The Eagles "Hotel California"

Igasugune üleolev suhtumine USAsse on mulle alati mõttetu tundunud, olen terve elu sellest riigist, eriti Californiast, unistanud. Rollercoaster'itest, päikesest, Mikist, burgeritest, ookeanist, vaaladest-delfiinidest ja muust sellisest, mis ühendab täiskasvanuid ja lapsi, kaotab ära vanuse- ja haridusepiiri, lihtsalt lõbustab. Selgus, et olen osanud valida õiged unistused. Kolm nädalat oktoobrikuises Californias olid maailma kõige lahedamad ja selgus, et kõik, kes ajavad juttu à la sõida sinna ainult siis, kui sul tõesti kõik muud maailma kohad on läbi käidud, on lihtsalt lollakad. Jah, muidugi on Ameerikas ka rumalust ja julmust, aga sellist grandioossust, meelelahutust ja sära pole ma näinud kusagil mujal.

Los Angelesse minek on muidugi paras piin - pikk sõit läbi Frankfurdi ja metsik turvakontroll ajavad juhtme totaalselt kokku. Käsipagasis olnud vedelikud ehk kreemid, huulepulgad ja silmatilgad lähevad läbipaistvasse kilekotikesse, keha otsitakse viimsete luku- ja varbavahedeni läbi, aga sellest hoolimata õnnestub mul koos ühe turbanis härraga sattuda elitaarsesse seltskonda, kellele pakutakse ka pikka põnevat erikontrolli, mille käigus meie kotid detailselt läbi puistatakse. Ja kui selgub, et väljaprinditud Vegase hotellibroneeringul pole peal hotelli majanumbrit, algab üks suuremat sorti ootamine - närviline saksa naine kardab, et kaks eestlast moodustavad juba ohtliku reisiseltskonna, ning esitab korduvalt sügavmõttelise küsimuse "why so many Estonians?". Lõpuks halastatakse ja lennukist me ikka maha ei jää. Üldiselt tasub viisast hoolimata varuda väga palju kannatust ja igasuguseid pabereid, millega vajadusel enesekindlalt vehkida. 

Üksteist tundi hapukapsast vitsutavate ja pussutavate vanameeste keskel Lufthansa lennukis (taustaks mängimas lõputu film mustanahalisest tüdrukust, kes õpib grammatikavõistluseks), ning olemegi supersäravas päikeselises Los Angeleses. See on linn, kus iga jorss sõidab üksi hiiglasliku kastiga džiibiga ringi, r'n'b põhjas, ja naftat pumbatakse välja kesklinna mägedest. See on linn, kus on sadu staare, miljoneid staarikspürgijaid ja sada tuhat kodutut (see pole liialdus). See on linn, mis on nii popkultuurist läbi imbunud, et see lihtsalt ei mahu pähe - siin elas F. Scott Fitzgerald, siin viskas ta sussid püsti, see on Bukowsky vana maja, seal pani River Phoenix üledoosi, sealt paistab legendaarne Hotel California - vaata ja imesta! Tõelise LA tunde tekitab sõbranna Aigi Vahing, kes meid algatuseks oma katuse alla lubab. Tõelise selles mõttes, et ka tema on struggling actor, kes püüab läbi lüüa. Arvan, et lööbki.

Los Angeles on endiselt filmiglamuuri keskus. Siin-seal kohtab kuulsat kinorahvast, peaaegu kõik restoranide ettekandjad on seni veel töötud, ent üliilmekate silmadega näitlejad ja mõnedesse kinostuudiotesse pääseb ka sisse filmitegemist lähemalt vaatama. Meie käisime kuulsaimas, Universali stuudios, kus on lisaks ekskursioonile ka lõbustuspark. Seal näeb "Psühho" Batesi motelli ja mäe otsas olevat Normani ema õudset maja, pesuehtsat King-Kongi, "Maailmade sõja", "Lõugade" ja paljude teiste suurfilmide võtteplatse, aga samas ka hetkel töö ;s olevaid projekte, muu h ulgas näiteks "Meeleheitel koduperenaiste" ja "CSI" filmimist.

Lõbustuspargi-huvilistel tasuks ära käia lisaks klassikalisele Disneylandile ka Magic Mountainsis - maailma suurimate Ameerika mägedega ekstreempargis. Ilma põrandata mega-coaster'i Tatsu saba on parematel päevadel neli tundi, aga asi on seda väärt (ega me muidugi lollid pole, ostsime kallima pileti, sellega saab ilma järjekorrata).

