Maasikaõisi täis Himaalaja

Bhutanis on rahvariided kohustuslikud ja keskaegsed kindlused ripuvad ikka veel kuristike kohal, avastas Ingvar Luhaäär.

Bhutan on pindalalt Eesti-suurune. Tartu rahu järel olime meie pisut suuremad, vahepeal väiksemad ja nüüd jälle on Bhutan meist väiksem, sest mõned head aastad tagasi tuli talvel hiina piirivalveüksus kõrgmägedes üle piiri. Tookord läksid hiinlased küll ära ja vabandasid kenasti, et sõdurid eksisid lumetormis, kuid järgmisel aastal tulid uuesti ja hakkasid kiiruga kindlustusi ehitama ning Bhutan võis seitsmest tuhandest ruutkilomeetrist suu puhtaks pühkida. Suure naabri asi, teeb, mis tahab.

Rahvaarvult on Bhutan meist väiksem (täpne arv pole teada), kolmandiku rahvastikust moodustavad Nepalist tulnud sisserännanud. Bhutanlasi iseloomustab tugev põlisrahva väärikus, nendele juba ei räägi kahest võrdsest kogukonnast või vastastikusest integreerumisest.

Nepallaste “interrinne” hakkas nõudma nepali keelt teiseks riigikeeleks ja tapma neid nepallasi, kes olid lojaalsed oma uuele kodumaale. Mõnel korral isegi heideti nende päid kottides bensiinijaamadesse. Samal ajal hoiduti tapmast bhutanlasi – eks lootuses, et siis riik ei reageeri kuigi jõuliselt. Aga läks teisiti. Bhutani sõjavägi on küll väike, kuus tuhat meest, kuid kõik nad on hea väljaõppe saanud kutselised sõdurid. Budistid muidugi ei tohi tappa, kuid kõike seda, mida teha ei tohi, lausa peab tegema siis, kui sellega saab ära hoida mingi veel suurema häda, sel juhul nimetatakse keelatut “oskuslikeks vahenditeks”. Paari päevaga põgenes riigist üle saja tuhande nepallase, valitsusvägedest sai surma vaid kolmteist meest, kelle mälestuseks on nüüd rajatud kõrgele Dochu La mäekurule 108 stuupat.

Lisaks Hiinale on Bhutanil teinegi suur naaber, keda tuleb karta – India. Hiina alla sattuda oleks vahest halvem, teisalt on aga India juba alla neelanud kaks Himaalaja kuningriiki, Mustangi ja Sikkimi. Bhutanlased teavad, et sõjalise jõuga ei saa nad kummagi naabri vastu ja on teinud panuse oma rahvuslike erijoonte erilisele rõhutamisele: maju tohib ehitada vaid traditsioonilises laadis (mis on tõesti väga kaunis!) ja iga Bhutani kodanik on nüüd lausa kohustatud kandma rahvariideid. (Tahaks näha meie venelaste nägusid, kui lisaks keeleeksamile nõutaks meestelt mulgi kuue ja naistelt muhu tanu kandmist!)
Bhutanlased ütlevad selle kohta ilusasti, et see ei ole ümberrahvastamine, vaid lihtsalt seaduse täitmine. Aga eks keelatud vili ole magus Bhutaniski: pealinnas ­Thimphus võisin tarbekunstikooli külastades ise näha, millise patuse õhinaga käisid peened daamid sealses tekstiiliosakonnas mitme aasta vanuseid kulunud lääne moeajakirju lehitsemas.

Märjamaalt Põltsamaale kolme päevaga
Bhutani läbib keskelt üks sõidetav tee, millelt hargneb nii põhja kui lõuna suunas lühemaid ja pikemaid juppe. Eesti kaardile üle kantult näeks asi välja nii, et maandud pisikesel lennuväljal Märjamaa lähistel, siis hakkad autoga sõitma ja kolmanda päeva õhtuks oled jõudnud Põltsamaale. Kui kogu see tee, mis Bhutanis serpentiinina mägedes üles-alla liigub ja loendamatute kaljunukkide taga ringitab, sirgeks tõmmata, siis – jumal teab, kui pikk see tee tegelikult on!

