17.10.2007, 00:00
Lutsiferi efekt
Kolumnist Trey Popp arutleb, miks on võime teha kurja üldinimlik.
Kõigile, kes uskusid, et Iraagis viibivad Ameerika
sõdurid on ühise rindena väljas õilsate ideaalide eest,
olid 2004. aastal avalikkuse ette tulnud Abu Ghraibi sündmused
vapustuseks.
Mitu kuud järjest tegeles enam-vähem juhusliku valiku alusel koostatud sõjaväepersonal sellega, et leiutas ja pani toime piinamisi, mille massilisus ja metsikus hämmastas paljusid vaatlejaid. Naisvange vägistati, mehi pilastati kumminuiadega, käeraudades lapsi pilluti kividega. Kongidesse lasti ilma suukorvita tapakoeri, kuni seal kinni peetavad alaealised mitte üksnes urineerisid, vaid ka roojasid ennast täis. Täiskasvanud kinnipeetavad – sageli võeti haarangute käigus kinni kõik küla meessoost elanikud – valati üle fosforhappega, võeti alasti, sunniti neid moodustama püramiide ja masturbeerima, seda kõike samal ajal videole salvestades; nende suguosade külge kinnitati elektrijuhtmeid.
Eesotsas raadiohääl Rush Limbaugh’ga kuulutas terve autoriteetide koor säärased teod ületähtsustatuks, nimetades seda “kergeks ajaviiteks”, millega lihtsalt taheti “pingeid maandada”. Ent kuigi keegi ei kahelnud, et pingeid oli paljudel vastutusele võetud noortel meestel ja naistel kogunenud üksjagu, ei saanud enamik kõrvaltvaatajaid ikkagi aru, miks oli neid tarvis maandada niisuguse leidliku jõhkrusega. Seda enam, et paljudel otsestest süüdlastest oli senine teenistuskäik laitmatu või koguni eeskujulik.
Seersant Ivan Frederick, kelle karistus oli Abu Ghraibi metsikustes osalenutest üks karmimaid, oli varem välja teeninud üle tosina autasu, nende hulgas kolm Teenetemedalit ja Pronkstähe, mis saadakse “kangelasliku või silmapaistva tegevuse eest”. Fakt, et tema ja lugematu hulk teisi mees- ja naissõjaväelasi – mõnigi neist Pronkstähe või Purpursüdame kandjad – panid toime sääraseid kurjuseakte, seab meid hoopis raskema küsimuse ette.
See on sama küsimus, mis kerkib seoses natsi-Saksamaa ja Rwanda genotsiidiga, aga ka kõigi perevägivalla juhtumite ja kõigi ühiskondadega, kus sallitakse rassismi või mõnd muud nakkust: mis paneb häid inimesi tegema halba?
Vähe on küsimusi, mis oleksid inimloomuse mõistmise seisukohast sedavõrd määravad ja millest samas nii tihti mööda vaadataks. Ahvatlev on ju uskuda, et kurja teevad ainult üdini kurjad inimesed. Meile meeldib mõelda, et heade puhul – enamasti peetakse selliste all silmas omasuguseid – probleemi pole. Head võivad küll teha vigu ja kompromisse, kuid nende jaoks on alati olemas piirid, millest üle ei astuta. Niisiis asendame me tülika küsimuse – sageli oma poliitiliste juhtide õhutusel – lihtsamaga: miks on ühed inimesed head ja teised halvad? Ja nii võime me rahumeeli unustada hoiatava loo Luciferist, “valgusetoojast”, kes langes jumala soosingust kõige sügavamasse kõlblusetusse. Unustame miljonid sakslased, kes leppisid holokaustiga või osalesid selles. Unustame orjatallid George Washingtoni presidendiresidentsis. Või Martin Luther King juuniori abieluvälised suhted, kui juba unustamiseks läks.
Samal ajal aga ületavad “head” endiselt eetilisi barjääre. Ja nagu selgub, ei ole keegi meist selle võimaluse suhtes immuunne, ükskõik kui õigeks me ennast ka ei peaks.
