Luuletaja portree enfant terrible’ina

Juhan Viiding oleks 1. juunil saanud 60aastaseks. Kirjastuse Ilmamaa tellimusel on Mari Tarand kirjutanud oma vennast raamatu, millest avaldame mõned väljavõtted.

Ma kirjutan Juhani lapsepõlvest ja noorukieast, ajast, mil olin lähedal ja mida ma kõige paremini tunnen. See on tõepoolest luuletaja lapsepõlve raamat, kuid mitte ainult. Kirjeldan pinnast, millest võrsus luuletaja Juhan Viiding – ainelist olu sõjajärgses Tallinnas, vaimset õhustikku üldisemalt ja eriti meie kodus. Tahes või tahtmata seisan väga sageli ja üpris pildi keskel mina ise ja minu suhteliselt pikale veninud lapsepõlv. Ühesõnaga, see ei ole Juhan Viidingu elulugu, vaid pigem mälestusteraamat.

Juhan on minust seitse aastat noorem ja ta elas minuga ühiste seinte vahel kuni abiellumiseni, oma pere loomiseni. Ajatelje teist otsa olen nihutanud natuke kaugemalegi Juhani sünniaastast, kõnelen ka esivanematest ja juurtemaast. Täiesti teadlikult olen vältinud materjali kogumist mujalt, Juhani sõprade ja teekaaslaste suust. Kirjutan sellest, milles ise enam-vähem kindel olen. Siiski on paar erandit, mille põhjendatusest lugeja loodetavasti aru saab. Mõnd Juhanile olulist inimest olen püüdnud portreteerida. Isa, ema ja õed on kaasas muidugi kõikjal ja alati. Kuid siiski on mu raamatus veel üks tegelane, veel üks meie pere liige – see on kirjandus ja LUULE, mis meid ühendas ja toitis, nagu küllap ka paljusid selle raamatu lugejaid. Ja Tema pidev kohalolek õigustaks mu raamatut ehk ka Juhani silmis, kes loojate eluloolise tausta ületähtsustamist muidu hea pilguga ei vaadanud.

**

Meie kodu asus Tallinna südalinnas Pärnu maanteel majas nr 23. Kui ma praegu sellele vaimusilmas tagasi vaatan, näen sel väikesel lõigul Vabaduse väljakust üles Tõnismäeni otsekui tihendatud, kokkupressitud kujul suurt tükki aja- ja kultuurilugu. Ehituslikult paiknes ja paikneb seal ju rida kolmekümnendate aastate arhitektuuri ilusaid näiteid. Pärnu maantee majas 23 on elanud inimesi, kelle tegevus Eesti loosse jälgi jätnud: Aino ja Oskar Kallas, Paul Rummo ja tema venna Jaan Rummo pered, Semperid, Nigol Andresen, akadeemik Jüri Nuut, Juhan ­Schmuul, Ita Saks. Siia majja sündis Juhan Viiding ja elas siin oma lapsepõlve esimesed neliteist aastat. Pärnu maantee majas number 23, ma ei tea täpselt, millises korteris, said kokku Otto Tiefi varivalitsuse liikmed, need “kolmanda tee meesteks” kutsutud, ja nende portfell tähtsate dokumentidega leiti hiljem vastasmaja keldrist. “Palace’i” hotelli poolt tulles jõuame aga majani, mille all kurikuulus “Kawe” kelder.

**

Juhan ei olnud paha poiss, oli koleerik ja rääkis kohutavalt palju. Klassijuhatajatunnis tuli mõnikord viis minutit pärast tunni algust öelda: “Juhan, mine nüüd sina natukeseks ajaks ukse taha, et me saaksime teistega rääkida.” Aga õige varsti pistnud Juhan pea ukse vahelt sisse ja küsinud armsal moel, kas ta tohib tagasi tulla.

**

...elu argipäev tähendas tulekuid-minekuid, õppimisi, viiuliharjutamisi, söögikordi, asjade otsimist – ratas pidi pöörlema. Ühiskorteri kitsastes oludes langes selle käigushoidmine ema õlgadele. Ja äkki oli õlitatud masinavärgi vahel väike krigisev liivaterake – see oli Juhan, kellele lihtsalt ei olnud omane teistega arvestada ja alluda. Tollal muidugi ei räägitud hüperaktiivsetest või indigolastest, kelle erilisust murda ega muuta ei tohi. Enfant terrible kujunes Juhanist tasapisi, ent sõnakuulmatuse nähud ilmnesid juba õige varakult.

**

Onu Märt Laarman sulgus oma sisepagulusse väga täiuslikult. Teda tunti kui meest, kes ei käinud iial kinos, kes ei kuulanud ühtki raadiojaama peale ragisevate välismaa saatjate ja kes oma mõtteid jagas ainult väga kitsas ja usaldusväärses sõprade ringis. Kord noore ajakirjanikuna oli mul lihtsameelsust paluda onul rääkida raadiosaates eesti aabitsa loost.

Teadsin tema raamatuloolisest huvist ja aabitsate kogust. “Eesti Raadio? Misasi see on?” küsis onu ja ta näole ilmus see eriline põlglik ilme, mida tundsin.

