Hea uudis on see, et Cleese’i raamatu tegijad pole lati alt läbi jooksnud. Halb uudis on aga see, et latist said nad üle napilt, see väriseb siiani. Juba esimeste peatükkide jooksul jääb mulje, et tõlge on väga ebaühtlane. Kohati jookseb tekst mõnusas lobedas eesti keeles, siis vahivad vastu puised inglise keele konstruktsioonid, mille vahelt on mõtet teinekord raske leida.

Cleese’i kui maailmakuulsa pullimehe raamatust ootavad kõik muidugi nalja. Veel üks hea uudis: nalja saab. On sketše, on elust pärit nalju. Meil tuntakse Cleese’i enamasti Monty Pythoni põhjal, aga raamatus kirjutab ta põhiliselt siiski oma lapsepõlvest ja noorusest. Tehes aeg-ajalt paljulubavas toonis vihjeid. Kui aga jutujärg ükskord tõesti Pythonini jõuab, siis kuidagi äkki ja tseremoonitsemata.

Cleese kui ülivilunud stsenarist (just stsenaristiks, mitte näitlejaks ta end nimetab) tegi seda kindlasti meelega, kuid ka kõik eelnev väärib lugemist. Saame teada, kuidas sihikindlalt töötades maailmakuulsaks saada, aga ka seda, kui pööraselt jabur on elu Briti klassiühiskonnas. Kus mujal saanukski Monty Python tekkida!