Küllap meie vägivaldse aja vaimust ajendatuna pakuvad kolme uue raamatu autorid meile üldinimliku kurjuse teemal oma ekspertarvamuse. James ;Hollis on psühhoanalüütik, Jacob Needleman on filosoofiaprofessor ja Philip Zimbardo eksperimentaalpsühholoog. Kõik nad lähenevad küsimusele eri nurga alt, kuid kõik võtavad aluseks Sokratesele omistatud kuulsa ütluse “keegi ei tee kurja tahtlikult”.
Kui keegi ei taha teha kurja, siis kuidas see ikkagi sünnib? Raamatus “Why good people do bad things” tõdeb Hollis, et kõlbelist alust positiivsele eetilisele käitumisele on peaaegu võimatu rajada ja et selles on süüdi meie lõhestatud ego. Toetudes paljuski Carl Jungile, näeb ta põhiprobleemi vastuolus inimese seesmise mina ja elus toimetulekuks eeldatava kohastumisvajaduse vahel. “Iga toimetuleku või oma vajaduste rahuldamise nimel tehtud kohastumissamm ohustab meid kaugenemisega oma pärisloomusest. --- Me muutume paratamatult oma mina adaptatsioonideks; me väljendame neid ja kehastume neiks oma psüühilistes häiretes.” Hollis ütleb, et me ei saa olla head, kui me ei ole terved, ja me ei saa olla terved, kui me ei süüvi alateadlikesse tungidesse, mis sunnivad meid tegutsema ajendeid ja võimalikke tagajärgi kaalumata. Olukorra muudab veelgi raskemaks see, et teatud määral on inimesed ühiskondlike olude saadused, ühiskondlikud normid aga võivad kahjulikku või järelemõtlematut käitumist soodustada.
Kui Hollisel on õigus, siis on kurjast hoidumisel üks tingimatu eeldus – pidev ja kohusetundlik enese ja teadvuses uinuva kurjategemise võime analüüsimine. Samas on “hoopis lihtsam näidata näpuga, süüdistada ja pidada end teistest paremaks”, märgib ta. “Töö [iseendaga] nõuab täiskasvanulikkust, küpsust, ja kellele see ikka meeltmööda oleks?” Meeleheitlikult noorutsevas kultuuris, mis on sünnitanud “Jackassi”, “Punk’d” ja “Meeleheitel koduperenaised”, on see miljoni dollari küsimus. Paraku ei ole Hollisel ühest head vastust.
Lähenedes teemale Antiik-Kreeka filosoofia ja judaistliku teoloogia vaatenurgast, esitab Jacob Needleman oma mõnevõrra pompöösses raamatus “Why can’t we be good?” üsna sarnase hüpoteesi. Asi pole selles, et me ei tea, mis on hea, ütleb Needleman, vaid selles, et enamik meist ei suuda seda teadmist ellu rakendada. Kõlbeline areng eeldab “kokkupuudet suurte ideedega” ja valmidust hoolikalt jälgida oma seesmist mina. Kõlbeline käitumine on selle kaemuse energia ülekanne keha lihaste kaudu, kooskõlas “inimlikkusega” – Needleman on veendunud, et “inimlik kurjus lihtsalt ei saa eksisteerida teadvuses, mis oimab kõiksuse ilu ja korrapära”.
Ent isegi kui sellel veendumusel on alust – mis omakorda oleks mööndus autorile –, saab tema proovikiviks taas kord tegelikkus. Needlemani “kõiksus” võib küll koosneda inglikooridest, aga selle maine vaste on täis inimesi, kelle tähelepanu jaguneb kümne eri asja vahel niipea, kui äratuskell heliseb. Hollis ja Needleman võivad olla kasulikud teejuhid mõnelegi otsijale, kuid kui me tahame tõepoolest mõista, miks “headest inimestest saavad kurjad”, siis peame oma laboratooriumiks valima tavalised surelikud. Õnneks on raamatu “The Lucifer Effect” autor Philip Zimbardo keskendunud just neile.