Los Angelesest liigume edasi renditud kabrioletiga läbi tulise kõrbe kiirteed mööda Las Vegasesse. Autot rentides tuleks arvestada, et kindlustus on umbes sama kallis kui autorent, ja kindlustuseta kiirteedele ilma suure USA sõidukogemuseta rallima küll minna ei soovitaks. Õhtupimedas Vegasesse kohale jõudes jäävad aga suud ammuli - see on täiskasvanute Disneyland, suur, sätendav ja mürtsu täis. Hotelli soovitaks internetist ära broneerida, siis saab paremad hinnad. Meie valik, The Venetian, on suurepärane. Hotelli alumised korrused kujutavad endast Veneetsia linna kõigi oma kanalite, laemaalide, poekeste, restoranide ja arhitektuuriväärtuslike platsikestega, mööda kloorilõhnalisi ja erksiniseid kanaleid sõidavad gondoljeerid, kes gondlites istuvatele paarikestele täiest kõrist "O sole miot" huilgavad (lootuses, et mõni kuulus muusikaliprodutsent neile silma peale viskab). Hiiglaslik kasiino kõliseb kutsuvalt ja hotelli teatris mängitakse "Ooperifantoomi".

Kui seda vaadata ei viitsi, siis võib kõrvalhoones vaadata "Mamma miat", üle tee hotellides esinevad aga Elton John ja Celine Dion kuu aega jutti. Restoranis lösutab Pamela Andersoni eksjorss Tommy Lee ja meie hotellis olevat samal ajal ära leppinud Paris Hilton ja Nichole Ritchie, aga seda imeasja kahjuks oma silmaga näha ei õnnestunud. Meelelahutuse pealt sealkandis kokku ei hoita. Ka meie sviit on mõnus, vaade 31. korruselt Vegas Stripi peale on ikka jõllitamist väärt. Aga Vegases me üle kolme päeva passida ei viitsi, vaid asume ülejäänud Californiat avastama ja võtame suuna põhja, San Francisco poole.

Kõrbes on 33 kraadi kuuma, päike paistab, samal ajal väriseb ümberringi torm, sajab meeletut paduvihma. Loodus näitab värve, mida ma pole varem näinud. Varsti asenduvad tuhmid kollased kirkamate toonidega, saabuvad tumesinine lõputu taevas, äkilised mäed, pruunid kuivad surnud alad. Mööda tühje väikseid maanteid jõuame taas rohelisele maale. Hakkavad paistma viinamarjaistandused, viljakad põllud, teede ääres reklaamivad end suurtel plakatitel prisked kohalikud poliitikud, nende taustal paistavad Halloweeniks kogutud eredad kõrvitsamäed. Järsku näib terve üks teeperv kuni horisondini must. Algul paistab, nagu oleks tegu kõikide maailma autokummide viimse puhkepaigaga, aga hais on kuidagi kahtlaselt orgaaniline. "Oi, see on ju lehmade Woodstock," täheldab mu abikaasa rahulolevalt. Jah, Ameerikas on kõik suur, ka lehmakari - tee ääres hängib tõesti kõvasti üle miljoni lehma.

Öö veetmine Ameerika väikelinnas on üsnagi jube ettevõtmine. Kohalikest uudistest võib aru saada, et väiksemates paikades valitseb crystal meth'i (kristallilise metamfetamiini) epideemia, vanemad ja lapsed on lausa pereti narkomaanid, relvad on väga levinud, toimub palju veidraid mõrvu ja röövimisi.

Meie tee peale sattuv väikelinn Bakersfield on õnneks keskmisest sõbralikum, kuid siiski paras pärapõrgu. Koh aliku "korraliku hotelli" hoovis parkimisplatsi kõrval asuva räpase minibasseini ääres kallavad mehhiklastest rekkajuhid endale tekiilat sisse ja möirgavad. Koridoris kohatud mehe vuntsid on pikemad kui ta jalad ja pilk nüri nagu plastmassnuga. Ruumikast hotellitoast laibahaisu eemaldamiseks keedan esimest korda elus lõhna pärast kohvi ja riputan kohvitassid toa eri nurkadesse. Hommikul 24. tänava kohvikus söödud hommikueine on neid kannatusi väärt - omlett värske spinati ja kohapeal valmistatud salsaga on vapustav.

