie, eestlased, olete – mongolid. Meil on ilusad näojooned, peenem kehalaad, parem karakter, suuremad vaimuanded. Meile on loodus ise niisama palju hariduse idusid kui teile toorust sisse istutanud.” 

*
Äärmiselt huvitav on reisikirjandus, mis kajastab mingi ajastu lõpu meeleolusid. Nii 1914 kui 1939 paiku ilmus hulk tekste, mille omaaegsele silmaringi avardamise väärtusele lisandub tagantjärele ajalooline. August Annisti “Euroopa ja Aasia vahemail” (Akadeemia 5–7/1939) juhatab lugeja läbi nn Vahe-Euroopa Lätist Kreekani. Muuhulgas loeme: “Meie lätlastega suhtleme veel peagu inglitena, võrreldes sellega, kuidas mõnitlevad kõiki oma väiksemaid naabreid nii sageli upsakad poolakad, või kuidas vihkavad teineteist rumeenlane ja ungarlane. Ning balkani hõimud on ju teatavasti ikka olnud valmis otse veriselt üksteist kiskuma.”

Kas pole seegi üks võti Hitleri ja Stalini agressiivsete plaanide õnnestumise selgitamiseks?

Aegadel, mil Eesti kultuuri on kammitsenud tsensuur, on reisikirjandus võimaldanud (võrdlemise või vastandamise kaudu) öelda selgemat tõtt ka kodumaa olude kohta. Annnist 1939: “Aga küllap see vähem-põhjamaine, vähem-individualistlik rahvusiseloomu joon teeb Läti sobivamaks ka sellele poolfašistlikule režiimile, mille nii täiel määral ja nii avalikuks jaatamiseks meie veel oleme liiga põhjamaiselt demokraatlikud.”

Eriti väärib selles tsitaadis rõhutamist sõna “veel”.

Aga ka demokraatliku korra ajal on eestlase eneseirooniline meel leidnud võimalusi kodumaa olude nahutamiseks. K. A. Hindrey “Kongosõit” (1929): “Neegrid olid eile juba rõõmsad. Juba Libeeria rannas olid nad ridamisi all pardal ja unistasid suurusest, oma presidendist. Idioodid! Neil vaestel ei ole aimugi, et M’putu’s (Euroopas) üks vaimust vägev rahvas on olemas, kes ka juba presidendiameti ära on kaotanud ja end laseb ühest riigivanemast valitseda.” 

Samas raamatus leidub muuseas tähelepanek, mis laiendab Hemingway kuulsat ütlust eestlaste ja sadamate kohta: “Peaasjalikult tahtsin mõnd eestlast leida. Sest Antverpeni konsul oli ju öelnud, et neid igal pool leiab, kus mõni masin on või mõni laev või raudtee.”

*
Kõige närusem aeg Eesti reisikirjanduses oli Hruštšovi sula. Esiteks ilmus sel ajal reisikirjandust kole palju. Teiseks esinesid nende autorid kõiketeadjatena, kes iga kapitalistliku riigi kohta teadsid, kui mandunud see on, ning iga sotsialistliku riigi muresid põhjendasid minevikuga.

Halbu sõnu leidub isegi Soome kohta, mille olusid samal ajal seal võistelnud sportlased Kehakultuuris pigem kiidavad. Lilli Prometi ja Ralf Parve “3 x pakitud kohver”: “Hotelli-boy... meile oled sa mineviku mälestus. Sa tekitad meis ebamugavustunde nagu need teisedki poisikesed, kes Helsingi vaksali ees löövad tühise taskuraha eest läikima iga soovija jalavarjud.”

Hoopis teine tubakas oli Bulgaaria: “Peruštitsa – see on bulgaaria rahva mehisuse ja vabadusearmastuse sümbol. Tema ajalugu on sõnulseletamata kangelaslik ja ohvriterohke.”

Kui vähegi võimalik, otsis reisikirjanik üles mõne õnnetu väliseestlase. Vladimir Beekmani “Kauge maa – Brasiilia” (1963) on iseenesest üks objektiivsemaid reisikirju sellest ajast. Autor ei tee saladust isegi sellest, miks ta Eestisse tagasi jõudes rebis pintsakureväärilt Brasiilia reisibüroolt kingiks saadud lipiku kirjaga SIGA. Aga juttu tuleb ka ühest Brasiilia ajakirjast loetud väliseestlaste järeltulijast. Viimane kolinud nimelt Eestisse, kus nõukogude kord talle üldse ei meeldinud, ning seejärel ruttu tagasi Brasiiliasse. 

