Maailmarahu misjonär

David Lynch veenis Veiko Õunpuud, et intuitsioon on loomise parim tööriist. Margit Tõnson pani kõik kirja.

John Lennon, Mia Farrow, Mike Love, Donovan, Clint Eastwood, Jerry Seinfield, Heather Graham, Laura Dern, Al Gore. Need on vaid vähesed ja tuntuimad nimed, kelle edu ja õnne saladus peitub transtsendentaalses meditatsioonis (edaspidi TM).

Maharishi Mahesh Yogi ­õpetuse maskotiks aga on viimastel aastatel tõusnud hoopis Hollywoodi ­isepäine filmilavastaja David Lynch (“­Eraserhead”, “Twin Peaks”, “Blue Velvet” “Lost ­Highway”, “Mul­holland Drive”, “Inland Empire”).

Filmitegemise on ekstsentriku oreooliga kultuslavastaja praegu tulevikku lükanud, mis on ka arusaadav, kui sul on parasjagu käsil maailma päästmise missioon. Nii ta sõidabki mööda ilma ringi ja asutab eri paigus Võitmatuse ülikoole, et maailma lõpuks rahu saabuks.

Nimelt käib TMiga kaasas teooria, et kui ruutjuur ühest protsendist riigi rahvastikust iga päev kaks korda kakskümmend minutit mediteerib, siis kiirgab selle käigus nii palju positiivset energiat, et kuritegevus taandub, negatiivsus kaob ja kõik on lihtsalt bjuuutiful. Ei ole enam vaenlasi, kõik on õed ja vennad. Selle tuuri käigus koguvad nad ka fondi raha, sest ilma rahata ei ole ju võimalik maailma päästa.

Misjonituuril on kaasas ka filmidest “Secret” ja “What the Bleep Do We Know!?” tuttav kvantfüüsik John Hagelin (David Lynchi nimelise fondi president). Ning fondi asepresident ­Robert Roth, kes enne Areenile reserveeritud pooltundi neljapäeva hommikul Radissoni lobby’s minult mesikeelselt pärib, mis tunnetega eestlased selle Kosmose õhtu vastu võtsid.

Ma ei hakanud talle ütlema, et paljude Lynchi-fännide südames on nüüd suur kõle auk ja veendumus, et nende iidol on peast segi läinud. “Skeptiliselt,” vastan napilt. “Skepsis on loomulik. Davidile meeldivad skeptikud ka. Ja kuna praegu on maailmas nii palju šarlatane liikvel, siis on inimeste skepsis normaalne. Aga kuni pole ise proovinud, ei ole mõtet ka negatiivselt suhtuda,” arvab Robert. Igal juhul on ta väga häppi, et Lynch ei istu Hollywoodis, käed süles, nagu kõik teised, ega vaata niisama pealt, kuidas maailm kuristikku kihutab. Vaid ta tahab tõesti midagi ära teha.

Ahjaa, kõigile neile, kes Kosmosesse ei mahtunud, samasugune sulnis õhtupoolik Bostonist: http://www.davidlynchfoundation.org/content/view/48/108/

*

Lynchi sviidi laual on vitamiinitopsid, konisid täis tuhatoos, tühi veinipudel, kohvitass, pakk Geisha komme. Kell on 11 hommikul. Davidi parem käsi on pea terve Veiko Õunpuuga vestlemise aja õhus ja sudib hüpnootiliselt sõrmedega. Väidetavalt võtavad eriti šefid tegijad niimoodi, sõrmeotstest väljuvate meridiaanidega otse universumist energiat. Ümber randme on tal munkadelt Maharishi Vedic Cityst Iowas kingituseks saadud punane pael.

Millised on sinu maalimismeetodid? Kas sa maalid jupphaaval ja võtad endale aega, või tuleb n-ö “vaim peale” ja teed ühe hooga pildi valmis?
Nii ja naa. Kõik, mida ma vajan, on idee. Pahh! Sellest piisab, alustuseks. Ja siis ma istun ja vaatan, teen suitsu, ja siis ma näen järgmist sammu...