Zimbardo on vägagi teadlik sellest, kui kergesti suudab ka südametunnistusega inimene tekitada ränka kahju – just tema oli see, kes omal ajal päästis džinni pudelist välja oma kurik u ulsa Stanfordi vanglaeksperimendiga. 1971. aastal seadis Zimbardo Stanfordi ülikooli ühes õppehoones sisse ajutise vangla, kus juhuslikult valitud kahekümnest katsealusest osa määrati “vangideks” ja osa “valvuriteks”. Kõik katsealused olid tavalised tudengid, kes olid läbinud rea teste psüühiliselt tasakaalutute isikute väljasõelumiseks. Zimbardot huvitas peamiselt see, kuidas käituvad kahenädalase “vangistuse” jooksul vangid, ent tema üllatuseks ja peagi õuduseks paistsid katses silma hoopis valvurid. Kuigi nende ülesanne oli üksnes hoida korda ja tagada teatavatest konkreetsetest reeglitest kinnipidamine (näiteks “vangid peavad üksteist kõnetama ainult numbriga”, “vangid peavad osalema kõigis vangla tegevustes”), andsid valvureid mängivad tudengid peagi oma rolli ahvatlustele alla. Esimese kahekümne nelja tunni jooksul muutusid tavapärasteks meelevaldsed karistused ja verbaalne alandamine. Sellele järgnes füüsiline alandamine, ja juba vähem kui nädala pärast sundisid mõned valvureist suurima lõbuga oma poolalasti ja põhjalikult demoraliseeritud vange – omaenese kaasüliõpilasi, kes polnud vähimatki halba teinud – matkima sodomiitlikke akte. Kui katse kuuendal päeval peatati, märkis üks valvuritest nördinult, et mõnedki tema kaaslased olid pettunud – “osalt rahast ilmajäämise pärast, aga osalt sellepärast, et neile meeldis”.
Katses osalejad olid tavalised keskklassi peredest pärit üliõpilased suurepärase haridusliku taustaga. Peaaegu kõik olid enne katse algust eelistanud saada “vangiks” – valvuri autoritaarne roll tekitas neis vastumeelsust. Seepärast järeldas Zimbardo, et põhjus peab igal juhul olema milleski muus kui isikuomadustes. Ükski eelnenud psühhiaatriline test ei võimaldanud ennustada “valvurite” hämmastavat käitumist – hoopis olukord, millesse nad sattusid, oli nakatav. Teisisõnu polnud tegu mustade lammastega, vaid nõgise aedikuga. “Teatavates pingelistes sotsiaalsetes olukordades,” järeldab Zimbardo, “muutub inimloomus niisama dramaatiliselt kui keemiliste ainete mõjul Robert Louis Stevensoni haaravas loos dr Jekyllist ja mr Hyde’ist.”
Kõnealuse järelduse kinnituseks leidub nüüdisajal hulk tõendeid. Eriti tuntud on Stanley Milgrami “kuulekuskatsed”, mille käigus jahmatavalt suur enamik katsealustest tekitas valget kitlit kandva laborandi palvel kaasinimesele oma teada valusaid ja koguni surmavaid elektrišokke. Andes hämmastava üksikasjalikkusega veel kord ülevaate Stanfordi vanglaeksperimendist, analüüsib Zimbardo lisaks mitmete teiste uuringute tulemusi ja toob välja peamised situatsioonilised tegurid, mis muudavad meid kahjulikule käitumisele vastuvõtlikuks või seda sallivaks. Pole üllatus, et üks võimsamaid tegureid on seotud dehumaniseerimisega; kui propaganda taandab teatava inimrühma nummerdatud vangideks, “prussakateks” (nagu nimetasid hutu ekstremistid Rwandas tutsisid) või “kaltsupeadeks”, siis on tee piinamistele või genotsiidile juba üksjagu valla. Halba käitumist soodustab ka anonüümsus, samuti autoriteetse isiku tunnetatud kohalolek, kes ei taha või ei ole ühemõtteliselt otsustanud seda keelata.
