"Mida?"

"Või noh, etendust, erootikaetendust."

"Kuramus. Tõesti."

Olime kitsukeses hotellitoas viiendat päeva. Põrandat kattis halliviiruline riie, helekollaseks võõbatud seinu ilustasid Degas' baleriinide reprod. Inetud paksud punakaspruunid kardinad olin ma kohe algul akna eest ära lükanud; olin üldse kardinate vaenlane ja need siin tekitasid iseäranis tugevat klaustro­foobiat. Aken avanes vastasmaja laia rõdu poole, ja äkitselt, viienda päeva hommikul olid maja rõdule ja katusele ilmunud vägivaldsete häältega ehitajad.

"Aga mind ei huvita," ütlesin ma. "Ma niisama juhtisin tähele­panu. Võib-olla ongi lahe ette kujutada, et me oleme pornofilmi tegelased." Dario ajas end istukile.

"Kuule, need tüübid tõesti vaatavad!"

"Las vaatavad. Mind ei pea see huvitama."

"Aga neid küll huvitab, nagu paistab."

"Mind ei huvita, kas neid huvitab."

"Ma tõmban kardinad ette."

"Kuule, see on ju meie hotellituba, meie plekime selle eest ja teeme siin, mida tahame. Nagu meile meeldib. Kui mingi ehitaja akna taga sebib, pole see meie asi. Jäledaid pruune kardinaid ei pea ette tõmbama, kuskil eeskirjas pole nii öeldud. See oleks diskrimineerimine."

"Ma arvan, et ehitajatel on selle üle just nimelt väga hea meel, kui sa kardinaid ette ei tõmba."

"Siis on ju hästi. Siis on kõik õnnelikud."

"Mina ei ole."

"No mis asja."

Võtsin Dariol õlgade ümbert kinni, aga tema ütles: "Kuramus, need vaatavad ju sulle peaaegu silma." Ja keris end pooleldi teki alla. "Tõmba see kardin ette."

"Ei tõmba. Pidin ma üldse ütlema seda pornofilmi asja. Ma arvasin, et see on lahe. Et see meeldib sulle, sihuke väike ekshibitsionism."

Dario veeretas end voodist välja, hüppas akna juurde ja tõmbas punakaspruuni kardina kõrinal ette. Nüüd oli tuba pime nagu telk ja tundus samamoodi ka haisevat. Väljas möllas suur suvi, roosipõõsad õitsesid ja autod sõitsid.

Tiigi ääres kohvikus küsisin ma: "Aga mis siis, kui seal toas üldse kardinaid poleks? Mis sa siis teeksid?"

"Võtaksin uue toa."

"Kui rohkem tube poleks? See oligi muide viimane vaba tuba."

"Ma ei tea. Riputaksin vannilina akna ette."

"Aga kui tuba oleks täiesti lage, sealt poleks mitte midagi võtta?"

"See ei oleks ju siis hotellituba."

"Noh, ei olekski. Ma mõtlengi seda lihtsalt põhimõtteliselt: kas ma peaksin oma naudingutest sellepärast loobuma, et mõni ehitaja võib juhtuda neid pealt nägema? Kas see pole nõrga inimese käitumine?"

"Kuidas? Kui ma ei lase igaühel vahtida, mis ma teen?"

"Ei, ma ei mõelnud nii. See oleks muidugi väga totalitaristlik, kui kõigi naudingud peaksid kõigile näha olema."

"See oleks rõve."

"See oleks võimatu kah. Aga ma pidasin silmas lihtsalt niivõrd uhket ja võimsat naudingut, mis ei hooli sellest, kas teda jälgitakse või mitte. Võiks ju nii olla."

"Nii et sina tantsid aga edasi, isegi kui pervert mõnuga pealt vahib?"

"Pervert? Hehee! Vahele jäid! Ise sa tahad kogu aeg suur võrdõiguslane olla, ja nüüd nimetad vaest ehitajat perverdiks!"

"Ma ei mõelnud ehitajaid. Ma räägin põhimõtteliselt - nagu sina."

"Ahaa."