San Francisco on tuuline ja jahe linn, hoolimata sellest, et september ja oktoober peaks olema seal kõige ilusamate ilmadega kuud. Ta on vist kõige euroopalikum paik kogu Ameerikas. Sellist sära ja camp'i, mida kohtab Los Angeleses ja Vegases, seal suurt ei ole, küll aga on jazz-kontserte, teatrietendusi jne. Biitnikute rajoon, legendaarsed raamatupoed ja sealsamas asuv Francis Ford Coppola restoran tasuks üles otsida - võib juhtuda, et vana Coppola või tema tütar Sofia, kelle mõlema kontorid asuvad restoraniga samas majas, võivad tulla ja vaikse olekuga armsas söögikohas teie kõrval pasta võtta. Kohalikud veinid on Californias muide head, muu hulgas ka Coppolate pere veiniistanduste omad, mis on saadaval igas paremas poes.

Mõne päeva pärast võtame suuna taas lõuna poole, et päike üles otsida. Legendaarne tee, mis kannab numbrit 1, kulgeb San Franciscost alla LAni. Mägede ja Vaikse ookeani vahel sika-saka kulgev teekond on hingematvalt ilus, sinetavas lõputus vees paistavad merilõvide ja delfiinide seljad. Tee ääres olevad merelinnakesed (Monterey, Santa Cruz jne) on kõik vaatamist väärt - need on Hispaania meresõitjate vallutatud alad, kus valitseb tänaseni veider segu Hispaania ja Ameerika kultuurist.

Monterey on minu jaoks üks reisi tähtsamaid punkte. See on lääneranniku parimaid vaalavaatluspaiku, kus võib kohata nii sini-, hall- kui küürvaalu. Laevaga merele sättides pole meil aimugi, milline õnn meie naeratab - vaid paarisaja meetri kaugusel kaldast kohtame juba esimesi sabadega sulpsu löövaid küürvaalu, kelle ümber tiirleb mitmesajapealine parv lollitavaid merilõvisid. Tegu pole turistiatraktsiooniga, laeval on umbes viisteist inimest, kellest enamik on kohalikud vaala- või fotograafiahuvilised. Veidi maad eemal kohtame veel nelja vaala, kes kuhugi nagu ära kaovad. Ja just hetkel, kui jõllitan üle reelingu ääre otse vette, hakkab laev  kahtlaselt kõikuma ja täpselt minu all ilmub veest välja üks suur pea. Väga suur pea. Täpsemalt, ühe kakskümmend meetrit pika looma pea.

Edasist on raske kirjeldada - ma hakkasin rõõmust värisema. Kaks hiiglaslikku vaalapoissi (õigemini täiskasvanud jurakat) on otsustanud tulla meie laevaga tutvust tegema, kõigepealt nad kõigutavad seda veidi uudishimulikult, siis kuulavad natuke aega (ilmselgelt lõbustatult) reelingult kostvat "oh my Godi" ja poseerivad, lasevad oma purskkaevust meile sahmaka vett ja kalalõhna näkku, löövad sabaga plärtsti ja läinud nad ongi. Kaasas olnud merebioloog kinnitab, et tegu on harukordse juhusega ja et loomad tavaliselt nii lähedale ei tule. Ega neid muidugi igal ajal ei näe, talveperioodiks ujuvad nad troopikasse paarituma.

Edasi sama teed mööda sõites tuleb vastu esoteerikamaiguline loodusime Big Sur (kõrgete rannalähedaste mägedega piirkond San Franciscost lõuna pool), mis on kirjeldamatu - seda tuleb kogeda. Nalja p& auml;rast käime ära ka Santa Barbaras, mis osutub üllatavalt sümpaatseks puhkuselinnaks, ja jõuamegi oma ringiga jälle Los Angelesse, et siin veel mõned päevad päikest võtta ja koduseks talveks jõudu koguda.

No ja siis, kui me paduvihmasesse ja külma Tallinna tagasi jõuame, siis otsustan esimese hooga, et kolin talveks kuuma vanni elama. Istusin vannis kolmveerand tundi ära, aga siis olid Kroonikad läbi loetud ja nahk tõmbas kortsuliseks ja tulin ikka vannist välja. Ma pole siiani kindel, kas see oli õige otsus.