Maailma kõige suvalisem bänd
Kahe aasta eest hakkas Ans. Anduri bassimees ja laulja Madis Aesma (24) ehk Tursk Jaan Pehkile (31) ehk Orelipoisile, keda ta isiklikult veel ei tundnudki, MSNi kaudu lugude põhju saatma. Tehtud olid need muusikaloomise arvutiprogrammiga Fruity Loops 4 ning Tursa tolleaegse lemmiku Kraftwerki vaimus. Mõnel oli pealkiri kah juures. Näiteks “Andruse tagasitulek”.
Jaan mõtles sõnad välja, laulis vokaali peale, saatis loo tagasi ning nõnda ansambel Köök tekkinud oligi. Tänaseks on Paide-Türi ühisprojekt andnud umbes viis kontserti. 15. juulil esitleb Köök Tartus festivalil Plink Plonk oma esimest plaati “Telegramm”.
Aga ühtegi proovi ei ole bänd seniajani teinud.
“Pole ju midagi proovida,” kehitavad mõlemad õlgu.
Kuidas ja millal te muusikategemist alustasite?
MA: Minu esimene keldribänd oli kümme aastat tagasi Paides – Rooza Öökull. Olin siis 13-aastane. Tegime igasugust muusikat. Pikapeale vajus see ära. Siis tekkiski Ans. Andur.
JP: Esimene bänd oli Galerii Räpinas, kus ma aianduskoolis õppisin. Kah kümme aastat tagasi, ainult et mina olin siis mõnevõrra vanem – kakskümmend. Pärast seda läksin õppima Tallinna G. Otsa nimelisse muusikakooli ja seal esialgu bändi ei teinud. Mõned ühisprojektid olid. Siis tuli Claire’s Birthday. Ja nüüd on hooajati Koer.
On neist omaaegsetest koosseisudest veel kuulsaid inimesi võrsunud?
JP: Galeriist Aapo Ilves.
MA: Nii kuulsat inimest kui Aapo Ilves Roozas Öökullis muidugi ei olnud. Aga oli praegune ERSO tromboonirühma kontsertmeister Andres Kontus. Ta oli juba siis väga tõsine muusikainimene, kirjutas lugusid, mida me ei suutnud maha mängida.
Teil oli mõlemal juba bänd olemas, Madisel Ans. Andur, Jaanil Koer ja Orelipoiss – muidugi kui Orelipoissi saab üldse bändiks nimetada, sest sa oled seal ju üksi.
JP: Ma ei teagi, mis ta on. Soolorühmitus?
Miks seda Kööki veel lisaks vaja oli?
MA: Ei olnudki üldse vaja. See tekkis suvaliselt, Köök on üldse kõige suvalisem asi maailmas. Ma ei tundnudki siis veel Jaani. Aga mul oli sõber, kes oli ühtlasi Jaani sõber ja rääkis mulle, et Jaanile ans Anduri muusika väga meeldib. Üks meist lisas teise MSNi nimekirja ja nii me mõnda aega teineteist nägemata suhtlesime. Paari kuu pärast saatis Jaan mulle Orelipoisi muusikat. Mina ei saatnud talle vist midagi vastu.
JP: Sa saatsidki mulle Köögi põhjasid.
MA: Jah. Mul oli arvutis muusikaprogramm Fruity Loops, millele ma juba natuke pihta saama hakkasin. Ja hirmus Kraftwerki vaimustus. Harjutasin natuke sellist elektroonilist trillallaad. Mina tegin veerand tunniga põhja valmis – tõttõrõrõõt!, saatsin Jaanile – kuula, mis ma tegin! Jaan laulis sinna siis vägevad ühendkoorid peale.
JP: Lihtsalt omavaheline lõbu.
Kuidas tekkisid laulude sõnad?
JP: Tursk pani põhjadele suvalised pealkirjad juurde. Näiteks “Andruse tagasitulek”. Mina mõtlesin siis edasi: “Tore klassivend, kus sa peidad end? Andrus!” Rohkem sõnu laulul ei olegi.