Kas sa teed vigu ka?
Jah, muidugi. Vead on head ja halvad. Inimene peab olema vaba. Vaba eksima ja oma loodut hävitama. Sest nii võib omakorda tekkida uus idee, mida ilma pildi hävitamiseta ei oleks saanud tekkida. Kui sa kardad vigu teha, siis sa ei lähe loominguga nii sügavale.

Kas sa suudad maalimise vahepeal ka midagi muud teha, paralleelselt?
Kui ma maalin, siis olen ikkagi üleni selle sees. Aga kui ma näen, et ta osutab vastupanu, siis mõnikord on hea pead tuulutada, teha midagi muud, kirjutada, luua muusikat, teha filmi, ja siis tulla tagasi.

Minu jaoks on kirjutamine koormav ja kirjatöö juurest maali juurde tagasi on keeruline minna, need on väga erinevad väljendusviisid.
Maalikunstnik ei peagi olema sõnadega kõige suurem sõber. Nagu ma ka eile (Kosmose kinos – toim.) ütlesin, sõnad on vajalikud vaid selleks, et sa saaksid idee kirja panna. Ja mitte lihtsalt kirja panna, vaid et see kirjutatu meenutaks ka nädal aega hiljem seda ideed täpselt sellisel kujul, nagu ta end ilmutas. Et ta tooks tagasi täpselt sama emotsiooni, värvi, lõhna, atmosfääri.

See on siis pigem nagu mälutehnika, mitte kommunikatsioon...
Mõnikord ma kriipsutan maha peaaegu kõik sõnad, mis ma kirja olen pannud. Ja jätan järele vaid need, mis on olulised. Ja nende õigete sõnadega lähen edasi. Kui midagi teed, ole sellega üleni, fokuseeri, ära karda eksida, ära karda vigu teha.

Siis on see kirjutamise strateegia sarnane maalimisega...
Mingil määral, aga see kõik on vajalik siis, kui ideed ei ole, kui sa alles otsid seda. Aga kui idee on olemas, siis pole probleemi.

Sinu maalilooming meenutab mulle Francis Baconit, ma ei tunne teda küll väga hästi, aga...
Jah, Bacon. Ta on number one guy. Aga ta oli ka troubled guy. Tema looming on võimas. Aga ta oli sündinud maalikunstnik. Plain and simple. Kõik see, mis tema ümber toimus, ei läinud talle väga korda.

Pärast “Siseimpeeriumi” vaatamist on mul tunne, et sa oled hakanud loost kui filmi vundamendist eemalduma, et sa kasutad filmi ülesehituseks midagi muud.
Ei, lugu on olemas, aga see on teistmoodi lugu. Ei saa lihtsalt juhuslikke sündmusi ritta panna. lugu peab olema. Üks asi on lugu, ja teine asi on viis, kuidas lugu jutustatakse. Mõni lugu jookseb väga abstraktsel viisil, aga tal on väga konkreetsed teetähised, teine lugu aga on ise konkreetne, aga jookseb abstraktselt. Nii või teisiti on see lugu.
Intuitsioon on suur juht. Usalda oma intuitsiooni. Intuitsiooni saab aga meditatsiooni abil tugevdada...

Jajah, aga enne kui me meditatsiooni teema juurde jõuame, räägime veel pisut filmist. Abstraktsiooni aste “Siseimpeeriumis” on nii suur, et tundub lausa võimatu seda kõike intellektuaalselt koostada ja koos hoida.
Just. Intellekt aitab sind mingi piirini, aga siis saab tema jõud otsa. Kui filmitegemine oleks ainult intellektuaalne kunst, siis saaks seda raamatust õppida. Nagu matemaatikavalemeid. Aga John Hagelin võib teile öelda, et isegi kvantfüüsikas on intuitsioonil suur roll, sest kuna see valdkond on nii abstraktne ja nähtamatu, siis saab füüsik lõpuks usaldada vaid intuitsiooni. Intuitsioon on loomise parim tööriist.
Intellekt viib sind ühte paika, emotsioon teise. Aga kui need kaks kokku panna – vat see on see “thing”. Nagu punane ja sinine annavad kokku lilla, mis sümboliseerib teadvuse kõrgeimat seisundit. Intuitsiooni ei saa õpetada, see kas on sinus olemas või seda ei ole..