Kahtlemata oli ka Zimbardo ise selline autoriteetne isik ja nüüdseks on tal olnud piisavalt aega, et oma kõlbelise vastutuse üle vanglaeksperimendis järele mõelda. Kui kasutada tema enda mär ks õnu, siis esindas ta “Süsteemi”, mis tekitas nakkusliku “Situatsiooni”. Ja nimelt sellelt tasandilt võtab ta analüüsida reaalseid vägivallategusid Abu Ghraibis, tõestades veenvalt, et kuigi Fredericki ja tema kaasosalisi ei saa pidada süütuks, ei ole ometi tegu üksikute mädapaisetega, kellena sõjaväeprokurörid neid näitasid. Ilma korrapäraste puhkusteta ja osal juhtudest ka ise vangikongidesse majutatud Frederick ja tema kolleegid kannatasid tohutu stressi all. Samuti olid tundmatuks jäänud sõjaväe- (või CIA) teenistujad õhutanud neid kinnipeetavaid sunniviisilisteks ülekuulamisteks “ette valmistama”.
Samal ajal avaldasid nende kaitseminister ja ülemjuhataja poolehoidu piinamistaktika rakendamisele ja sõjavangide kohtlemist puudutava Genfi konventsiooni mittesiduvaks muutmisele USA vägede puhul. “Mädanemine algas peast,” rõhutab Zimbardo, näidates, kuidas protsessis kasutati tema enda uurimistulemusi. USA sõjaväes on aastaid kasutatud Stanfordi vanglaeksperimendi andmeid treeningprogrammides, millega valmistatakse sõdureid ette võimaliku vangilangemise puhuks. Pärast 11. septembri sündmusi aga kohandati need programmid ümber, “et täiendada vaenlase sõjaväelastelt või tsiviilisikutelt agressiivsel teel informatsiooni hankimise taktikalist arsenali”. Niisiis oli Abu Ghraibis ja teistes vanglates tegu läbimõeldult tekitatud olukorraga, kus anti vaba voli piinamisele, samas võimaldades käsuliinis kõrgematel tegelastel vastutusest kõrvale hoida.
Teades, et elu on täis olukordi, mis meid proovile panevad, ja et võimukandjate ajendid on sageli ebapuhtad, on väga oluline end ette valmistada reageerima heaga. Zimbardo esitab kindlaid tõendeid, et inimesed, kellel on harjumus kambaga samastumise tungile vastu seista, jäävad suurema tõenäosusega vankumatuks olukordades, kus nende kaaslased kas teevad kurja või soodustavad seda vaikides. Nagu on kirjutanud Edmund Burke: “Kurjuse võiduks pole vaja muud, kui et head inimesed ei tee mitte midagi.” Demokraatia eeldab arusaamist, et vastutus kurja ärahoidmise eest jaguneb paljude vahel. “Mitte midagi” määratlemine on raskem, kui võib tunduda. Kas langeb vastutus Abu Ghraibi sündmuste ja üldse vägivalla- ja piinamispoliitika eest ka neile kodanikele, kes valimistel teadlikult hääletasid teist korda järjest selle algatajate poolt? Kas peaksid need, kes hääletasid vastu, rahulduma tolle ainsa leppimatusepiiksuga või valima aktiivsema sekkumise? Need on keerukad küsimused, kuid ühes võime olla kindlad: piir hea ja kurja vahel jookseb läbi meie endi seest, ja uskuda midagi muud tähendab toita enese kurjusega leppivat poolt.
Tõlkinud Erkki Sivonen
Trey Popp. Bad Samaritans: On the Universal Capacity for Doing Harm. Science & Spirit. Vol 18, nr 2 / mai-juuni 2007, lk 51–57. Tõlgitud ja avaldatud Helen Dwight Reid Educational Foundationi loal. Heldref Publications, 1319 Eighteenth St., NW, Washington, DC 20036-1802. © 2007.
