Maalikunst ttuli tagasi
Kui mõtlen kunstiaastale 2003, samastub see automaatselt hea maaliaastaga. Kõlab kuidagi paatoslikult võltsilt kui ütlen, et maal pani ennast aastate järel taas maksma, ilma (ennast)õigustavate avalduste ja kaitsekõnedeta, aga fakt jääb faktiks: maalikunsti tipptasemes kahtleb ainult see, kes maalikunsti ei mõista ega oska selle meediumiga suhestuda. Maaliaasta efektseks avataktiks kujunes Laurentsiuse näitus Tartu Kunstimuuseumis, kompilatsioon uutest ja vanadest töödest, mis moodustasid võimsa väljendusjõuga terviku. Laurentsiuse võime ühendada ja üldistada reaalset ja kujuteldavat maailma suurte eksistentsiaalsete ja müstiliste kujundite keeles sentimendivabalt on Eesti maalis midagi täiesti erandlikku. Nagu Vermeer 17. sajandi hollandi kunstis. Labase materjali paneb Laurentsius kõnelema sümbolistlikku kõrgteksti, mille kaasaegsuses pole mõtet kahelda.
Konrad Mäe medali andmine noorele Alice Kasele tundus riivavat ehk vanema põlve maalijate eneseväärikustki, kuid minu meelest oli valik õiglane, ehkki väike avansimekk oli asjal man. Alice Kask on anne, mille sarnast pole Eesti maalis ammu nähtud, küll aga pikisilmi oodatud. Just eelmine aasta pani Kasest laiemalt rääkima, tema näitus Vaalas pidi puudutama igaüht. Maalikunsti võime metafooride keeles inimese hämaratele pooltele kuju vormida saavutas siin viirastuslikult intensiivse ja originaalse lahenduse.
Samas galeriis demonstreeris mõnda aega hiljem uusi pilte Jaan Toomik, kolmas suur üksiklane meie maalis. Toomiku näitusel ei puudunud kindlasti autoteraapiline mõõde, kuid selline šokeeriv ausus nii intiimsete teemade nagu sünd ja seksuaalsus käsitlemisel võis panna võpatama mõne tundlikuma vaataja. Alasti mehekeha kujutamine eesti aktimaali diskursuses on siiani marginaalne (näiteks soome ja läti kunstis on meesakt midagi palju loomulikumat ja žanrina populaarsemat kui meil – juba 19. sajandi rahvusromantikuist peale) ja Toomik teeb seda jõulisemalt, tunnetuslikumalt ja kõlbelisemaltki kui ükski teine eesti maalija.
Enn Põldroosi juubelihõngune valiknäitus Tallinna Kunstihoones oli avastuseks nii neile, kes teadsid, et tunnevad tema loomingut liigagi põhjalikult, kui ka tänastele noortele radikaalidele, kelle teadvuses assotsieerus Põldroosi nimi nõuka-ajaga ja maalikunst salonglikkusega. Selgus, et Põldroos on endiselt huvitav, vitaalne ja hämmastavalt aktuaalne! Nagu Toomik, ilmus Põldrooski publiku ette autobiograafilises kontekstis, ristides näituse “Edevuse laadaks” ja juhatades väljapaneku sisse läbilõikega autoportreedest, rõhutades niiviivi kogu ülevaates isikliku momendi tähtsust.
Jaan Elkeni kõige erinevamate maalitehnikate sünteesimised ühel ja samal hiigellõuendil annavad mõnikord vapustavaid visuaalseid ja emotsionaalseid tulemusi. Küll alles mässab, hüüaks luuletaja. Ado Lille katsetused figuratiivsuse sulatamisel muidu üldiselt abstraktsesse värvilaama on jälle talle nii omane empaatiline samm oma pildisüsteemi uuendamisel, samas oma nägu kaotamata.
Urmo Rausi – ka ühe suure üksiklase – peene faktuuriga minimalism mõjus publikule aga liiga rafineeritult.
Sirje Runge sai hakkama aga oma elu ulatuslikuima maaliteosega, mida hetkel näeb veel Rotermanni soolalaos. Selles on palju esteetilist kultuuri ja palju vaikuse ilu, taustaks personaalne jutustus armastusest ja surmast. Tähelepanuväärselt kõrgetasemelist maali esitas veel Berliinis töötav Ivar Kaasik, meie neohüperrealismi suveräänne esinumber (maalitehniliselt meisterlikkuselt kõrvutatav Laurentsiusega), kellele astub kandadele noorem Tõnis Saadoja. Ka Maarit Murka on samas laadis mainimist väärt. Heas vormis on endiselt Ilmar Kruusamäe.
Kuid maali prestiižsust tõstis ennekõike paljuräägitud Kaido Ole ja Marko Mäetamme ühisprojekti valimine Veneetsia biennaalile. Kuuldavasti läheb sama Ole-Mäetamme “John Smith” edasi näitusele Lõuna-Itaaliasse. Rahvusvahelisele orbiidile lendamine ei muutnud duot ülbeks nagu mõne kohaliku kuulsuse puhul siinmail kombeks. Pigem vastupidi, eneseirooniliselt moondasid nad maalinäituse graafilisteks tõmmisteks Viviann Napi galerii avanäitusele, võimendades “John Smithi” maaliseeria koomiksilikkust, mis minu arust “John Smithi” kompositsioonilikuks põhiomaduseks ongi (sisulistest metatasandeist on korduvalt räägitud).
