Luuletajale vilets aeg?

Siinsamas ülal kirjutab Indrek Hirv, et poeet Juhan Viiding oli nael, mis ei passinud lameda aja seina. Ja laupäevases Postimehes avaldas Rein Raud ilusa mälestusessee, mille lõpetab küsimusega: “Kuidas võis juhtuda, et pärast mõnd lühikest aastat iseseisvust oli meie elu jõudnud seisu, kus temas polnud enam kohta ühele tema kõige täpsematest nägijatest...?”

Mul oli see õnnetu juhus toimetada trükki Juhani viimane avalik tekst “Vapustus” (Areen, 17. II 1995), mille Õhtuleht nüüd taas avaldas. See imestas valimisliidu Parem Eesti / Eesti Kodanik loosungi “Eesti eestlastele!” üle eht üdi-viidinglikus poeetikas. Juhan arutas minuga selles leiduvate nimede kirjapilti, proovis, kuidas paremini kõlab. Ei osanud seda siis ega oska nüüdki mingiks poliitiliseks testamendiks pidada. See oli olulise sõnumiga vaimukas kaastöö.

Ei pääsenud Parema Eesti mehed parlamenti, ei hakanud keegi mitte-eestlasi küüditama. Tõsiselt rahvuslik aeg, “Tallinna kesklinn eestlastele!”, on alles nüüd kätte jõudnud, kui pronksmees küüditatud ja võidusammas tõuseb. Ja ega sedagi saa eestlastele väga pahaks panna, see mahub terve ja mõõduka natsionalismi alla.

“Sina küll ei öelnud, et nii halb kui nüüd, vabaduse ajal, pole Eestis kunagi olnud, kuid paratamatult toetasid Sa oma isikliku valikuga seda üleüldist ja lolli virisemist,” kirjutas oma järelhüüdes Mati Unt (Areen, 3. III 1995).

Hirmus kahju Juhan Viidingu lahkumisest, aga vaevalt et ta meid vabariigi viletsuse pärast maha jättis.