Mitu kuud järjest tegeles enam-vähem juhusliku valiku alusel koostatud sõjaväepersonal sellega, et leiutas ja pani toime piinamisi, mille massilisus ja metsikus hämmastas paljusid vaatlejaid. Naisvange vägistati, mehi pilastati kumminuiadega, käeraudades lapsi pilluti kividega. Kongidesse lasti ilma suukorvita tapakoeri, kuni seal kinni peetavad alaealised mitte üksnes urineerisid, vaid ka roojasid ennast täis. Täiskasvanud kinnipeetavad – sageli võeti haarangute käigus kinni kõik küla meessoost elanikud – valati üle fosforhappega, võeti alasti, sunniti neid moodustama püramiide ja masturbeerima, seda kõike samal ajal videole salvestades; nende suguosade külge kinnitati elektrijuhtmeid.
Eesotsas raadiohääl Rush Limbaugh’ga kuulutas terve autoriteetide koor säärased teod ületähtsustatuks, nimetades seda “kergeks ajaviiteks”, millega lihtsalt taheti “pingeid maandada”. Ent kuigi keegi ei kahelnud, et pingeid oli paljudel vastutusele võetud noortel meestel ja naistel kogunenud üksjagu, ei saanud enamik kõrvaltvaatajaid ikkagi aru, miks oli neid tarvis maandada niisuguse leidliku jõhkrusega. Seda enam, et paljudel otsestest süüdlastest oli senine teenistuskäik laitmatu või koguni eeskujulik.
Seersant Ivan Frederick, kelle karistus oli Abu Ghraibi metsikustes osalenutest üks karmimaid, oli varem välja teeninud üle tosina autasu, nende hulgas kolm Teenetemedalit ja Pronkstähe, mis saadakse “kangelasliku või silmapaistva tegevuse eest”. Fakt, et tema ja lugematu hulk teisi mees- ja naissõjaväelasi – mõnigi neist Pronkstähe või Purpursüdame kandjad – panid toime sääraseid kurjuseakte, seab meid hoopis raskema küsimuse ette.
See on sama küsimus, mis kerkib seoses natsi-Saksamaa ja Rwanda genotsiidiga, aga ka kõigi perevägivalla juhtumite ja kõigi ühiskondadega, kus sallitakse rassismi või mõnd muud nakkust: mis paneb häid inimesi tegema halba?
Vähe on küsimusi, mis oleksid inimloomuse mõistmise seisukohast sedavõrd määravad ja millest samas nii tihti mööda vaadataks. Ahvatlev on ju uskuda, et kurja teevad ainult üdini kurjad inimesed. Meile meeldib mõelda, et heade puhul – enamasti peetakse selliste all silmas omasuguseid – probleemi pole. Head võivad küll teha vigu ja kompromisse, kuid nende jaoks on alati olemas piirid, millest üle ei astuta. Niisiis asendame me tülika küsimuse – sageli oma poliitiliste juhtide õhutusel – lihtsamaga: miks on ühed inimesed head ja teised halvad? Ja nii võime me rahumeeli unustada hoiatava loo Luciferist, “valgusetoojast”, kes langes jumala soosingust kõige sügavamasse kõlblusetusse. Unustame miljonid sakslased, kes leppisid holokaustiga või osalesid selles. Unustame orjatallid George Washingtoni presidendiresidentsis. Või Martin Luther King juuniori abieluvälised suhted, kui juba unustamiseks läks.
Samal ajal aga ületavad “head” endiselt eetilisi barjääre. Ja nagu selgub, ei ole keegi meist selle võimaluse suhtes immuunne, ükskõik kui õigeks me ennast ka ei peaks.