Loomulikult teab Beekman üksnes loetu põhjal tagasituleku “tõelist” põhjust – niru põhjamaine kliima! 

Kogu see inetu irisemine on paksult üle valatud pseudohumanistliku õhkamise ja innustavate tulevikuperspektiivide soustiga. Et kui ainult kapitalistlik kord variseb (ja pea ta ei varise!), küll siis saabuvad kõigi maade Kalevid koju õnne tooma ja põlve uueks looma.

60ndate reisikirjanduses pakutakse iseseisvate analüüside sildi all valitseva ideoloogia käske. See on suur ja põhimõtteline vahe 50ndate reisijuttudega (lõviosa neist tõlgiti vene keelest), kus mingit analüüsi ette ei nähtudki. Rasket tööd tegevad räpased neegrid New Yorgi sadamas õhkasid laeva mastis punast lippu nähes lootusrikkalt “Stalin!” ja kogu lugu.

Siiski oli ka sel ajal võimalik kirjutada ausaid reisijutte. Selleks tuli ainult leida maa, kus ei olnud iial kehtinud kapitalistlik ega üldse mingisugune kord ega leidunud selle jäänuseid. Selline maa oli näiteks Antarktika ja sellise ausa reisikirja näide on Juhan Smuuli “Jäine raamat” (1959). Samasse valda kuuluvad ka Lennart Meri varasemad reisiraamatud Siberist ja Kaug-Idast, kus inimene oli samuti pigem erandnähtus.

Brežnevi võimuletuleku järel kadus sihuke ülbitsemine üsna kiiresti ja juba Jaan Krossi – Ellen Niidu “Muld ja ­marmor” (1968) on oma tasakaaluka autoripositsiooni ja rikkaliku vaimsusega otsekui teisest maailmast.

Veiko Märka

Eesti naised välismaal: rentslist glamuurini, kõrvale­põikega Gangese äärde

Targad ja ilusad naised on Eesti eksport. Ülemiste lennujaam saadab nad minema, paljud tulevad tagasi ja leiavad, et Eesti on muutunud, aga mida nad ise välismaal endasse absorbeerisid? Elan ka ise koos Eestile nii-öelda tagasi võidetud naisega ja vist seepärast hakkasidki mind laiemalt huvitama eesti naiste muljed välismaalt. Kellena nad ennast näevad: andja või saajana? Ikka õpilasena, ega ometi õpetajana? Kui andjana, siis kui kallilt?

Tore, et meie naised on kirjarahvas. Kirjutavad issile, blogisse, raamatusse. Blogijaid on rohkem kui lugejaid, ja kui ka tahaks, ei jõuaks välismaal käinud naiste jutte kuulata. Mõned raamatud ent vuristasin läbi. Elegantseimad päevikud on minu arust Lii Undil. Lii ise peab sõna “naiskirjanik” alandavaks. Samas on ta just nimelt meeskirjaniku kõrval kasvanud, nagu Maimu Berg Vaino Vahingu kõrval, nii et miks mitte naiskirjanik. Tema raamatud (“Illusioonimeistrid”, “Varanasi päevaraamat”) on samas etteaimatavad. Vaimne tüüp elab vaimses paigas (India, Varanasi) meditatiivset elu, armub, musitseerib. Rauged armumised gurusse toovad lugeja ninna sulnist kanepilõhna. Peategelane on iseenda ja oma haruldase (värvilt!) keha käskijanna, keda hindud kipuvad rahakotina kasutama.

Samas Christel Karitsi raamat “Dollari hind” šokeerib robustsusega. Raamat räägib eesti naise seitsmest aastast rikaste surijate tagumikupühkijana USAs. Paralleelselt Maire Aunastega, muide. See on tööhullu naise päevik, tubli maksupetturi päevik, kes teenitud dollarite eest ka kõvasti alandada saab. Ja ometi on see naine väärikas ning ta taipab end kõrvalt vaadates, et aeg on dollarite lugemine lõpetada. Aga ei saa: 20aastane tütar ­Laura tahab ülalpidamist. Jama on selles, et Laura elab Saksamaal, emme rügab USAs, ja kui nädalaga on jälle 450 dollarit teenitud, on dollari kurss pärast Iraagi ründamist pidevalt langenud. Lõpuks kolib tädi Pärnus korterisse, mis maksab 190 000 krooni, ja müüb selle mõne aja pärast 850 000 krooniga. Teenib niisiis ilma pingutuseta rohkem, kui tal USAst tulles sula kaasas oli. Tütar aga jätab ülikooli pooleli ja algatab kooselu lõputu meesteroduga, kristlased-muslimid segi. Ema peatab rahasaadetised – küsigu peigmeestelt.

