Macy Gray “The Sellout”
Naisele, kelle hääl kõlab nagu meega viskit joov Billie Holiday, võib palju andeks anda. Näiteks selle, kui ta pannakse ühte tuppa koos Velvet Revolveriga (need Guns’n’Rosesi tüübid eesotsas Slashiga, aga ilma Axlita) ja punnitatakse välja igavamast igavam kolledžimuusikali number (“Kissed It”). Või selle, kui ta laseb enda hotellituppa moosise Bobby Browni, et koos laulda täiesti tundetut ja klišeedest pungil ballaadi (“Real Love”). Macy Gray debüüt, 1999. aasta “On How Life Is” oli tõeline ilutulestik kõigest, mida džässisuitsune r&b, neo-soul ja tulevikku vaatav hiphop suutsid pakkuda. Nüüd tundub, et teeots kipub vägisi käest kaduma. Staarprodutsentide ja -külaliste paraad ei suuda kokku siduda veidi laialivalguvat, suhteliselt hingetut ja kliinilist helimassi. Jah, sa kuulad selle lõpuni, sest Macy hääl suudab köita isegi siis, kui tegemist on kõige silmanähtavama haltuuraga. Aga suurem mõnu jääb saamata. Plaadi parimad hetked jäävadki sinnakanti, kust kumab möödunud aegade hiilgus. “Lately” oma võrgutava disko-funk’iga, justkui Danger Mouse’i käe alt tulnud “Help Me”, mille minimalistlikult pulseeriv bass meenutab vägagi kahtlaselt Gnarls Barkley “Crazy” mootorit, või siis hüpnootiliselt trip-hoppiv “On & On”. Kui nende põhjalt saaks nüüd täitsa uue plaadi valmis kirjutada ja produtseerida, siis hakkaks juba looma. 5