Üheksakümnendate algusest saadik Eesti muusikas nii põranda all kui põranda peal olulisi, ägedaid ja hinnatud asju (Öäk, 3Pead, Eesti Pops jne) loonud ja vahendanud Erkki Tero (47) on sel kümnendil olnud väga viljakas elektroonilise artisti Djerrona.
Djerrolt on ilmunud tänaseks neli albumit ja peotäis väiksemaid pudinaid. Viimane neist, „DJERREXXIONS“ ilmus möödunud aasta lõpus ja sai – nagu Djerro eelmisedki plaadid – kriitikutelt kõrged hinded. Areeni aasta albumite tabelis seisis teos 13. kohal.
„DJERREXXIONS“ on järg artisti esimesele kauamängivale „XXmagick“ (2015). Loodetavasti sel aastal ilmuva sarja kolmanda osaga on see elektroonilise muusika seriaal, mille märksõnadeks on seks, pornograafia, gay-kultuur, fetišid, vabameelsed ja kõige hämaramad ööklubid. Viirastused, aimdused, fantaasiad neil teemadel. Ja ilma et selles instrumentaalses muusikas oleks otsest ohkimist-ähkimist ja lurtsumist, tajuvad ka (vähemalt osa) kuuljad seda erootilise biidina. Pisut on Djerro temaatikale siiski ka vihjanud – plaatide kaastekstides, ümbriste kujunduses –, aga mitte väga palju.
Hundinuiad uue plaadi kaanel on siis justkui erektsioonid?
Fallilised objektid jaa, ürgsed ja naljakad ka. Mulle on hundinuiad kogu aeg meeldinud, ikka üks ägedamaid taimi. Kui näen kraavis hundinuiasid, läheb tuju heaks! Ja plaadikaanel näeb see kimp välja nagu mingi torupillilaadne instrument. Mida iganes võivad need tõlvikud tähendada; kui asju väga selgelt ja otse öelda, siis pole see mu meelest enam väga huvitav. Ise võiks tähendused leida, keegi teeb neist ilmselt teed.
Ja üleüldse elektroonikas, kaasaegses muusikas, on tehnitsistlik liin kujundustes valdavalt sees. Poolandroidlik ja ärarobotiseerunud, kus kõik on hästi külm. Vastukaaluks meeldib mulle, et tehniline osa on mingil määral seotud loodusliku elemendiga, nagu igapäevane elu – lõpuks teed ikka oma hüperfuturistlikku kama õllepurkide ja suitsukonide seltsis talvetuult läbilaskvas mancave’s.