Mitu kontserti te andnud olete?
MA: Vist viis. Von Krahlis kolm korda, Järvakandis...
Mida te laval teete?
JP: Mina laulan. Tavaliselt.
MA: Mina ei teinud esimestel kontsertidel midagi. Kahel viimasel kontserdil mängisin sünti ja kidrat. Aga Plink Plongil esineme laiendatud koosseisuga.
Kes?
JP: Las see jääda esialgu saladuseks.
MA: Väga kuulsad ja coolid vennad. Ütleksin, et Eesti levimaastiku veteranid.
Kas Jaan laulab kontsertide vokaalpartii laivis?
MA: Osaliselt. Osa tuleb plaadi pealt. Vastasel korral oleks meil vaja nelja-viite neegrit taustale kõõrutama.
Ma juba kujutan ette, kuidas te endale nime võtsite. Kindlasti tegite parajasti köögis proovi ja...
MA ja JP: Me ei ole kunagi ühtegi proovi teinud.
MA: Kunagi ammu Tartus mõtlesin, et Köök võiks bändi nimi olla. Jätsin meelde, teinekord hea võtta. Igasuguseid lahedaid bändinimesid on ju veel kasutamata. Näiteks Külmikud.
Miks su hüüdnimi Tursk on?
MA: Ei tea. Jutud räägivad, et ma ise võtsin selle. Tulin lihtsalt ühel õhtul proovi ja ütlesin teistele, et kutsugu nad mind edaspidi Tursaks.
Jaan, aga miks sina oma sooloprojekti nimeks Orelipoiss panid? See on ka juba hüüdnime staatuseni jõudnud.
JP: Jälle täiesti suvaliselt. Ma õppisin parajasti Powerpointi programmiga internetis kodulehekülge üles panema. Oli vaja mingit nime oma aadressi juurde ja see oli esimene, mis pähe tuli. Praegu on see nimi isegi põhjendatud, sest ma olen ju ise kogult väga suur – nagu orel. Aga teen peenikest häält nagu oreli ülemised viled.
Koos bändi tegemine pole teie põhitöö.
MA: See ei ole üldse töö.
Kuidas te endale igapäevast leiba teenite?
MA: Ma olen Tartu Postimehe ajakirjanik. Olen sindki möödunud suvel intervjueerinud.
Siis sul ei olnud päikeseprille ja habet. Ja kindlasti oled sa vahepeal palju juurde õppinud.
Selles ametis õpib iga päevaga midagi juurde. Eelmisel aastal lõpetasin Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna.
Mis su diplomitöö teema oli?
Nõukogude tsensuur Eestis 1940-41 ja 1944-48.
Kas tänapäeva Eesti ajakirjandusele kuluks tsensuur ära?
Ei usu. Igasugune piiramine ei too midagi head.
Oled sa verbaalselt andekas? Kas sa ise ka laulusõnu kirjutad? Andurile näiteks?
Anduri sõnu kirjutame me kahe peale kitarristi ja laulja Fotoga. Pooled mina, pooled tema. Ja laulame ka pooleks.
JP: Ma võin kõrvalt öelda, et Tursk on verbaalselt andekas. Ta võiks vabalt kirjutada mõne terase ja humoorika raamatu.
Mis sinu põhitegevus on?
JP: Minu põhitegevus? Ma olen lihtsalt Jaan. Vabakutseline muusik. Tegelen, ühesõnaga, loomingulise tööga.
MA: Jaan on ka verbaalselt andekas. Sul on ju raamat ilmunud?
Oled sa Jaani raamatut “Sisukord” lugenud?
MA: Korduvalt. Ma olen seda ka oma sugulastele kinkinud ja nemad on seda omakorda kaugematele sugulastele kinkinud. Kõigile väga meeldib, mulle ka.
Mis täpselt meeldib?
Paljude Jaani luuletuste äärmiselt terav minimalism. Väga löövad, mõned kõlbaksid lausa hüüdlauseteks. Ootamatud mõttekäigud, etteaimatavatest piiridest väljuvad riimid.