Tiigi ääres tegi tumedapäine lapsehoidja paksu ingli moodi lapsele nalja sellega, et sõitis lapsevankriga tiigiserval jalutava pardiparve keskele ja hüüdis: "Uu-huuu!" Pardid tõusid plaginal lendu. Siis laskis tüdruk õhkuehmatatud lindudel rahuneda, uuesti laskuda ja lähemale paterdada - ja kordas nalja. Paks laps vankris kilkas.

"See on muide hea küsimus," ütlesin ma. "Kas me peaksime oma süütud lõbud katki jätma, kui keegi neid rõvedal kombel kaifib? Mõni ebameeldiv inimene? Mõni meie vastane? Kas lõbudest loobumine poleks sellisel juhul õilis kohustus?"

"Ei tea. See sõltub." Dario õngitses seljakotist fotoka ja osutas lõuaga partide poole. Valges särgis ettekandja tuli arvega. Dario ei kergitanud seda, mina kergitasin ja maksin. Vaatasin kannatamatult, kuidas Dario parte piidles, ja võtsin ta taldrikult kaks järelejäänud oliivi.

"Kuule."

"Jah?"

"Kas sa häbenesid ka nende ehitajate ees?"

"Mida? Ma ei tea. Ei häbenenud. Või mis mõttes?"

Muigasin. "Või tundsid hoopis uhkust, ja siis kaastundest mõtlesid, et ei maksaks neile vaestele orjajatele seda stseeni näidata? Nagu restoranis õhtustajat võiks haarata süümepiin, kui ta näeb aknast prügikastis sobrajat."

"Ja siis ta tõmbaks­ki kardinad ette?"

"Nojah."

"Oh. Mihuke jutt." Dario vaikis hetke. "Võib-olla tõesti oligi nii, kust sa tead," ütles ta siis. Ta hakkas fotokat klõpsutama. Sündisid kümned pardipildid. Aga teisigi linde jalutas ringi.

"Sa ei taha eriti rääkida?" küsisin ma.

"Mh. Oleneb, mis asjadest."

"Ah soo. Kui peen."

"Ei pea ju kogu aeg rääkima ka."

Vihastasin. Kaapisin vaikides kohvipõhja ja jälgisin inimesi. Dario edaspidise jutu peale vastasin kuivalt jah või ei.

Õhtul sõitis Dario koju tagasi. Mina jäin veel ringi vaatama. Ma ei teadnudki õieti, mis ma selle ringivaatamisega mõtlesin või leida lootsin. Saatsin Dario lennujaamaekspressile ja sõitsin siis päevapiletiga mööda linna ringi. Sõin hiinakas kõvasti ja lonkisin hotelli tagasi. Kuulasin suveöiseid linnahääli, sirvisin reisi jooksul ostetud raamatuid ja mõtlesin kella üheni, kas peaksin tundma kiusatust uuesti välja minna. Tänavalt kostis hajusat tümpsu ja naeru.

Järgmisel hommikul sadas. Tulin pärast hommikusööki hotellituppa tagasi, tegin teed ja vaatasin aknast vilksamisi ehitajaid. Tõstsin teetassi inetule rohelisele lauakesele voodi kõrval, viskasin pikali ja hakkasin uuesti ostetud raamatuid lehitsema. Jäin ühte neist isukalt lugema, ent tõusin siis häiritult ja tõmbasin kardinad ette. Mulle näis nimelt, et ehitajad vahtisid mind. Jah, vahtisid tõesti. Ja ma sõltusin neist: mulle luges, mis mulje neile minust jäi. Ma ei tahtnud näidata, et tegelen praegu millegagi, mis nende meelest ilmselt eriline nauding ei ole. Ma ei tahtnud, et nad mind niisuguses ebaatraktiivses seisus kätte saaksid. Jälle tuli mulle meelde Nietzsche lause: "Oma jõudude koidupunas raamatut lugeda - seda nimetan ma paheks!" Kes teab, kui kaua ma veel tahtsin siin niimoodi vedelda - nood vennikesed seal rõdul ei tohtinud sellest igatahes teada saada.

Nüüd oli tuba punakaspruun ja hämar. Panin tule põlema ja asusin uuesti raamatukuhja kallale. Väljas õitsesid roosid ja möllas vihmane lopsakas suvi, mis pidi ükskord ka läbi saama.