Intuitsioon on ikka vist igal inimesel olemas...
Jah, aga igaühel on teda eri määral. Igaühel on ka teadvus, aga kõik ei kasuta seda samal määral. Intelligentsus on seotud teadvusega, aga ka see on igaühel erinev.

Kas sa oled lugenud india rahvajutte? “Siseimpeeriumis” on midagi tajutavalt sarnast.
Vaata. See kõik on üks. Mingit vahet ei ole, kus sa oled. Kõik on olnud varem. Kui sa sinna lähed, siis saad aru... Ma pole kogu veda-kirjandust lugenud, küll “Bhagavadgitat” ja veel mõnd asja. See, kuidas nad voolavad ja mida nad sinuga teevad, kui sa neid loed, on maagiline. Nad sõna otsese mõttes sütitavad.

Praegu olekski sobiv aeg jõuda TM i juurde, aga ma tahan veel kino digitaalseks muutumisest rääkida. Kas sa ei nuta taga 35millimeetrise filmilindi sügavust ja detailitäpsust?
Jah ja ei. Vanal heal filmilindil on muidugi oma võlu, aga ta on teistpidi ka väga piiratud meedium. Pildi kättesaamine on nii neetult keeruline, pikk ja kurnav protsess.
Digikino juures võlus mind kohe see (pildi) räpakus, sellesse n-ö halba kvaliteeti armusin ma esimesest silmapilgust. Mul polnud digile üleminekuga mingit probleemi.
Kõige tähtsam on muidugi see, et nüüd on pärast võtteid pildiga mitu ­korda lihtsam manipuleerida. Ma ­ütleks, et tegelikult on meeleolude ja tunnete skaala digitaalse salvestusega palju laiem.

Digipilt on just hämaras filmides kuidagi eriti efektne...
Jah, ta väreleb ja voolab, ta on nagu elus asi. Temaga tekib täiesti ootamatuid efekte... On neid, kes ütlevad, et see on jama, see on praak. Aga sellest “jamast” saab väga võimsa emotsiooni.

No ja näitlejad tunnevad ennast võtteplatsil ka paremini, kui kaamerad on väiksemad ja võttemeeskonnad intiimsemad...
Just. See on kohutav, mis vanasti võtteplatsil toimus. Sina üritad seal kõigest väest luua oma maailma, sinu ees on näitleja, kes loob karakterit, kõik on paigas.... Ja siis ma pööran natuke pead ja näen tüüpi nokkmütsi, põlvpükste ja raadiosaatjaga. Et mis asja!? Mul on platsil ringi vaatamisega ikka tõsine probleem. Sest siis kukub kõik jälle kokku.
Ma olen veendunud, et see tohutu meeskond, kes seal ümberringi sebib, mõjutab maailma, mida sa luua püüad, ja päris kindlasti mitte positiivselt.

Kuidas konkreetse filmi maailm sulle end ilmutab? Näiteks kuulus punane tuba. Kuidas see tuli? Kas kohe tervikuna – põrand, kardinad...?
Punase toa põrand on tegelikult Harry korteri lobby põrand “Eraserheadist”, mille ma maalisin. Ja mulle see meeldis. Aga punane tuba – väike Mike tagurpidi kõndimas ja punased kardinad, ja see emotsioon.... see tuli küll jah kõik korraga pauhti.
Ma tegime just “Twin Peaksi” piloot­osa. Ameerikas on nii, et piloodi lõpp jääb lahtiseks. Aga seekord oli pandud lepingusse punkt, et Euroopa televisiooni jaoks tuleb teha ka lõpplahendus. See oli täiesti absurdne.
Olime juba Põhjast tagasi LAs, mul kogu aeg see lõpplahenduse mure kuklas tiksumas, produtsent ajas just mingeid asju, ma ootasin teda, oli ilus päev, toetasin käed auto katusele. Katus oli mõnus ja soe. Nautisin seda katuse soojust ja põmaki – tuligi punase toa idee.