**

Ema oli väärikusepiirid üsna kitsilt tõmmanud. [–] Jääb saladuseks, keda siis ema päriselt eeskujuna kujutles. Ta ju ei tahtnud olla proua, seisis oma maalapse päritolule väga lähedal.

Ja kasutas sageli väljendit “haritud inimene nii ei tee”, ise hinges põdedes oma ametliku hariduspaberi puudumist.

Mulle tundub, et omaenda ideaalid oli ema juba vaat et koolipõlves kindlaks määranud. Need olid nii kõrged ja kõigutamatud, nii täiuslikult õiged. Inimene pidi püüdlema ainult tarkuse, ilu ja kõrge moraali poole. Tahtejõulise iseõppijana rühkis ema oma eesmärkide suunas.

Endastmõistetavalt pidid tema väärtused omaks saama ka lastele. [–] Leebemaks ja leppivamaks lähedaste inimeste nõrkustega muutus ta alles vanas põlves. [–] alles pärast 60. eluaastat sai ta uuesti tegelda nende asjadega, mis teda nooruses olid paelunud, aga millele aeg ja olud olid kriipsu peale tõmmanud. [–] Kuid see pole siiski raamat emast. Emast, kes pidi oma elu viimased kaheksa aastat poega taga leinama

**

Juhani tutvus- ja suhtlusring oli äärmiselt lai, sest tema huvi inimeste vastu oli erakordne. Ja kadestamisväärse kergusega võis ta läheneda võhivõõrale inimesele, kui selles miski teda inspireeris. “Ma kohtasin täna võrratut vanameest,” võis mõnikord kuulda ta suust. Oma liikumises tänavail, vanakraamipoodides ja kohvikus ta lausa kogus huvitavaid tüüpe, liitis neid oma pildigaleriisse, kus juba ees ootasid vana kellassepp ja mööbliäri kärumees ja teab kes kõik veel.

**

Ei mäleta, et Juss oleks mõtteid mõlgutanud näiteks Tartu ülikoolist. Kuidagi nii loomulik ja ainuvõimalik tundus lavakooli mineku mõte meile kõigile. Ja siin me (vähemalt mina küll) olime juba ette kindlad, et nüüd astuvad ta jalad õigele teele. Ega me tollal ei mõelnud:

esiarmastaja või esivõitleja välist kuju tal vahest pole. Meie silmad nägid teda muidugi nii, nagu olime harjunud vaatama: vaimsus, vaimsus ja vaimukus ennekõike! Veel ei olnud me teadlikud nähtamatust luulest, mis juba neil päevil pidi hõljuma selles Harju tänava korteri raamatutolmuses kapitaguses toas. Mida ja kui palju meie sellest nägime? Kust jookseb piir poisikese vahel, kelle väikesi pühendusi pudenes ka õdedele, ja äkitselt tõelises luulepalangus oleva nooruki vahel? Neid väikesi luulekatsetusi on mu sahtleis. Neljateistaastane poiss igal juhul mängib luuletajaks saamise mõttega. Juhani suure eeskuju Heiti Talviku nimi vilksab siin ja tema mõju on äratuntav nii mõneski kujundis.

**

Parve kogu viimane luuletus (“Kas mõistab järeltulev sugu, / uus kauge seltsimees, / et meie põlve ajalugu / on meie värssides?”) sai hiljem tuntuks Noorsooteatri luulelavastuses.

Lavastaja Mati Unt andis Parve küsimusele omas ajas julge ja mõtlemapaneva vastuse. Aga minu kadunud isa Paul Viiding oli 1958. aastal lehekülje äärele kirjutanud: “Küllap ta on. Aga ega üles küll ei leia. Selle eest on hoolt kantud, et värsid ajalugu ei peegeldaks.&rd quo;

**

Aastad läksid, Juhan küpses luuletajana, mina küpsesin lugejana. Siis peatus maailm Juhani jaoks ja tema luule sai lõplikuks, hakkas elama iseseisvat elu. Seda loetakse ja lauldakse ja kuulatakse heliplaadilt. Vanade austajate kõrvale on astunud täiesti uus lugejate põlvkond.

Kui sügiseti Betti Alveri luulepäevadel kogunevad Jõgevale koolinoorte luuleteatrid, on mõni neist ikka ja jälle pöördunud Juhani luule poole. Sel loomingul on ka oma sügav tõlgendaja ja eritleja Hasso Krulli näol, kes on koostanud ja järelsõnadega varustanud mõlemad Juhani surma järel ilmunud koguteosed, “Kogutud luuletused” ja “Tiibadega raamatu”. [–] Mulle on osaks langenud kaasa elada, kord lähemalt, kord kaugemalt, sellele, kuidas koorest rabeleb välja valge laululind, kuidas nukust areneb ööliblikas oma kirgliku teispoolsuse igatsusega. [–] Aga mina ei taha lasta Juhani käest. Me läheme ikka edasi piki randa üle heliseva luiteliiva ja, Heiti Talviku sõnadega: “Sinna kaome, rinnas kuldne seeme, / igavese päikse võrsuv and.”