Luige tibukollane maja
“Ehitise väärikas vananemine on esteetiline elamus, mille ees tunneme
aukartust,” arvab Stockholmi Kunstikõrgkooli arhitektuuriosakonna
restaureerimisprofessor Ove Hidemark. Majade vananemine on omaette väärtus,
mida ei tohi peatada tehniliste imevahenditega, või kui siis ehk pisut
pidurdada.
“Põnev on tegelda vanade majadega. Kui hakkad nuuskima, siis
saad aru, kust muutuvad põrandalauad, kus on teisest materjalist voodrilaud –
järelikult on seal toimunud ümber- või juurdeehitus,” selgitab
restaureerimisarhitekt Katrin Tomberg.
“Preemia saanud maja renoveerimine
oli küllalt odav, sest maja oli heas seisukorras. Siin on peaaegu kõik
säilitatud. Mis oli viltu, sellele ei pööratud suurt tähelepanu. Ega põrand ole
piljardilaud, et peab otse olema,” selgitab muinsuskaitse spetsialist ja
komisjoni liige Jaan Sotter. Kõigi pilgud puurivad põrandasse, mille üle võivad
omanikud uhked olla. Õlitatud põrand on vanadest laudadest, mille praod vaid
toonitavad selle väärikust ja iga.
“Siin õnneks sai investor aru, millised
materiaalsed väärtused selles kultuuriväärtuses peituvad.”
“Tõepoolest,
tellija soov oli, et seinad ei pea olema loodis, et nurgad ei pea olema täpsed.
Võib-olla mõni teine oleks sellisel juhul skandaali teinud,” lisab Tomberg.
“Taastada tuli esialgne ruumide planeering, et tuba oleks tuba ja köök oleks
köök.”
“Vanas majas on ka tervislikud materjalid – ehtne puit ja kivi. Paljud
ebausklikud inimesed tahavad minna elama uude majja, sest vanas on kindlasti
keegi ära surnud või haige olnud. Aga need pisikud on meil elus ümberringi
niikuinii ja need, mis kellegi ära tapsid, on ammu siit ära lennanud,” seletab
Sotter. Seltskond rõkkab naerda. Kõik manavad endale silme ette pildi
lendavatest pisikutest.
“Selle maja puhul oli tore veel see, et
üldprojektijuht oli ise ka restaureerimisfänn.
Tema armastab vanu asju ja
kuna ta on varem selliseid projekte teinud, siis tunneb ka seda turgu.Ta teab,
et on olemas inimesi, kes sellise asja eest maksavad.”
“Vanad puurajoonid on
tohutult populaarsed mitte ainult Skandinaavias, vaid ka ameerika yuppie’d
kulutavad palju raha puumajade korrastamisele oma koduks,” rääkis juba aastaid
tagasi Tallinna külastanud toonane Euroopa peamise muinsuskaitseorganisatsiooni
Europa Nostra peasekretär Lester Borley. Tol ajal ei mõistetud siin, millise
väärtuse otsas me tegelikult elame.
“Tavaliselt pakuvad sellised linnaosad
inspireerivat miljööd loomeinimestele ja lastekasvatamiseks sobivat keskkonda
peredele.”
Nüüd on hakanud Eestiski vanad puurajoonid hinda minema. On ka
viimane aeg, sest hävinud, põlenud ja lammutatud on palju. Tallinnas on
Kadriorg, Kalamaja, Kassisaba ning oaasid Pelgulinnas, Pelgurannas, Nõmmel,
Süda ja Tatari tänaval miljööväärtuslikeks tunnistatud. Kohad, mille
kinnisvaraärimehed veel mõni aeg tagasi oleksid hea meelega maatasa teinud ja
pilvelõhkujad asemele ehitanud.
Kadriorgu, mille peakujundajaks läbi aegade
on olnud tsaari tahe ning seal elanud sakste rikkus, on tekkimas elitaarne
elurajoon. Paljud tõsised investorid on mõistnud restaureerimise vajalikkust
Kadrioru väärtusliku miljöö säilitamisel ja on nördinud, kui mõnel
kinnisvaramagnaadil õnnestub väevõimuga ehitada sinna mõni modernne kast.
“No need legod nüüd küll siia Kadrioru serva ei sobi,” näitab Luik Narva
maanteel aastaid tagasi ehitet, Vilen Künnapu projekteeritud majade poole.
Metodisti kiriku kõrvale püstitatud elamud sobivad moodsa pühakojaga
suurepäraselt, paraku mitte Kadrioru äärde. Vaade neile sunnib unustama, et
Katarienthal oli kunagi idülliline suvitusrajoon.
Hans H. Luige kinnisvarafirma on restaureerinud mitmeid (osa on veel
pooleli) arhitektuuriajalooliselt väärtuslikke maju. Läinud aastal sai
Suur-Karja 4 maja muinsuskaitse preemia akende renoveerimise eest, nüüd aga
Kadrioru elamu Tallinna Kultuuriväärtuste ametilt
restaureerimispreemia.
“Olime väga üllatunud, kui meile preemiast teatati,”
räägib kogu ettevõtmist juhtinud Selle Mõtsar õnnelikult.
Kui preemia
kätteandmisel küsisid ajakirjanikud Luigelt, miks ta selle kõigega jändab, on
ju uue ehitamine tihtipeale odavam ja sama suurele maalapile suurema hoone
püstipanek toob hiljem kindlasti palju rohkem sisse, vastas Luik, et neid maju,
mida on veel restaureerida, pole enam palju järel.
Preemia võitnud
uusrenessanslike ja neoklassitsistlike sugemetega juugendmaja Kadriorus räägib
muuseas mitme autori olemasolust. Kunstiajaloolase Silvi Lindma-Pihlaku
uurimuse järgi tegi esialgse projekti insener Aleksander Bürger, ehitati
hoopiski insener-arhitekt Madis Kolgi teise projekti järgi, juurdeehituse tegi
Eugen Habermann, kes tõenäoliselt muutis hiljem ka fassaadidekoori selliseks,
nagu ta tänapäeval on.
Nüüd aga elab maja oma uut elu. Üürnikke on
Skandinaaviast ja Eestist, maja ees seisab Hiina diplomaadi auto.