Küllap meie vägivaldse aja vaimust ajendatuna pakuvad kolme uue raamatu autorid meile üldinimliku kurjuse teemal oma ekspertarvamuse. James ;Hollis on psühhoanalüütik, Jacob Needleman on filosoofiaprofessor ja Philip Zimbardo eksperimentaalpsühholoog. Kõik nad lähenevad küsimusele eri nurga alt, kuid kõik võtavad aluseks Sokratesele omistatud kuulsa ütluse “keegi ei tee kurja tahtlikult”.
Kui keegi ei taha teha kurja, siis kuidas see ikkagi sünnib? Raamatus “Why good people do bad things” tõdeb Hollis, et kõlbelist alust positiivsele eetilisele käitumisele on peaaegu võimatu rajada ja et selles on süüdi meie lõhestatud ego. Toetudes paljuski Carl Jungile, näeb ta põhiprobleemi vastuolus inimese seesmise mina ja elus toimetulekuks eeldatava kohastumisvajaduse vahel. “Iga toimetuleku või oma vajaduste rahuldamise nimel tehtud kohastumissamm ohustab meid kaugenemisega oma pärisloomusest. --- Me muutume paratamatult oma mina adaptatsioonideks; me väljendame neid ja kehastume neiks oma psüühilistes häiretes.” Hollis ütleb, et me ei saa olla head, kui me ei ole terved, ja me ei saa olla terved, kui me ei süüvi alateadlikesse tungidesse, mis sunnivad meid tegutsema ajendeid ja võimalikke tagajärgi kaalumata. Olukorra muudab veelgi raskemaks see, et teatud määral on inimesed ühiskondlike olude saadused, ühiskondlikud normid aga võivad kahjulikku või järelemõtlematut käitumist soodustada.
Kui Hollisel on õigus, siis on kurjast hoidumisel üks tingimatu eeldus – pidev ja kohusetundlik enese ja teadvuses uinuva kurjategemise võime analüüsimine. Samas on “hoopis lihtsam näidata näpuga, süüdistada ja pidada end teistest paremaks”, märgib ta. “Töö [iseendaga] nõuab täiskasvanulikkust, küpsust, ja kellele see ikka meeltmööda oleks?” Meeleheitlikult noorutsevas kultuuris, mis on sünnitanud “Jackassi”, “Punk’d” ja “Meeleheitel koduperenaised”, on see miljoni dollari küsimus. Paraku ei ole Hollisel ühest head vastust.
Lähenedes teemale Antiik-Kreeka filosoofia ja judaistliku teoloogia vaatenurgast, esitab Jacob Needleman oma mõnevõrra pompöösses raamatus “Why can’t we be good?” üsna sarnase hüpoteesi. Asi pole selles, et me ei tea, mis on hea, ütleb Needleman, vaid selles, et enamik meist ei suuda seda teadmist ellu rakendada. Kõlbeline areng eeldab “kokkupuudet suurte ideedega” ja valmidust hoolikalt jälgida oma seesmist mina. Kõlbeline käitumine on selle kaemuse energia ülekanne keha lihaste kaudu, kooskõlas “inimlikkusega” – Needleman on veendunud, et “inimlik kurjus lihtsalt ei saa eksisteerida teadvuses, mis oimab kõiksuse ilu ja korrapära”.
Ent isegi kui sellel veendumusel on alust – mis omakorda oleks mööndus autorile –, saab tema proovikiviks taas kord tegelikkus. Needlemani “kõiksus” võib küll koosneda inglikooridest, aga selle maine vaste on täis inimesi, kelle tähelepanu jaguneb kümne eri asja vahel niipea, kui äratuskell heliseb. Hollis ja Needleman võivad olla kasulikud teejuhid mõnelegi otsijale, kuid kui me tahame tõepoolest mõista, miks “headest inimestest saavad kurjad”, siis peame oma laboratooriumiks valima tavalised surelikud. Õnneks on raamatu “The Lucifer Effect” autor Philip Zimbardo keskendunud just neile.