Rääkige konkreetselt plaadist “Telegramm”.
MA: Seal on kolmteist lugu. Esimese loo pealkiri on “Telegramm Väätsalt”, see ajendas ka pealkirja.
Ans. Anduri lugudes on palju kohalikku koloriiti. “Liiklusummikud Paide kesklinnas” tuleb kohe meelde. Kas Köök on ka teadlikult kohalik, Järvamaa projekt?
MA: Loomulikult.
JP: Ei ole mingit põhjust mitte uhke olla, et me oleme pärit Järvamaalt. Kõige tähtsamad on ikka juured.
Nimetage kolm asja, mida teil on, aga mujal ei ole.
JP: Türi lillelaat, Paide-Türi rahvajooks ja Paide paepäevad.
Tursk on Paidest, Jaan Türilt. Kumb on ilusam linn?
MA: Me ei vaidle ka selle üle.
JP: Meil on selles suhtes kummalgi oma seisukoht, sinna pole midagi parata.
MA: Väga palju laule on kirjutatud igasugustest linnadest. Paidest ja Türist aga seni mitte.
JP: Meie album on Järvamaa-teemalisi laule täis.
MA ja JP: “Telegramm Väätsalt”. Järgmine lugu on “Andruse tagasitulek”, selle kohta võib ju ka oletada, et Andrus naases Järvamaale, näiteks Imaverre. Siis “Loskutovi tippmark”, mis räägib Paide-Türi rahvajooksust. “Vaatamisväärsused” on Paidest. “Laev leekides” räägib sellest, kuidas Mäos kunagi üks laev põles – auto peal, mast läks kõrgepingeliini vastu.
Aga me pöörame tähelepanu ka muudele Eestimaa paikadele. “Suveks tädi juurde Tõrvasse”, mida tõrvalased kuulata võiksid. Ega Tõrvastki üleliia laule ole. Ühe loo pealkiri on ka “Alam-Pedja”.
Kas teie muusika eesmärk on järvamaalasi oma kodukohta rohkem armastama panna, et nad siit ära ei läheks?
JP: Ma tahaksin, et inimesed rohkem mõtlema hakkaksid, et siin on ju hea elada.
MA: Mina unistan sellest, et saada kunagi Järvamaa teenetemärk või -medal.
Kas pealkiri “Telegramm” on kuidagi seotud Jaani minimalismiga? Telegrammides on ju ka vähe sõnu.
MA: Võib-olla tõesti. Ega meie lauludes väga palju sõnu ei ole.
JP: See ka, et telegramm oma olemuselt on midagi sellist, mida üks inimene teisele saadab. Plaat on nagu meiepoolne läkitus. Inimestelt inimestele.
Teil on üks lugu rahvajooksust. Kas sport on teile südamelähedane?
MA: Käin aeg-ajalt jalgpalli mängimas. Täna lähen ka. Ja praegu võtsin rätiku kaasa, et Paide tehisjärve ujuma minna.
JP: Mina sõidan jalgrattaga. Palju korraga ei jaksa, aga mul on fotokas kaasas. Kui ära väsin, teen pilte.
MA: Tal on Järvamaa looduspiltide blogi – www.perutavblogi.blogspot.com. Seal on üks väga ilus pilt kitsedest.
Kas te olete juba “oma” publiku leidnud?
JP: Publiku asi on meid leida.
Millist vastukaja te saanud olete?
JP: “Tore” “Mõnus.” “Kas lugusid saab?” Need, kellele ei meeldi, ei ütle pigem midagi. Ega kriitika ei muudaks meid nagunii. See, et me teeme lugusid suvaliselt, ei tähenda, et me neid enda arvates halvasti või ülekäte teeksime.
MA: Meil on ikka kõik lood läbi mõeldud. Aga mitte ponnistatud.
Kas Köögil on tulevikku? On teil veel ideid?
JP: Koostöö jätkamise mõttekuses ma ei kahtle. Aga kuna Köök on äärmiselt meelevaldselt tekkinud, pole mõtet ka edaspidiseks konkreetseid plaane teha.
