Maalimine lubatud!
Reisimise lisaväärtus on muu kõrval ka see et Eesti kunstiilma sagimine saab kaugemalt alati uue vaatenurga ja adekvaatsema taustsüsteemi. Räägime maalikunstist, aga Veneetsia biennaali kontekstis: nii väga kui praegu Tallinna Kunstihoones avatud rahvusvahelise maalinäituse kuraator Anders Härm ka ei tahaks meid veenda, juskui teaks tema võtit uuele kontseptualiseeritud maalile, siinsetele maalikunstnikele (paar isendit ehk välja arvatud) senitundmatule kunstiliigile, on asjade seis maalikunstiga maailmas hoopis proosalisem, aga sellevõrra loomulikum, huvitavam ja tunduvalt mitmekesisem. On trendid ja hoovused, kuid kultuurirevolutsiooni lihtsalt ei ole! Loomulikult tehakse ja näidatakse igasugusel tasemel kunsti, k.a. maalikunsti. Siinses kontekstis ja ka edaspidi räägime siiski tippudest.
Maalikunsti kottimise aastate, „ülbete üheksakümnendate” negatiivne tulem Eesti kunstielule ongi vast see, et Eesti Kunstiakadeemia baasil on üles kasvanud noorte kunstiteadlaste põlvkond, kes 90-ndate kunstisituatsiooni absolutiseerides ja seda põlistada püüdes kaasaegse ( st. praegu tehtava) kunstiga eelkõige läbi tekstide suhestuda oskavad. „Esteetilisi mõõdikuid” jt. meeli saab arendada aga kunstiga vahetult, otse suhestudes. Sellel biennaalil tekstid praktiliselt puuduvad, kataloogi kuraatoritekst jõuab napilt A4-st üle.
Maria de Corrali valik Giardini Itaalia paviljonis on kunstnikuisiksuste-keskne ja maalis esitab ta eranditult kunstnikke kelle meisterlikkus ja võime kõita on väljaspool kahtlust. Philip Guston, Francis Bacon, Antoni Tapies, Juan Hernandez Pijuan, Marlene Dumas jt. ongi juba rohkem XX saj. uuem kunstilugu. Figuratsioon või abstraktsioon, ka taolise lihtsustusega pole selle näituse kontekstis midagi peale hakata, selgelt joonistub küll välja aga isikliku teemaga kunstnike, nn. kunstnikumüüdil põhineva loomingu domineerimine.
Kui trendidest rääkida, siis viimasel paaril biennaalil tugevalt esindatud fotorealism ja selle kõikvõimalikud modifikatsioonid (fotorealismi modifikatsioonidel põhineb näiteks praegu Kunstihoones olev Härmi valik “Maalimine keelatud”) on näituselt täielikult taandatud. Kui Eesti oleks siiski soovinud valitseva kunstimoe takti tabada või ehk sellest isegi tibake ees olla, oleks võinud esitada Leonhard Lapini triibumaalid-triibuvaibad või Jüri Kase hiljuti Kunstisalongis eksponeeritud arrogantse ja värske valiku.
Hoolikalt läbimaalitud saalitäie töödega esineb Ida-Saksa päritolu Matthias Weischer (s.1973 a.), kelle kiire tõus Neo Rauchi kõrvale räägib traditsioonidel põhineva Leipzigi maalikooli tugevusest. Kõledad, justkui kartongilaotuse sarnased interjöörikatked on maalitud pastoosselt, värvi säästmata ja spaatelnuga kasutades. Weischeri maalimateeria kokkupressitus ja näiline lihtsus, lisaks kompositsioonide taotluslik jäikus loovad töödes kõrge energeetilisuse, samas saab metafüüsiline tühjus kompenseeritud või lõhutud teatud maaliliste vabaduste represseerimise hinnaga – omamoodi Arte povera Saksa nüüdisvariant. Ta on kahjuks üks nendest autoritest kellest reprodutseerimisel suurt midagi alles ei jää. Weischeri saal on maalikunstist pidavale inimesele biennaalil justkui maiuspala eest.
Ülemaailmset publikumenu, eriti sealpool Atlandit nautiva inglase Lucian Freudi (s. 1922 ) näitus Correri muuseumis (lahti 30. oktoobrini) kinnitab, et alati ei pea eliidil laadakunsti tasemega kattuv halb maitse olema. Neil, kes lisaks biennaalipääsmele lunastavad San Marco ääres asuva Correri muuseumi pileti ja käivad ära tolle Inglise maali vanameistri retrospektiivil, ei tule kahetseda. Taoliste näituste kokkusaamine on hiigeltöö, nüüd juba aktiivsest maalimisest taandunud autori looming on pihustunud kümnete muuseumite ja sadade erakogude vahel. Sigmund Freudi pojapojana elab ta natside eest põgenenuna 1933.aastast Inglismaal, esinedes juba 1954 Veneetsia biennaalil koos Francis Baconi ja Ben Nicholsoniga. Haywardi galerii retrospektiivini jõudis ta küll alles 1974 ja Tate´i 1998.
Freudi aktid ja portreed meestest, naistest, koertest, paaridest jm. on kõike muud kui kodanlikke konventsioone hoidvad ja jälgivad, ometi ei pane ta vaatajat ennast vuajeristina tundma, selles mõttes erineb ta teisest vähemalt sama kuulsast elusolevast realistist – ameeriklasest Eric Fischlist. Kui Fischl räägib Ameerika väikelinna seksuaalfantaasiatest ja neuroosidest, siis Freud on paradoksaalsel kombel inimarmastajast filantroop, kes tõepoolest huvitub modellide hingeelust „rohkemgi kui nad ise”: „mind tõmbab maalima nendes olev elu”. Freudi klassikalisel maalikoolil baseeruv, hallikarva kuld-ookerjal koloriidil põhinev maalimaneer võib tunduda liiglihtne, lihtsa aktistuudiumi sokutamine kõrgkunsti pähe, kuid maailmas ilmselt eksisteerivate sadade tuhandete kui mitte miljonite särata maalitud aktistuudiote rehabiliteerimiseks on meile ühte ja ainumast Lucian Freudi vaja.
Kehad Freudi maalidel on psühholoogiliselt laetud, teatud tahumatus ja soe empaatilisus otsekui rehabiliteerivad alastust kui homo sapiensi loomulikku olekut, ja tagurpidi: hing saaks otsekui Freudi piltidel kehaks. Perfektne, vajadusel küll piki- küll põikvormi rõhutatult jälgiv pintslitöö jätab reprodutseerituna mõnikord mehaanilise ja registreeriva mulje. Ka siin tuleb välja tõik et kunstnik ei ole tegelikult reprodutseeritav: graafilises vähenduses tüütuks värvipitsiks taanduv modelleering loob originaalis maale vaadates hoopis teistsuguse, auralaadse õhustiku vaataja ja pildipinna vahel. Freudile omased teatud ruumilisust rõhutavad võtted, nagu anatoomiapuru järgimine viimse varjuni välja ja refleksirohkus, mis reprodutseerituna tunduvad mõnevõrra ülepakutuna, taanduvad nägemisoptika tõttu maale vaadeldes ja pigem suurendavad maalide 3D-efekti.
