Twitteri hashtag #MeToo sai alguse näitleja Alyssa Milano üleskutsest naistele jagada isiklikke lugusid naiste seksuaalsest ahistamisest. See sai alguse Hollywoodi mõjuvõimsa produtsendi Harvey Weinsteini jäledate tegude avalikuks tulemisest. Meem #MeToo (Mina ka) on moraalse raevuhoo klassikaline näide.

Moraalne raevuhoog sünnib siis, kui inimesed märkavad, et keegi on rikkunud moraalinorme (ära ­valeta, ära varasta, ära tee nõrgemale liiga jne), ning tunnevad, et üleastujat on vaja takistada. Tavaliselt vihastame siis, kui liiga tehakse meile või meie lähedastele, kuid moraalset raevuhoogu tunneme siis, kui liiga on tehtud täiesti võõrastele inimestele. Ma olen vihane ja ei kavatse kauem vaikida, on selle emotsiooni väljendus, mis kannustab teisi inimesi hukka mõistma ja karistama.

Kui mõistame kedagi diivanil arvuti klahve klõbistades hukka, anname sellega märku enda kõrgest moraalsusest.

Soliidses teaduslikus väljaandes ­Nature ilmunud artiklis „Moraalne raevuhoog digitaalsel ajastul“ analüüsitakse, kuidas internet muudab moraalse raevuhoo väljendamist ja selle sotsiaalseid tagajärgi. Viraalsust uurivad teadlased on selgitanud, et inimesed jagavad internetis tõenäoliselt rohkem sisu, mis tekitab neis moraalse raevuhooga sarnanevaid tundeid. See omakorda tekitab sotsiaalmeedias vihameemide ülekülluse ja loob tunde, et moraaliga on ühiskonnas asjad täiesti käest ära. Kuna tähelepanumajanduse arhitektuur tekitab selliste klikimagnetite pideva voo, millele inimesed igal pool ja igal ajal ligi pääsevad, siis tekib inimestes „vihaväsimus“ – seda kõike on lihtsalt liiga palju. Reaalses elus saab üleastujat karistada kuulujuttude, otsese vastuastumise või füüsilise karistusega, kuid kaks viimast on karistajale endale ohtlikud. Internetis saavad inimesed oma moraalset raevuhoogu väljendada lihtsalt klahvidel klõbistades, seejuures ise mõnusalt diivanil lesides. Veelgi lihtsam on teiste inimeste postitusi jagada ja lisada neile hashtag #MeToo. Sest kui mõistame kedagi hukka, anname sellega märku enda kõrgest moraalsusest.

Muidugi on moraalsed raevuhood ühiskonnale kasulikud sel moel, et hoiavad pahategijaid ohjes ja levitavad sõnumit, et selline asi on vastuvõetamatu, kirjutab ajakiri Nature. Kuid digitaalne meedia vähendab moraalsete raevuhoogude sotsiaalset kasu mitmel moel. Näiteks jääb see kõlakambritesse pidama ja ei pääse sealt välja. Kuna digitaalne meedia alandab viha väljendamise läve, siis võib see vähendada inimeste oskust teha vahet tõeliselt häbiväärse teo ja lihtsalt häbematuse vahel. On teada, et kui inimestel on võimalus oma viha kirja teel välja valada, siis on nad pärast seda vähem valmis kulutama raha ohvrite abistamiseks või tegema heategevuslikku tööd. Üks värske uuring näitab aga, et igapäevane „vihatöö“ sotsiaalmeedias muudab meid tundetumaks ja ükskõiksemaks inimlike kannatuste vastu.