MA: Kui on mingi värk, siis on mingi värk. Ja kui ei ole, siis ei pea sellepärast põdema. Köök on ikkagi ainult üks vigur, mis sündis tänu internetiajastule.
JP: Köök pole ju laps, mis oleks suure vaevaga sünnitatud.
MA: Kui naisterahvaga võrrelda, siis oleks see sama, mis naisel münti või vutimuna sünnitada.
Kas teil loomingulisi vaidlusi polegi?
JP ja MA: Ei ole absoluutselt.
Kas te soovite oma bändiga Eesti muusika üldpilti parandada?
JP: Võrreldes eelnevate aegadega on Eesti muusika praegu väga heas seisus. Tulevad esile ka sellised bändid, keda 90ndate keskel alternatiivseteks nimetati. Täna on mingit alternatiivi-juttu üldse mõttetu ajada.
MA: Internet on ikka võimas jõud. Elu on üldse edenema hakanud – ei ole enam nii, et kaks meest Tallinnas annavad välja kogu Eesti plaaditoodangu.
Kas loo avaldamine Areenis sunnib teid oma muusika kvaliteeti tõstma?
JP: Ei.
VAIKO EPLIK
(muusik ja saatejuht)
Köögi esimese albumi ilmumine on Eesti muusika jaoks sama tähtis kui muule maailmale biitlite ilmumine. Alles nüüd võib öelda, et meil on mingi tõeline murrang toimunud.
Köök võtab kokku kahjuks praeguseks surnud kultuuri – tantsuduode muusika, mis oli kunagi väga populaarne – Pet Shop Boys, Erasure, Eestis 2 Unlimited, mr Happyman jne. Pärast seda pole mõtet samas žanris enam ühtegi plaati välja anda, sest Köök ammendab selle täielikult. Omaaegsest suhteliselt nõmedast nähtusest on arendatud tõeline meistriteos. Kui keegi teeb tulevikus Eestis arheoloogilisi väljakaevamisi ja leiab Köögi plaadi, siis saab ta meie ajastu kohta kõik olulisema teada.
Köögi laivid on eriti metsikud, seal tehakse kõige paremat soundi. Makk on küll taga, aga ega nad seda varjagi. Väga aus bänd.
ERIK MORNA
(muusikaajakirjanik)
Midagi tõsist on nende muusikas kindlasti. Ridade vahelt kujutan ette, et on.
Laval on neid tore vaadata. Kuigi lugudes ei toimu midagi eriti erinevat lindistusega võrreldes. Aga huvitav on vaadata, et need kaks inimest on ikka päriselt olemas. Ma arvan, et nad teevad oma asja siiralt.
Mis puutub nende Järvamaa presenteerimisse, siis laulu “Järvamaa vaatamisväärsused” kuulates tuli mul tõesti tahtmine Raudemetsa mändi näha. Tahaksin Köögi turismibrošüüri maiguliste laulusalmide mõjul jälle kord Järvamaale ekskursiooni teha. Mis sellest, et kõik tahavad muudkui mere äärde.
Ma arvan, et Köök pakub veel midagi, mis sellest, et see bänd nii juhuslikult tekkis. Aga nad on hästi tootlikud. Võib-olla kasutavad teisi pille, teisi inimesi, mida iganes – aga midagi tuleb ehk veel.
Kristo Rajasaare
(muusik)
Pealiskaudselt Kööki kuulates võib jääda mulje, et tegemist on tüüpilise pohmelli-muusikaga. Tragikoomiline staar esitamas naiivseid tekste kaunitele meeldejäävatele meloodiatele. Umbes sellised lood nagu Homenja “Minu elu” või Parriku “Mardikas”, mida kuulad haruharva just sellise spets-pohmelusega.
Köögi puhul on tegemist siiski pohma-muusika kõverpeegliga ja sellise žanri viljelemist saavad endale lubada vaid oma ala tõelised asjatundjad, mida Köögi-mehed kindlasti on. Ma ei imestaks kui Köögi näol on meil ühel heal päeval olemas oma Leevi & The Leavings.