Zimbardo on vägagi teadlik sellest, kui kergesti suudab ka südametunnistusega inimene tekitada ränka kahju – just tema oli see, kes omal ajal päästis džinni pudelist välja oma kurik u ulsa Stanfordi vanglaeksperimendiga. 1971. aastal seadis Zimbardo Stanfordi ülikooli ühes õppehoones sisse ajutise vangla, kus juhuslikult valitud kahekümnest katsealusest osa määrati “vangideks” ja osa “valvuriteks”. Kõik katsealused olid tavalised tudengid, kes olid läbinud rea teste psüühiliselt tasakaalutute isikute väljasõelumiseks. Zimbardot huvitas peamiselt see, kuidas käituvad kahenädalase “vangistuse” jooksul vangid, ent tema üllatuseks ja peagi õuduseks paistsid katses silma hoopis valvurid. Kuigi nende ülesanne oli üksnes hoida korda ja tagada teatavatest konkreetsetest reeglitest kinnipidamine (näiteks “vangid peavad üksteist kõnetama ainult numbriga”, “vangid peavad osalema kõigis vangla tegevustes”), andsid valvureid mängivad tudengid peagi oma rolli ahvatlustele alla. Esimese kahekümne nelja tunni jooksul muutusid tavapärasteks meelevaldsed karistused ja verbaalne alandamine. Sellele järgnes füüsiline alandamine, ja juba vähem kui nädala pärast sundisid mõned valvureist suurima lõbuga oma poolalasti ja põhjalikult demoraliseeritud vange – omaenese kaasüliõpilasi, kes polnud vähimatki halba teinud – matkima sodomiitlikke akte. Kui katse kuuendal päeval peatati, märkis üks valvuritest nördinult, et mõnedki tema kaaslased olid pettunud – “osalt rahast ilmajäämise pärast, aga osalt sellepärast, et neile meeldis”.
Katses osalejad olid tavalised keskklassi peredest pärit üliõpilased suurepärase haridusliku taustaga. Peaaegu kõik olid enne katse algust eelistanud saada “vangiks” – valvuri autoritaarne roll tekitas neis vastumeelsust. Seepärast järeldas Zimbardo, et põhjus peab igal juhul olema milleski muus kui isikuomadustes. Ükski eelnenud psühhiaatriline test ei võimaldanud ennustada “valvurite” hämmastavat käitumist – hoopis olukord, millesse nad sattusid, oli nakatav. Teisisõnu polnud tegu mustade lammastega, vaid nõgise aedikuga. “Teatavates pingelistes sotsiaalsetes olukordades,” järeldab Zimbardo, “muutub inimloomus niisama dramaatiliselt kui keemiliste ainete mõjul Robert Louis Stevensoni haaravas loos dr Jekyllist ja mr Hyde’ist.”
Kõnealuse järelduse kinnituseks leidub nüüdisajal hulk tõendeid. Eriti tuntud on Stanley Milgrami “kuulekuskatsed”, mille käigus jahmatavalt suur enamik katsealustest tekitas valget kitlit kandva laborandi palvel kaasinimesele oma teada valusaid ja koguni surmavaid elektrišokke. Andes hämmastava üksikasjalikkusega veel kord ülevaate Stanfordi vanglaeksperimendist, analüüsib Zimbardo lisaks mitmete teiste uuringute tulemusi ja toob välja peamised situatsioonilised tegurid, mis muudavad meid kahjulikule käitumisele vastuvõtlikuks või seda sallivaks. Pole üllatus, et üks võimsamaid tegureid on seotud dehumaniseerimisega; kui propaganda taandab teatava inimrühma nummerdatud vangideks, “prussakateks” (nagu nimetasid hutu ekstremistid Rwandas tutsisid) või “kaltsupeadeks”, siis on tee piinamistele või genotsiidile juba üksjagu valla. Halba käitumist soodustab ka anonüümsus, samuti autoriteetse isiku tunnetatud kohalolek, kes ei taha või ei ole ühemõtteliselt otsustanud seda keelata.