Vilniuses toimunud EKA õppejõudude grupi Ruum 312A näitus pälvis aga leedu kirjutavas pressis väga kiitvaid hinnanguid just esilolnud maali huvitavusest lähtudes. Näitusega tähistati Eesti Vabariigi 85. aastapäeva Vilniuses. Muide, lätlased teevad seda oma lõunanaabrite pealinnas kunstinäitusega praegu. Nende projekt on programmilt radikaalsem ja esinejate vanus põlvkondliku identiteediga piiritletud, kaasates vaid alla 30 eluaastaseid kunstnikke.
Aga üldiselt teame me vähe eesti kunsti retseptsioonist piiri taga.
Oma kriitilistest märkustest hoolimata pean aasta kunstisündmuseks Jaan Toomiku ja Paul Rodgersi veetud tegevuskunstipäeva Mohnil ja Viinistus. Hea tahe ja low budget võivad mõnikord imet teha. Taas oli see ülekaalukalt Toomiku aasta, mida kroonis Balti Assamblee kunstipreemia. Esinemine Veneetsia biennaali kuraatorinäitusel, Utrechti kaasaegse kunsti keskuses ja mitmel pool mujal lõppes detsembris väikese väljapanekuga Helsingis (vt. Galeriiringi).
Toomiku edu varju on meil kahjuks jäänud Kai Kaljo jätkuv kõrgpilotaaž, tema videoid näidatakse mitmes Euroopa ja USA nimekas kunstikeskuses. Muidugi, siin on omad põhjused. Eesti kunst nagu kirjanduski on killustunud, pihustunud, kapseldunud konkureerivateks level’iteks, ning ühtsest eesti kunstist saan kirjutada ainult jutumärkides. On sada autoriteeti ja pole ühtegi autoriteeti. Kes promob ennast ja saadab iga tillukese esinemise kohta suuresõnalise pressiteate, kes ei kõssa ridagi oma kutsumisest tõeliselt olulisele välisnäitusele ...
Suurejooneliste valitud vähemustele korraldatud Sorose-keskuse aastanäituste asemele on asunud Kunstnike Liidu aastanäitused ehk vana institutsionaalse näitusevormi renessanss ja reanimatsioon üheaegselt. Kontekst määrab kõik. Kelle jaoks on loomulik, et teda kutsutakse igale peenele vastuvõtule nagu kohustuslikku aukülalist, kes rõõmustab kutse üle KL aastalõpu vastuvõtule. Pole hierarhiaid, on vaid distantsilt üksteisega suhtlevad leerid ja üksiküritajad, pragmaatilised kaalutlused ja libekeelne konjunkturism. Mind häirib kolkamentaliteet, et iga Eestit väisavat välismaist kunstitegijat võetakse endiselt vastu kui messiat. Mulle teeb siiralt nalja, et usk kellegi tõemonopoli on tagasi tulemas. Kui Hanno Soans kirjutab (Sirp 12.12.03.) ühe keskpärase ekspositsiooniga ürituse seminari ülevaates, et selles osalemiseks tuleb lugeda õigeid raamatuid, külastada õigeid näitusi ja kirjutada õigetes ajakirjades ning et eriti oluline on osalemise rituaal ise, tuletab see liigagi otse meelde Zhdanovi ja Goebbelsi suuniseid.
ETV kultuurisaade “OP” peaks laiendama tutvustavate näituste skaalat, praegu näikse saatesse pääsevat vaid teatud tegijad.
; & nbsp;
Tallinna Kunstihoone nõukogu esimehena on mul hea meel, et kunstihoone näitustepoliitika liigub järjest enam kuraatorikesksuse suunas – nagu olingi aasta eest arvestanud ja ennustanud. Kaasaegses kunstipoliitikas on see paratamatu ja loogiline samm. Algas kauaoodatud kunstimuuseumi ehitus ning moodustati kunstimuuseumi ekspertnõukogu, et vähendada infosulgu muuseumi ja avalikkuse vahel ning kaasata spetsialiste tulevase ekspositsiooni arutellu. Igati tervitatav ettevõtmine.
Erinevalt Ants Juskest arvan, et Tallinna galeriielu oli eelmisel aastal 21. sajandi paljulubavaim: taasavatud Vaala kõrval pani end arvestatava näitustetegijana maksma Haus ja avati Viviann Napi galerii. Kõik kolm toetuvad orgaaniliselt kõrvaltegevusele (disainibüroo, oksjonid, raamitöökoda, paljundus jne.) ning tekitavad kogu kunstielu elektriseeriva konkurentsiõhkkonna, millist pole ei Riias ega Vilniuses.
Nišikunsti tõenäoliselt professionaalseimad õied tulevad kirikukunstist: Kolga-Jaani kirikusse tegi Jüri Kask geomeetrilis-abstraktsed maalid – vististi esimesed taolises laadis Eestis - , Märjamaa kirikusse valmistas Uno Roosvalt kuueosalise altarimaali ja Kuressaare Laurentsiuse kirikusse kavandas Raus vitraazhid..
Kunstiaasta lõpetas skandaaliga püstitatud Leo Lapini “Vabaduse kell”. Kui kellale poleks külge poogitud parteilist lipulehvitamist ja kõikvõimalikke populistlikke loosungeid, oleksime saanud lihtsalt kena konstruktivistliku arhitektooni.