Tunnen kohustust see vestlus n-ö koju viia, ehk siis kõnelda ka natuke TMist, selleks sa ju siia tulid...
Koju jõudmine ongi kõige mõte. Ja kodu on ühendatud väli, kust kõik tuleb. Ja kui seda kodu pidevalt külastada, siis läheb kõik väga heaks. Seal on kõik tööriistad olemas. Kõrvalnähuks on negatiivsuse kadumine. Ja neg atiivsuse kadumisega kaasneb vabadus. See on nii ilus.

Ka sa oled kunagi meditatsioonis pettunud ka, et tulemused ei tule nii kähku kui vaja?
Ei, asi on selles, et mõned meditatsioonid tunduvad paremad kui teised, aga “tööd tehakse” igas meditatsioonis. Nii see lihtsalt on, et vahepeal on erkroheline oaas, ja siis tuleb kõrb, ja siis tahab inimene alla anda ja käega lüüa. Aga kui kõrb ületada, palun väga, tuleb jälle roheline oaas.
Masina puhastamine on kõige olulisem asi, masina puhastamine sodist, mida sa ise sinna kogud. Kusjuures keegi teine ei vala solki su masinasse, ikka sa ise. Mida puhtam on masin, seda suurem on elamus. Jätka valitud rajal, ära kiirusta midagi takka, võta vabalt. Võta seda nii, nagu ta tuleb.

Kas sa mõnikord vihastad ka?
Mõnikord, aga mitte tihti. Sa võid vihastada, juhul kui see teenib eesmärki, aga sellest tundest kinni hoida on mõttetu ja see kulutab masinat. Maharishi vihastab ka, aga vaid millisekundiks! (Lynch nõjatub ettepoole, tõstab esimest korda poole tunni jooksul häält ja üritab millisekundit sõrmede vahele haarata). Järgmisel hetkel on see kadunud, nagu peoga pühitud! Nii ei mürgita emotsioon ei sind ega keskkonda. Sa lihtsalt koged asju, aga need ei võta sinust kinni ja ei jäta sinusse jälgi.

Aitäh, ja jõudu!
Oli tore sinuga vestelda. Edu filmide ja maalimisega!

 

Taavi Eelmaa isiklikust ­TM-kogemusest

Minu suhe transtsendentaalse meditatsiooniga ei ole veel piisavalt pikk, et äraseletatud juttu puhuda. Suhtun sellese rahuliku kergusega ja ilma ootusteta. Nimetatud tegevus meeldib mulle ja sellest piisab. Seega ei leia põhjust laitmiseks ega ürita ka eestkõnelejaks hakata.

Huvi sai alguse soovist leida midagi, mis pidurdaks mu eskaleeruvat tülgastust elu vastu. Tahtsin vältida sattumist olukorda, milles viibis näiteks saksa romantist von Kleist, kes enne Wannsee järve viskumist oma päevikusse kirjutas: “Tõde on see, et mitte miski maailmas ei sobinud mulle.”

TMiga tegelemine tundus piisavalt trotslik, et hakata vastu hea maitse tüütule dikta­tuurile ja seltskondlikule kohustusele olla lodevalt sarkastiline. Teiseks põhjuseks sai David Lynchi usaldusväärne hääl, kes oma raamatu “Catching the Big Fish” audioväljaandes ikka ja jälle transtsendentaalse meditatsiooni juurde tagasi tuleb. Leidsin, et midagi, mille suhtes olen isegi üliskeptiline olnud, on hea aines nullist millegi täiesti uue ja risustamatuga tegeleda.

Ma ei müstifitseeri seda praktiseerimist kuidagi ega ürita sellele rohkem tähendusi omistada, kui mu arusaamine võimaldab.

Iseenesest juba iga inimene, kes päevas kaks korda kakskümmend minutit vaikselt paigal istub, toob maailma head juurde – ta ei tuia ringi ega tüüta kedagi oma ambitsioonika mulinaga.