Kõigil neil kolmel päeval võid näha hommikust õhtuni kõige haaravamaid looduspilte: korraga avanevad iidsete seedermändide ja pilvede vahelt vaated lumistele mäetippudele, siis oled ise pilvedes, siis orupõhjas kärestikujõe kaldal, mis täis maasikaõisi, siis tõused jälle & uuml;le kolme tuhande meetri ja läbid kiviklibul toidupoolist otsiva jakikarja. Igal õhtul on päeva jooksul kogetud ilust, hirmuelamustest (tihti on möödasõitudel pool autoratast üle kuristikuserva!) ja kliimamuutustest iiveldus kurgus ja oksemaitse suus.

Päeva jooksul nähtud ehitustest jätavad kõige sügavama mulje keskaegsed kindlus­kloostrid, dzongid. See on, nagu näeksid kõiki meie kunagisi ordulosse tervete ja toimivatena. (Bhutani sõdades pole kasutatud kahureid ja ega ju oda, noole ning mõõgaga kindlusemüürile suurt viga ei tee.) Trongsa dzong tõi mulle millegipärast silme ette Viljandi ordulinnuse sellisena, nagu ta võis kunagi olla: foogti ametnikud ja sõdalased tegelevad oma asjadega, mungad ja preestrid oma asjadega.

Huvitav oli kogeda, et vadzrajaana budism, küll täiesti erinev kristlusest, täidab siin jätkuvalt just sedasama rolli inimeste elus, mida võis täita kristlus kunagises Viljandi ordulossis ja linnas. Rahvariiete kandmise kohustust täidetakse. Lipsu asemel on Bhutani meestel salli ja õlakoti vahepealne kabnee. Lihtkodanikel on see valge, ametnikel punase triibuga keskel. Ametimehe vormiriide juurde kuulub ka mõõk.

Taktshangis – tiigrikoopas
Mu reisi peamine siht oli külastada Taktshangi, imekena väikest kloostrit, Bhutani peamist pühapaika. Kullatud katusega klooster asub Paro oru kohal 900 meetri kõrgusel kaljulõhes.

Legendi järgi hoiavad teda seal kinni daakinite juuksed. (Daakineid võiks muidu võrrelda inglitega kristlikus kultuuris, kuid erinevus on selles, et daakinitega seostub tubli annus erootikat; ka luust ja lihast naine, kui tal on lisaks veetlusele anda mehele ka midagi vaimset, võib olla daakini.) ­Taktshang on kogu tiibeti kultuuri jaoks väga oluline paik seetõttu, et siin elasid mõnda aega Padmasambhava (keda tiibetlased austavad lausa teise Buddhana) ja ta kaaslanna Jeshe Tsohjel, kelle vaimsest suurusest annab aimu näiteks seegi, et kui ta mägiteel sattus röövlite küüsi ja vägistati, siis iga röövel, kes temalt tõusis, oli momentaanselt valgustatud – Jeshe peen energia oli avaldanud talle sellist mõju.

Takshangis vaatasin ka ühe üleelusuuruse rituaalses ühtes paari kuldse seeliku serva alla: sealgi oli kõik realistlikult paigas: mehe liiges peaaegu terveni naise tupes... kuidagi naivistlikuna mõjus selle all õhus hõljuv roheline rõõmsa näoga kapsaussi kujuline Kundalini-madu! Millise vahva foto oleks saanud!.. Nii mitutki puhku ei jõudnud ära kahetseda, et olin väikese kaamera koju jätnud, vähemasti Rahvusmuuseumis oleksin sellega vabalt saanud pildistada õpetusepuu parempoolsel küljel olevat kullatud rituaalühtes pühakuju – kauneimat, mida olen näinud.

 

Bhutan otsib rikkaid ja kaamerata turiste
Sõidu eel olin üpris šokeeritud pretsedenditust viisarežiimist: iga päeva eest, mis sa Bhutanis veedad, pead maksma kakssada dollarit. Kas tõesti ainuüksi selle eest, et hingad nende õhku? Selgus, et siiski mitte ainult selle eest, raha sees on ka toitlustamine, öömaja (võid sattuda heasse, võid sattuda viletsasse hotelli), teener – nagu kuningriigi külalisele kohane – ja kui kavatsed minna jalgsimatkale, siis ka kandjad ja kokk. Kas saab aga rääkida kvaliteetturismist, kui igalt poolt vaatavad vastu sildid NO PHOTO, mis mõjub turistile kui näkku sülitamine. (On küll neidki, kes peavad just sellist turismindust eriti peeneks.) Mulle muidugi meeldib maailma parima muusueumi, Briti Muuseumi lahke suurejoonelisus: pildista ja filmi nii palju, kui süda kutsub.