Kahtlemata oli ka Zimbardo ise selline autoriteetne isik ja nüüdseks on tal olnud piisavalt aega, et oma kõlbelise vastutuse üle vanglaeksperimendis järele mõelda. Kui kasutada tema enda mär ks õnu, siis esindas ta “Süsteemi”, mis tekitas nakkusliku “Situatsiooni”. Ja nimelt sellelt tasandilt võtab ta analüüsida reaalseid vägivallategusid Abu Ghraibis, tõestades veenvalt, et kuigi Fredericki ja tema kaasosalisi ei saa pidada süütuks, ei ole ometi tegu üksikute mädapaisetega, kellena sõjaväeprokurörid neid näitasid. Ilma korrapäraste puhkusteta ja osal juhtudest ka ise vangikongidesse majutatud Frederick ja tema kolleegid kannatasid tohutu stressi all. Samuti olid tundmatuks jäänud sõjaväe- (või CIA) teenistujad õhutanud neid kinnipeetavaid sunniviisilisteks ülekuulamisteks “ette valmistama”.
Samal ajal avaldasid nende kaitseminister ja ülemjuhataja poolehoidu piinamistaktika rakendamisele ja sõjavangide kohtlemist puudutava Genfi konventsiooni mittesiduvaks muutmisele USA vägede puhul. “Mädanemine algas peast,” rõhutab Zimbardo, näidates, kuidas protsessis kasutati tema enda uurimistulemusi. USA sõjaväes on aastaid kasutatud Stanfordi vanglaeksperimendi andmeid treeningprogrammides, millega valmistatakse sõdureid ette võimaliku vangilangemise puhuks. Pärast 11. septembri sündmusi aga kohandati need programmid ümber, “et täiendada vaenlase sõjaväelastelt või tsiviilisikutelt agressiivsel teel informatsiooni hankimise taktikalist arsenali”. Niisiis oli Abu Ghraibis ja teistes vanglates tegu läbimõeldult tekitatud olukorraga, kus anti vaba voli piinamisele, samas võimaldades käsuliinis kõrgematel tegelastel vastutusest kõrvale hoida.
Teades, et elu on täis olukordi, mis meid proovile panevad, ja et võimukandjate ajendid on sageli ebapuhtad, on väga oluline end ette valmistada reageerima heaga. Zimbardo esitab kindlaid tõendeid, et inimesed, kellel on harjumus kambaga samastumise tungile vastu seista, jäävad suurema tõenäosusega vankumatuks olukordades, kus nende kaaslased kas teevad kurja või soodustavad seda vaikides. Nagu on kirjutanud Edmund Burke: “Kurjuse võiduks pole vaja muud, kui et head inimesed ei tee mitte midagi.” Demokraatia eeldab arusaamist, et vastutus kurja ärahoidmise eest jaguneb paljude vahel. “Mitte midagi” määratlemine on raskem, kui võib tunduda. Kas langeb vastutus Abu Ghraibi sündmuste ja üldse vägivalla- ja piinamispoliitika eest ka neile kodanikele, kes valimistel teadlikult hääletasid teist korda järjest selle algatajate poolt? Kas peaksid need, kes hääletasid vastu, rahulduma tolle ainsa leppimatusepiiksuga või valima aktiivsema sekkumise? Need on keerukad küsimused, kuid ühes võime olla kindlad: piir hea ja kurja vahel jookseb läbi meie endi seest, ja uskuda midagi muud tähendab toita enese kurjusega leppivat poolt.
Tõlkinud Erkki Sivonen
Trey Popp. Bad Samaritans: On the Universal Capacity for Doing Harm. Science & Spirit. Vol 18, nr 2 / mai-juuni 2007, lk 51–57. Tõlgitud ja avaldatud Helen Dwight Reid Educational Foundationi loal. Heldref Publications, 1319 Eighteenth St., NW, Washington, DC 20036-1802. © 2007.