Macy Gray: “Ma ei ole mingi Jeesus”
Tema hääl kõlab telefonis umbes nii, nagu ta oleks just tulnud hambaarsti juurest, suu veel vatti täis, ning teda vaevaks lisaks ka jõhker külmetus ja takkapihta võiks põhjanootides kahtlustada pikaleveninud peoõhtut. Aga nii see muidugi pole.
Kui sa oleksid muusikakriitik, kuidas sa ise oma häält kirjeldaksid?
Ma ütleks, et see on “really awesome” – mulle meeldiks väga mu hääl, kui ma poleks mina.
Macy, kas sinu kaliibriga staaril on oma kuulajaskonna ees kuidagi eriti suur vastutus?
Vastutus... Oh jumal… Teha head muusikat ja olla enda vastu aus, mis vastutust seal muud on.
Ma olen muusik, ma ei ole mingi Jeesus, minu ülesanne on teha head muusikat ja kogu lugu. Kui artistil aga juba koguneb vahendeid, millega kedagi aidata, siis tuleb seda muidugi teha. Muusikuna sa ei pea tundma vastutust, küll aga inimesena.
Kuidas läheb sinu muusikaakadeemial? Kui palju seal õpilasi on?
Meil läheb väga hästi. See on suvekool. Seal õpib 140 last. Õpetan neid ise ka. Mitte nüüd päris iga nädal, aga siis alati, kui ma Ameerikas olen.
Sinu eelmisel albumil oli lugu pealkirjaga “Help Me”, kus sa ütled, et sind mõistetakse valesti. On see nii?
Seda, mida ma teen, võidakse ju ikka erinevalt mõista. Ma ei tea. Ega ma väga ei analüüsi seda, mida ma teen.
Mida sa oled oma muusikukarjääri nimel ohverdanud?
Praktiliselt kõik – isikliku elu, aja… Kui sa tahad midagi hästi teha, pead kõik mängu panema. Eriti, kui sa tahad teha seda iseseisvana, sõltumatu artistina.
Sinu karjääri kõrghetk?
Mul on neid iga päev mitu tükki!
Lubasid, et “The Selloutist” tuleb maailma suurim comeback.
See pole veel kaugeltki lõppenud. Mul on veel palju plaane.
Blogisid mõni aeg tagasi, et oled sõltuvuses saatest “Tantsudest tähtedega”. Miks?
Ah see… Tegelikult ma ei vaata telekat üldse nii palju, aga sel hooajal osales seal üks mu sõbranna, sellepärast ma vaatasin.
Kuidas tal läks?
Ta võitis.
Sul on blogi, Facebooki konto, Twitteri konto. Kuidas sa jaksad neid pidevalt update’ida?
Ausalt öeldes ei ole ma just väga aktiivne kasutaja, Facebookis pole ma varsti juba kaks nädalat käinud. Liitusin nendega, sest see tundus ühel hetkel hea ideena.
Olid üks Barack Obama esimesi toetajaid. Oled sa tema senise poliitikaga rahul?&
Nii palju asju on vaja parandada, seda kõike ei ole võimalik nelja aastaga teha. Sõda tuleks esimesena ära lõpetada. Selle raha, mis me praegu sõdimisse suuname, saaks rakendada meie oma inimeste aitamisse ja see oleks juba suur samm edasi.
Väga palju toetatakse arengumaid teistel kontinentidel, aga – minu meelest oleks vaja rohkem aidata ameeriklastel ka ameeriklasi endeid.
Ükskord kirjutasid, et su blogi kohal hõljub kanepi magus hõng. Kuidas sa suhtud kanepi legaliseerimisse?
See on nii tühine probleem. Ameerikas on selle kättesaadavus nagunii nii lihtne – seda on sama lihtne kätte saada kui vett.
Mida sa muusikatööstuses muudaksid?
Võib-olla seda, et üks label riskiks võtta enda alla erinevaid artiste. Olid ajad, kui meil oli terve hulk superstaare – U2, Madonna, Michael Jackson – ja nad kõik tegid väga erinevat muusikat. Nüüdsed staarid teevad kõik väga sarnast muusikat.
See üheülbastumise lumepall hakkas veerema majanduskriisi ajal. Plaadifirmad ei julge enam riskida, lastakse liiga palju määrata sel, et mis müüb ja mis mitte. See omakorda loob noortes artistides ettekujutuse, et tuleks teha sama asja, tuleks sobituda, sest muidu sa ei saa lepingut ja ei osutu edukaks jne. See sobitumise sundus on hirmus suur. See on väga kurb ja traagiline muusikatööstusele.
Kas see trend ei näita ülemineku märke?
Ausalt? Ma ei tea. Mõni aeg tagasi ma lootsin küll, aga praegu kardan, et see popmuusika üheülbastumine jätkub veel mõnda aega.
Mis sind käima tõmbab?
Mul on palju fänne, ma tõesti armastan seda, mida ma teen. Ma laulan kuni elu lõpuni, see on täiesti kindel.
Küsis Maris Sander.
