Maarjamaast,
minu kodumaa!
Henrik Visnapuu, „Maarjamaa laulud 3” (1927)
Üks legend käib ringi mööda Eestit – Maarjamaa legend. Meile kinnitatakse ajakirjanduses, internetis, kooliõpikutes ja mitmel pool mujal, et ligemale 800 aastat tagasi pühitseti meie maanurk paavsti poolt neitsi Maarjale. Seeläbi olevat Eesti tõstetud unikaalsesse positsiooni – Jumalaema Maaks – ja võrdsustatud Poja Maa, Jeruusalemmaga. Sellele arusaamale Eestist kui ainulaadsest Maarjamaast on viimastel aegadel ehitatud mitmeid ettevõtmisi: riiklikest teenetemärkidest eraalgatuslike organisatsioonideni. Alles hiljuti soovitas Martin Ehala rajada kogu Eesti identiteedi Maarjamaa kuvandile (EPL 28.12.2004). Tabavalt võtab ta oma ajaleheartiklis kõik Maarjamaa legendi olulisemad komponendid kokku: „Üle 800 aasta tagasi pühitses paavst Innocentius III Eesti- ja Liivimaa alad neitsi Maarjale. Sellest ajast on Eesti tuntud kui Maarjamaa (Terra Mariana). See tähendab, et uskumus Eesti seotusest Jumalaemaga oli varasel keskajal rahvusvahelise levikuga.” Olulise lisanduse legenditervikule lisab Tallinnas tegutseva Maarjamaa Konvendi kodulehel seisev teave: „Aastal 1215 Lateraani palees peetud IV kirikukogul kinnitati, et Eesti- ja Liivimaa on Jumalaemale pühendatud ja et paavst tahab Ema Maad oma hoole all edendada niisama nagu Poja Maad.”
Rangelt võttes ei kannata ükski tsiteeritud väidetest ajaloolist kriitikat. Need väljendavad vaid historiograafilisi käibetõdesid, mille sünnilugu vajaks eraldi uurimist. Mida me siis tegelikult teame Eesti pühitsemisest neitsi Maarjale ja selle sündmuse üldisemast taustast? Tegelikult on meie ainus allikas selles küsimuses Henriku „Liivimaa kroonika”. Henrik ei varja oma kiindumust Maarjasse, Jumalaema on üks tema kroonika sagedasemaid tegelasi, keda on kokku nimetatud 38 korral. Suur osa Henriku lemmikkujunditest seonduvad Maarjaga, s.h. samuti kujund Liivimaast kui „õndsa neitsi maast” (XV, 4). Tavaliselt on Henriku Maarja-kiindumusega seoses toonitatud poliitilisi põhjusi, ent kindlasti ei tohiks alahinnata religioosseid tegureid. Ajal, mil Henrik kirjutab oma kroonikat, on Maarja-kultus saavutanud kristlikus Euroopas oma kulminatsiooni, Kristuse emale pühendatakse sadade kaupa erinevaid objekte ja tekste, kusjuures selle kultuse kõige innukamad edendajad on tsistertslased – sellesama ordu esindajad, kelle käes on misjoni jäme ots ka Liivimaal.
Siinsete alade pühendamisest Jumalaemale räägib Henrik oma kroonika kahes lõigus: esmalt teatab ta, et piiskop Albert määras (deputavit)oma ametisse astumise alguses (1201 või 1202) kogu Liivimaa „õndsaima jumalaema Maarja auks” (VI, 3). Tasub tähelepanu pöörata sellele, et kui tavapäraselt tõlgitakse kroonikas kasutatud verb deputare „pühitsemiseks”, siis pole see kindlasti täpne; pigem viitab ladina tegusõna „arvamisele”, „määramisele”. Teisal vahendab Henrik 1215. aastal IV Lateraani kirikukogu raames toimunud kõnelust piiskop Alberti ja paavst Innocentius III vahel, kus esimene taotles toetust misjonile Liivimaal, „mis on ema maa”, mille peale viimane kostis: „Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada” (XIX, 7).
Nendest kahest lõigust pole võimalik välja lugeda mingit paavstlikku otsust Liivimaa pühitsemisest Maarjale. See, mida Henrik vahendab kõnelustest Roomas pole sugugi käsitletav mingi ametliku otsusena. Pigem on paavsti vastus klassikaline näide n.-ö. diplomaatilisest small talk’ist. IV Lateraani kontsiil oli keskaja suurimaid ja olulisemaid kirikukogusid, kus võeti vastu mitmeid otsuseid, mis kujundasid Euroopa käekäigu mitmeks sajandiks. Kuigi Liivimaa piiskop Alberti (ja Eestimaa piiskop Theoderichi) osalemist sellel kontsiilil mainivad ka Henrikust sõltumatud allikad, piisab kirikukogu korduvalt avaldatud otsuste lugemisest, et jõuda järeldusele: Liivimaa pühitsemisest Maarjale ei ole nendes sõnagagi juttu.
Liivimaa pühitsemine Neitsi Maarjale oli niisiis piiskop Alberti isiklik initsiatiiv, mida Rooma hea sõnaga toetas, kuid kunagi ametlikult ei kinnitanud. Kuid see Alberti samm polnud midagi enneolematut ega ootamatut. Pole kaugeltki võimatu, et Maarja nimetus oli uuele misjonialale antud juba esimeste misjonäride poolt ja Albert vaid jätkas kujunenud traditsiooni. Tuleb aga rõhutada, et alates 12. sajandist muutus kristlaskonna ääremaade pühendamine Maarjale väga levinud praktikaks – sisuliselt kõik piirkonnad, mis lülitati kristlaskonda 12.–13. sajandil nimetati misjonäride poolt suurema või väiksema eduga Maarjamaadeks, seda nii Pürenee poolsaarel kui ka Läänemere kallastel, kusjuures mõningaid näiteid tunneme varasemastki ajaloost (nt. Ungari). Neitsi Maarja kujunes kõrgkeskajal ristisõdijate ja misjonäride kõige populaarsemaks eestkostjaks ja tema kaitse alla usaldati suur osa vallutatud maid, rajatud kirikuid ja asutatud kloostreid. Liivimaa (tänase Eesti ja Läti) nimetamises Maarjamaaks polnud seega midagi uut ega unikaalset, tavatu ja haruldane on pigem see, et see keskaegne käibenimetus on muutunud meie jaoks nõnda oluliseks tänapäeval. Kas seda hinnata juhuslikuks või tähenduslikuks, positiivseks või negatiivseks, on juba igaühe enese otsustada.