Maailma kultuurseimasse linna Londonisse on aga sattunud Katrin Lust-Buchanan. Kui ta Tallinnast ära sõitis, jäi mulje, et neidis siirdub õppima, kuid Kat­rin haaras kõmuajakirjandusel sarvist. Kõik see vippide nippide müümine on veel kord läbi keedetud raamatuks “Seks. Valed. Eneseusk”. Katrini seks ja valed leiavad aset õhtuti-öösiti Londoni klubiseltskonnas, töö ei murra konti ja viib kena abielunigi. Sujuv kirjutamisstiil, žanriks kiss and tell. Sõbrannadele, nagu Kaja Wunder, on sülle situtud küll, aga veidral kombel mõjub kirjutaja nii siira ja vahetuna, et väike bitch’lus ei tõmba teda kuidagi alla. Soe sõnnikune tunne valdab lugejat, kui Tartu rajoonis küttepuid lõhkuma pidanud plika pääseb lõpuks Londoni pidudelt, et talitada hobuseid oma armsa abikaasa polohobuste tallis. Mind ajas naerma see, kuidas meie hakkaja rinnakas kaunitar ei jäta ohkimist, kui raske tema põli Londoni linnas on. Muudkui muki ennast, pusi ja susi õelate eesti suguõdede kadeduse kiuste, oih ja aih… Nagu oleks Daily Mirroris hullem töö kui Alzheimeri-haige surija kehavedelike rookimine.

Vaevalt et Lust-Buchanan endale ­Christel Karitsi raamatut hankima hakkab, aga kõrvalseisjana võin kinnitada, et 1) võõral maal pole kerge kellelgi ja piina toob eelkõige vähene haridus, mida võib kompenseerida pikk säär; 2) ahastust oleks vähem, kui naiste eesmärk välismaal oleks vähegi mõistuspärane. Kui eesmärgiks on olla vippide lähedal, võib ühel hetkel juhtuda, et eesmärk saab täis, elu on aga veel ees – now what?

Kirjanduslikult on Lust-Buchananil aga välja kukkunud žanripuhas Tuhkatriinu-romaan. Lii Undil võivad olla kenamad laused ja palju Gangese-äärset “maa­hingamist & veehingamist”, Lust-Buchanani loo ülesehitusest hoovab ent toore vormi jõudu. Kirjuta veel, Kati.

Lugesin ka Kai-Mai Olbri “Inspireerivat Itaaliat”, seal polnud küll tapvat Toscanat, vaid Palermo – ent vist on Kai-Mai pilk liiga lopsakalt naiselik. Või on mulle endale kodus liiga palju spagetit kõrva peale riputatud, igatahes Itaalia tundub mulle nagu armuke. Käi ja naudi, kui kütkestab, aga ei sobi hoobelda.

Meie naiskirjanike sotsioloogipreemia läheb aga Epp Petronele “Minu Ameerika” eest. “Fatland”, nagu Iraagis öeldakse, leiab Epult kena väljanaermist ja portreteerimist. Itaalia elukaaslane ja ameerika tegelikkus – pole lihtne neisse ühekorraga lahustuda! Petrone jutustab iroonilise asjalikkusega suure maa suurest bürokraatiast.

Kahjuks kallist ja erialast tööd tegevad naised endast raamatuid ei kirjuta, nagu Kersti Kaljulaid näiteks, ega ka kaheksa aastat Tai vanglas veetnud õnnetukesed. Modelli päevaraamat nimega “Milana” sai samuti läbi lapatud, jättis maitsetu-lõhnatu anorektiku päeviku mulje. Tüdruk harutas ravimipilli ümbert maitsekihi ära, et sealt kaloreid ei nakkaks…

Kui Eesti on teokarp, siis välismaale lennanud noored mehed-naised on teo tundlad. Mehed kirjutavad kiduralt, näiteks sõjatandrilt naastes. Naised naasevad harvemini, aga kirjutage siis usinalt, kallikesed, küll meie siin kodus juba loeme!

Hans H. Luik